Kui kannad rahvariideid: erinevate piirkondade rõivatükke kokku ei panda! (3)

"Põhiline reegel on see, et kokku pandaks ühest kihelkonnast ja ühest ajastust pärit esemed. Tartu laulupeol nägin ma pilti, kus seljas oli küll Tartumaa seelik, aga selle kohal Audru särk. See on vastuvõetamatu, et pannakse kokku eri piirkondade asjad!" õpetab Eesti rahva muuseumi teadur-kuraator, etnograaf Reet Piiri, mis on rahvariiete kandmise kuldreegel.

Tantsu- ja laulupidu on ukse ees ning tavainimenegi, kel kodus rahvariided, soovib need ehk suurpeoks selga tõmmata. On aga mõned soovitused, mida tuleks jälgida.

Kanda tuleks küll vaid ühe piirkonna riideid, aga kui kodus on ühe piirkonna seelik ja pluus pärit mujalt, on võimalus neid miksida tavariietega.

"Siis võib panna näiteks seeliku, üles aga näiteks džempri või T-särgi, nagu kannavad kihnlased. Teinekord võid panna särgi ja allapoole viigipüksid, teksad või seeliku. Nii rõhutad nüüdisaegsust väikese rahvusliku nüansiga," soovitab Piiri.

Kui kellelgi on kodus aga täiskomplekt rõivaid, tuleb aksessuaaride ja jalanõude valikul lähtuda sellest, millisest piirkonnast need pärinevad.

"Teatud piirkondades olid teistmoodi jalanõud ja seda tuleb arvestada. Näiteks Saaremaal pole kunagi pastlaid kantud," juhib Piiri tähelepanu ühele laulupeo reklaamile, kus pildiolijad kannavad Kihelkonna (vald Saare maakonnas – K. T) riideid pasteldega.

Kuna ka pastlamood on Eesti eri paigus erinev, tuleb sedagi jälgida.

"Pastlamoode on Eestis umbes viis erinevat. Tartu- või Võrumaa inimesed ei kanna näiteks teravaninalisi Mulgi pastlaid. Tänapäeval on õnneks pastlategijad juba nii teadlikud, et kui neilt osatakse õigesti tellida, siis teevad nad ka õiged pastlad."

Peale pasteldele on võimalik kanda ka kingi.

"Saartel hakati kingi varem kandma, kui mandril. Saartel kanti aga ka riidest jalanõusid." Kuid tossud ei käi rahvariide juurde mitte mingil juhul.

Põlle iga päev ei kantud

Peakatteid on rahvariiete seas samuti erinevaid.

"Pärjad on rohkem Põhja-Eesti asi, Lõuna-Eestis on juustesse ka paelu põimitud." Tanu on enamasti on abielunaise peakate, mille juurde omakorda käib põll. Siiski on põllekandmise juures samuti palju reegleid.

"Saartel said neiud omale põlled juba pärast leeriskäiku, aga abielunaise tanu neile ei antud," selgitab Piiri.

"Põlle ei kantud iga päev, vaid ainult piduliku riietuse juures. 19. sajandi lõpul levis mood, kus teenijatüdrukud kandsid valgeid põllesid ja talutüdrukud tahtsid ka. Need, kes mõisas töötasid, hakkasidki põllesid kandma."

Kui aga pähe sätitakse tanu, tuleks jälgida, et see silmile ei vajuks.

"Vanasti hoidsid juuksed tanu korralikult peas. Kui inimesel olid kehvad juuksed, siis topiti torukujulised tanud seest näiteks lina täis, et see peas püsiks. Praegu vajuvad need teinekord inimestel silmini, sest juuksed ei hoia tanu üleval. Seda tuleks ka jälgida."

Üks tähtis element rahvariiete juures on ka kirivöö, mille kandmise kord sõltub samuti piirkonnast.

"Mandril kanti seda kihiti – mässiti ümber nii, et äärekiri paistab kogu aeg välja. See ulatub umbes kolm tiiru ümber keha. Saartel olid lühemad vööd ja nende kihid mässiti üksteise peale," õpetab etnograaf.

Pealisriideks tasuks jaheda ilma korral valida mõni suurrätt või õlalinik. See hoiab pluusivarrukaid kortsumise eest ning näeb ühtlasi kena välja.

"Kahjuks on moodi läinud pontšod, mida pole Eesti kultuuris kunagi kantud. Keegi on neid hakanud tegema, müüma ja paljud rühmad on need ostnud."

Nahktagi või mingi jaki kandmist muidugi Piiri sõnul keelata ei saa.

"Kui õhtul on esinemine läbi ja see pannakse peale, siis ega seljast ära ei rebi ju. Aga muidugi oleks hea, kui oleks villane sõba või suurrätt. On ka pikk-kuubi, kampsuneid, ja villaseid-kootud-linaseid õlalinikuid."

Rahvariiete juurde ehteid valides tasuks samuti jälgida ajastut.

"Asjad lähevad aina paremaks. Nüüd on hakatud usinalt kandma ümber kaela helmeid, mida veel paar aastat tagasi ei tehtud."

Sõrmused on teretulnud

Suured sädelevad kõrvarõngad rahvariiete juurde üldiselt ei käi.

"Kui inimene neid igapäevaselt kannab ja peole tuleb, siis küll. Aga kui minna esinema, kus oled kõigi tähelepanu all, võiks suured kõrvarõngad ikka ära korjata. Eestlased ei kandnud neid lihtsalt vanasti," räägib Piiri.

Sõrmused on aga teretulnud. "Neid on rahvarõivaste juures alati kantud. Meil on muuseumis tohutult sõrmuseid ja ka sadade fotode pealt on näha, et mõnel oli lausa igas sõrmes hõbesõrmus."

Rahvariiete juurde käib ühtlasi sõlg ning üks viga, mis tehakse on see, et sõlg kinnitatakse kurgu alla.

"Sõlg on rinnaehe ja see on ainult naiste, mitte meeste ehe!" rõhutab etnograaf.