Adeele Sepp: "Nii olen siin vaikselt elanud oma vanaema unistust." (15)

Alles vastu ööd jõudis napilt aasta Ugalas töötanud Adeelele, keda suurem publiku hulk tunneb telesarjast "Kättemaksukontor", kohale, et tol õhtul sai ta parima naisnäitleja preemia ehk Kuldõuna. "Enne uinumist jõudis kohale, et minuga on väga liigutav asi juhtunud, olin siiralt õnnelik."

Praegu pole aga Adeelel kaugelt aega rahulolevalt oma kuldse õunaga tõtt vaadata, sest graafik on viimasel kuul ülemäära tihe olnud. Etendused "Vanad ja noored" Vargamäel ning proovid lavastusega "Valged ööd" Õisu mõisas. "Millest veel unistab üks noor näitleja, kui et oleks palju põnevat tööd. Ja seda olen ju saanud ka. Olen väga tänulik, aga mõnikord on küll tunne, et jooksen peaga vastu seina." 

"Minu kinnisidee ei ole karjääriredelil ronida." 

Samal ajal nii erinevate autoritega töötada nagu Tammsaare "Vanad ja noored" ja Dostojevski "Valged ööd" ehk siis nende vahel end ümber lülitada, pole Adeele ütlemist mööda ilmatu suur trikk. Seda enam, et Kirke mängimine seriaalis "Kättemaksukontor" on teda taoliste kontrastide talumises kõvasti aidanud.

"See on lihtsalt üks maailm, kuhu sa antud hetkeks sukeldud ja nii kui Vargamäe majad jäävad seljataha, siis lööb Vene 19. sajandi ja Õisu mõisa õhustik pähe," tõdeb ta. "Eks neid asju tulebki nii õppida. Ja seal kõrval ka veel koduelu. Näitlejakutse ongi väga skisofreeniline."

Samas on ta rahul ka Kirke osaga menuseriaalis, ehkki tolle rolli naiivsus ja arrogantsus ei kõnni Adeele enda loomusega üldse ühte jalga. "Ta on selline külm tegelaskuju," arutleb Adeele. "Ise veel tundsin, et Mihkel Ulman kirjutas ta minu pealt natuke pehmemaks. Sinnamaani, et Kirke lõpuks armus. Algul ta kirjutati väga kastisolevaks, tundeid allasuruvaks ja reeglipäraseks tegelaskujuks, ja ses mõttes on ta minust kauge. Minu kinnisidee ei ole karjääriredelil ronida – elus on palju olulisemaid väärtusi, millele oma pilk suunata. Kirke arvab, et temast saab kunagi maailma parim detektiiv. Loodan, et saab, olgu õnnelik. Aga see ei ole päris minu maailm."

Ehkki Adeele on hiljuti maininud, et teater ei saa olla maailma keskpunkt, tunnistab ta ka, et päris nii ta kindlasti vastu teatrikooli minekut ei mõelnud. "Siis oli tunne, et kui teatrikooli sisse ei saa, siis kõik kukub kokku," sõnab Adeele, kes ootas sisseastumiseksameid Viljandi kultuuriakadeemiasse aasta otsa, mida veetis Tartus semiootikat õppides. "Semiootika lööb luugid lahti, annab sulle mõtlemiskombitsaid juurde, kuidas maailma vaadata. See oli mõtlemisõpetus. Ma teeksin semiootika kohustuslikuks igas teatrikoolis, sest see on tõesti nii avardav."

Kuid kõik Adeele liigutused olid siiski suunatud sellele, et saaks teatriga tegelda. Sisse astuma ta läks ja sisse ta saigi. "Mäletan seda hetke, kui öeldi, et olen sisse saanud, hakkasin kohe lahinal nutma," räägib ta, kuidas kergendus- ja õnnetunde segust voolasid mööda ta nägu suured pisarad. "Olin õnne- ja eufooriavahelises staadiumis. Keegi ei saanud aru, kas ma nüüd sain sisse või mitte, kas need on rõõmu- või kurvastuspisarad. Läksin õue, surusin pea vastu koolimaja nurka ja mõtlesin oma vanaema peale, kelle unistus oli olla näitleja ja lavastaja professionaalses teatris. See hetk oli talle. Niimoodi ma siin vaikselt olen elanud oma vanaema unistust, mida tema ise kahjuks täiel rinnal elada ei saanud – ta küll harrastajana tegeles teatriga, aga professionaalsesse teatrisse ta ei jõudnud. Tunnen, et ma ei tegutse ainult enda eest."

Adeele lisab, et vanaema geenid löövad temas tugevalt välja. "Mulle meeldib mõelda, et see oli geneetiline valik. Mulle meeldib mõelda ka nii, kui vanaema poleks rääkinud mulle teatrimaailmast, siis võib-olla poleks see geen avaldunud ning olen väga uhke, et minus on palju vanaemast."

Uus siht – porgandipeenar

Mis aga puudutab Adeele edasisi plaane, siis rahutu tegelasena seab ta endale juba uusi sihte. Adeele ütleb, et ta heal meelel realiseerib teiste inimeste ideid näitlejana, nüüd aga tunneb, et on teiste valusid valutanud ja rõõme rõõmustanud küll ning tahaks midagi ise punuma hakata.

"Lõppeks võib olla, et see, mis vajab väljatungimist, on uus aiandusprojekt, mitte egokeskne purse," naerab ta, et uus siht võiks olla kas või porgandipeenar. "Tuleks see oma porgandipeenra hetk kiiremini, ma ei jõua ära oodata! Ma töötan selle nimel, et saaksin elada maal."

"Mulle tundub, et romantika on hästi õhus"

"Praegu on mul just see, millest unistasin, et mul oleks palju tööd ja põnevaid rolle – kas või praegu seda Dostojevski "Valgeid öid" puredes," kõneleb Adeele. "Kui keeruline see on! Muidugi võtab see vahepeal pisara välja, et – oh sa raks, kus on kirjutanud teose ja kuidas seda nüüd mängima hakata. Kui aga mõelda suvepubliku peale, siis loodan, et ta leiab sellest lavastusest just selle, mida vajab – ilu, romantika, armastuse, kirglikkuse, siirad tunded. Mulle tundub, et ilu ja romantika on hästi õhus. Üha enam inimesi jälle abiellub, Skandinaavia sisearhitektuur on eelisseisus ja vaadates, mis mustreid nad armastavad – siis see kõik on romantiline. Me liigume sinna tagasi."

"Seriaali tõttu on mu elu hektiline ja pealinnakeskne."

Viljandlannal Adeelel tuleb "Kättemaksukontori" pärast igal pühapäeval Tallinnas käia ja seegi võib teinekord üsna väsitavaks osutuda. "Seriaali tõttu on mu elu hektiline ja pealinnakeskne," ütleb ta. "Tallinn ei ole mu lemmikkoht ega saa selleks ka. Tallinlased kiirustavad punktist A punkti B, et jõuda kuhugi, aga siis, kui nad on kohapeal, ei tee nad enam midagi. Täiesti müstiline! Mulle üldse ei sobi see ja seepärast ma unistan elust, kus asjad ei koondu ümber orav-rattas-süsteemi, vaid mul on endal aega, hingamisruumi ja mu ümber on inimesed, kes ei torma."

Adeele tõdeb, et taoline tempotamine talle väga ei passi: "Mulle meeldib töötada, aga peab olema ka paus. Et tööd saaks teha rahus, närvilisuse ja kiirustamiseta. Lase olla, lase settida."

"Muusika oli täiesti mu ülevoolav kirg."

Mõnda aega tagasi andis Adeele Ugala teatris kontserdi koos Jarek Kasari ja Vaiko Eplikuga. Astus üles muusikuna. "Mul oli jälle põhjust võtta sahtlid lahti, kuhu olen lugusid kirjutanud," jutustab Adeele, kes 14aastasena kitarrimängu armus ja siis lugusid kirjutama asus. Oli koguni nii kirglik, et tegi viimastest tundidest poppi, et kodus pilli harjutada. "Muusika oli täiesti mu ülevoolav kirg! Kaks kuud tagasi oli mul põhjust paar salmikutäit lugusid välja võtta ja me andsime neile totaalselt uue kuue. Kontsert läks meil väga edukalt ja siis mõtlesin, miks ma selle olen nii pikkadeks aastateks kõrvale jätnud, aga teadsin vastust – valisin ju teatri. Kui teatrile sõrmekesegi annad, võtab see sinult kohe kõik. Seal ei ole teist varianti."