"Viimane suurem kokkusaamine oli Indreku juubel. See oli üllatuspidu ja tundus, et Indrek tõesti ei teadnud asjast midagi. Oli väga palju rahvast – lauldi ja tantsiti," meenutab muusik Jaagup Kreem. Ta ütleb, et suguvõsa kokkusaamised mööduvad ikka muusika saatel.
"Repertuaaris on muidugi enamasti onu laulud, sest neid teame ju peast. Aga tuleb ka ette, et ema ja tädi Mari võtavad üles mõne sellise laulu, mis pärit vanaema Linda varasalvest – suguvõsa mäletamist mööda oli vanaema see kõige suurem laulja."
Asjaolule, et suguvõsasse kuuluvad tuntud kunstiinimesed ja teadlased, ei pööranud väike Jaagup erilist tähelepanu.
"Ma ei mõelnud sellele... Kui olin kolmene, sai isa tööle Helsingisse, kolisime Soome ja olime seal kokku neli aastat. See oli juba erakordne," meenutab ta.
"Minu isa ja Andres Tarand olid talvitunud Antarktikas – ka see oli iseäranis erakordne.
Ema oli näitleja. Onu Juhan oli luuletaja ja näitleja – see kõik oli nii erakordne, et tundus täiesti normaalse ja tavalisena."
Jaagupi sõnul on talle sugulastest üks kõige lähedasemaid inimesi vend: "Suhtlen kõige rohkem Juhaniga. Ja Taranditest – Indrekuga! Ei tea, kuidas see nii kujunenud on, aga meie veregrupid sobivad ja temaga on alati lahe vestelda. Ta on ka selline muretu tüüp, kelle maailmapilt on paigas – igast asjast kindel arvamus!"
Peaministri autos lõhkistes teksades
Jaagup Kreem: "Mäletan ühte suhteliselt naljakat lugu enda noorpõlvest, kui Andres Tarand oli peaminister ja Nõmmel tegutses rokiklubi 326. Oli minu ema sünnipäev ja istuti meil kodus. Andres pidi edasi minema järgmisele üritusele, mina kibelesin klubisse.
Ta pakkus küüti ja sõitsime eskordi saatel Nõmmele, kuna see jäi niikuinii tee peale. Suur oli sõprade imestus, kui autod veeresid klubi ette, turvamehed tulid autost välja, mustades ülikondades ja päikeseprillidega, avasid ukse ja siis... astusin mina autost välja, lõhkistes teksades ja nahktagis... See oli nagu filmis!"
Kommentaarid