ÕL ARHIIVIS | Dirigent Roman Toi: arst ütles, et mul ei ole ühtegi haigust, ainult et ma olen vana (16)

"Enam ei juhi ma midagi," muigab suveks Kanadast Eestisse lennanud dirigent Roman Toi, et laulupeol teda koore juhatamas ei näe. "Tohter ütles, et oleks tervislikum, kui ma rohkem ei vehiks. Aga suu käib ikka veel!"

Kuidas tervisega lood on?

Minu arst – minu poeg on arst, aga tema on teistmoodi… (Roman Toi poeg Ants Toi on röntgenoloog – J. M.).

Aga minu nõndanimetatud ihuarst ütles niiviisi: sul ei ole ühtegi haigust, aga oled 98 aastat vana. Kõik mu liikmed on 98aastased.

Viimati käisite Eestis siis, kui…

… oli noorte laulupäev, vist viis aastat tagasi.

Kuigi, teate, ma ei ole ainult koorimuusikaga tegelnud. Ma olin ka ärimees ja vabrikumajanduse direktor. Suur vabrik oli, 150 paari kätt käisid tööl. Ja ma ei olnud üksinda, vaid kahe partneriga. Üks neist oli eestlane, kellega olime omal ajal Tartus õigusteadust rabelnud. Ja teine kanadalane, kes tundis kohalikku ühiskonda.

Millega teie firma tegeles?

Me tegime iluasju: patju ja eesriideid ning muud sellist kraami, mis igapäevast elu mugavamaks teevad.

Ja kompanii töötab siiani?

Ei tööta! Müüsime selle maha ja uued omanikud ei osanud inimestega korralikult ümber käia. Seda kunsti olen ma õppinud oma kadunud isa pealt: et inimene ei ole sinu juures mitte kaheksa tundi tööl, vaid 24 tundi – ühel või teisel viisil. Meie oskasime rahvast, kes meil tööd tegi, nõnda kohelda, et neil oli hea tunne.

Olete üle viie aasta jälle Eestis, milline on suurim muutus, mis silma jäi?

Ma filosofeeriksin nüüd natuke. Ma loen Eesti ajalehti ja jälgin Eesti televisiooni iga päev! Minu allikateks on Päevaleht ja teine – mis see teine oli? – Postimees, no see on Tartu leht. Ja kolmas… Sakala!

Ja ma kuulan ka Eesti raadiot – peamiselt päevauudiste valguses, aga ka mõningaid toredaid kontserte Estonia saalist.

Nii et kõik on juba ette loetud ja teada, mis siin toimub?

Absoluutselt! Ma kasutaksin sõna "kodune". Miski, mis siin sünnib, pole mulle uudis.

Kuidas on Kanadas lood jaanipäevaga? Ikka tähistatakse?

Eestlased tähistavad.

Noored samuti?

Nad elavad ikka kaasa, Eesti maja on puupüsti täis. Tähistame jaanipäeva ka kahe väga ilusa ja tugeva lastelaagriga Toronto lähedal. Tehakse lõke ja kõike seda on hea näha!

Milline on seni kõige rohkem hinge süüvinud jaanipäevamälestus?

Ma ei ole sellest niiviisi üldse mõtelnud… Aga kõige ilusam… kui ma esimest korda elus võisin noorikuga minna Viljandis jaanitulele.

Mis piigast nüüd saanud on?

Toi viipab näpuga otse üles taevalaotuse suunas. Ta oli samuti üle 80 vana.

Vanahärra osutab kelmikalt noore blondiini fotograafi poole. "Sul on nii ilusad silmad," teeb ta komplimendi, "kellelt sa need saanud oled?"

"Eks ikka emalt ja isalt," vastab fotograaf. "Ei no kellegi selga peab neid asju ju veeretama," muigab Toi vastu.

Kauaks veel Eestisse jääte ja mida siin teha plaanite?

Juuli lõpuni olen Eestis. Suure-Jaanil on vaimulik laulupidu – sinna lähen. Ja siis ma lähen Viljandisse ja folk on samal ajal, muidugi astun ka sealt läbi.

Oijaa, ja siis tuleb mu pojapoeg siia ja võtab tohtri (poja) käest ameti üle, temaga läheme Peipsi ja Võrtsjärve äärde. Et talle natuke Eestimaad näidata, ilusat Eestimaad!

Teil on kindlasti iga kohaga omad mälestused?

Ja kuidas veel!

Koorijuht ja helilooja Roman Toi

Sündinud: 18. juunil 1916 Kõo vallas Viljandimaal.

Õppinud:

• aastail 1932–1936 Tallinna konservatooriumis koorijuhtimist ja orelimängu. 1941–1944 kompositsiooni ja dirigeerimist.
• 1936–1940 tudeerinud Tartu ülikoolis õigusteadust.
• 1944 põgenes Saksamaale; alates aastast 1949 elanud Kanadas.
• Täiendanud end Chicago, Montreux ja Toronto ülikoolides