Jaan TätteFoto: TEET MALSROOS
Inimesed
23. juuni 2014, 11:25

Jaan Tätte: jaanipäev on mulle ikka perega koos olemise aeg (32)

"Minu isa oli Jaan ja minu poeg on samuti Jaan ja isaliinis oli kunagi eespool veel üks Jaan," kõneleb muusik ja kirjanik Jaan Tätte. Tema suguvõsas on Jaani-nimelisi mehi päris mitu.

"Päris täpselt ma ei tea, miks mulle just Jaan nimeks pandi, usun et see näitab naise armastavat suhtumist oma mehesse, kui ta selle nimega nõus on," muigab Jaan. "Minu sünnipäev on 24. märts – kes oskab arvutada seda üheksa kuu asja, see jõuab välja jaaniõhtusse. Eks sellelgi ole mingi tähendus."

Jaan räägib, et hoopis kummalisem lugu oli tema poja Jaani nimesaamisega.

 

"Mina tahtsin austusest oma isa vastu panna ka oma pojale nimeks Jaan. Naine oli sellega nõus," jutustab ta. "Sugulased tulid ühel päeval kokku vastsündinut vaatama ja naine Margit ütles korraga naljaviluks, et ei tule mingit Jaani, võtame nimeraamatu ja vaatame, mis satub. Keegi seal ütles lehekülje numbri ja keegi ütles, mitmes nimi ülevalt – ja see nimi oli Jaan! Toas oli natuke aega täielikku vaikust."

Jaan kinnitab, et see uskumatuna tunduv lugu ei ole aastate jooksul sündinud legend – et see just nii oli, on üle kümne tunnistaja.

Jaaniõhtu toob mälestused isast

Ometi pole ei jaanipäev, jaaniõhtu ja jaanituli Jaan Tättele nii tähtsad, kui ette kujutada võiks.

"Tähtsaks teeb selle päeva minu jaoks rohkem mälestus isast, kellega koos me Viljandimaal ikka lõkke süütasime," mõtiskleb Jaan. "Nüüd süütame selle koos minu poja Jaaniga."

Suurtele rahvapidudele-jaanituledele Tätte jaanipäeval ei kipu: "Meelde on jäänud mõned erilised jaaniõhtud oma õuel Vilsandil, kui olid kohal ainult omad inimesed, sai istutud ja lauldud hommikuni. Kui jaaniõhtu läheb rahvarohkemaks, siis seal midagi väga toredat minu jaoks enam ei ole."

Jaan ütleb, et neid jaaniõhtuid, mil tal on tulnud perest eemal viibida, polegi eriti olnud.

"Jaanipäev on mulle ikkagi perega koos olemise aeg, mitte kunagi elus ei ole ma sellelt õhtult töö tõttu puudunud," sõnab ta. "Korra olen seda pidanud Toronto Eesti Maja aias, korra ookeanil. Ookeanil oli jaanituleks küll vaid küünal, sellelgi ei lasknud tuul eriti põleda."

Jaan, kes tänavu suvel taas kontserdituurile läheb, peab tõsimeeli plaani nendesse esinemistesse väike vahe teha.

"Väga kaugele ette näha ei oska, aga päris kindlasti ma pärast sellesuvist kontserdituuri nii mõne aasta ei laula," pakub ta. "Vähemalt suurema publiku ees mitte. Sisetunne ütleb mulle, et on vaja pausi."

Jaaniussiõhtu – õppetund lapsepõlvest 

Jaan Tätte ütleb, et jaaniusse on ta oma elus palju näinud. Kui aga rääkida nendega seotud erilisest tundest, tuleb meenutustes minna lapsepõlve.

"Lapsed, kes alles avastavad taevakeha, kuhu nad on sündinud, suudavad rohkem imesid näha ja tunda kui meie, vanad olijad. Minu vanaema talus Viljandimaal oli jaaniusse teepervedel palju. Mäletan, kuidas vanaema kupatas meid, lapsi, ükskord pimedas õue ja ütles talle omasel karmil kombel: "Kasige nüid jaaniusse vahtima!" See, mida me nägime, oli justkui kohtumine haldjatega. Pimedas öös vilkusid kuldsed täpid. Ilmusid ja kadusid. Nagu lapsed ikka, korjasime tikutoosi neid täis ja viisime pimedasse tuppa. Nad ei helendanud enam. See oli suurem õppetund kui nende esmakordne nägemine."