Jaagup Kreem: jaanilaupäev on mul tänavu üle 17 aasta vaba (7)

"Sellest on muidugi hirmus kahju, kuna on ju mingid asjad, mida peaks koos tegema. Samas ma ei kurda – meile meeldib alati jaanilaupäeval mängida," ütleb Kreem, et võidupühal mängimine on teistmoodi, pisut pühalikum. "Suur lõke põleb, rahvas on alati tore ja positiivne. Ja jaanipäevakontsertidel on tavaliselt ka väga palju publikut."

Kreem kinnitab, et Terminaatorile pole probleem esineda ajal, kui kogu Eesti pidutseb, sest lõket tehakse ju igal pool ja jaanipäev ei jäägi justkui pidamata. "Oleme sellega harjunud ja küll me omad peod ka maha peame, kui on õige aeg ja koht."

Kaht kontserti päevas ei tee

Palju raskem on Kreemi sõnul olla laval aastavahetusel, sest sel ööl tahaks ju esmajoones oma kallitele ilusat uut soovida, kuid paraku see alati ei õnnestu. "Oleme üritanud aastavahetused vabaks teha, aga vahel on pakkumised nii head, et ei raatsi ära öelda."

Ning ega peodki pidamata jää. Jaanitulesid on bänd aastate jooksul sõpradega tagantjärele pidanud küll ja veel ning kord tähistas Terminaator uue aasta algustki lihtsalt järgmisel päeval. "Mängisime kord aastavahetusel, selline kikilipsu ja fraki üritus oli, kell kolm öösel juba magasime kõik kodus. Siis saime bändiga järgmisel päeval kokku ning tegime tuuri vanalinna baarides ja istusime vähe pikemalt," meenutab Kreem.

Üks tabu bändimeestel siiski on. "Jõululaupäeval ei ole me küll kunagi mänginud, siis ollakse kodus," selgitab Kreem. "Tavaliselt oleme aasta alguses sõpruskonnaga suve algusesse või lõppu pannud kinni ühe päeva, kus minu juures toimub stiilipidu, sinna tulevad kõik. Mängime seal ka, aga ainult oma siseringile. Peol on tavaliselt 40–50 inimest. Üks aasta mängisime kantrilugusid, mullu oli kolmekümnendate pidu ja Helin-Mari Arder käis laulmas." Sel aastal reisitakse rokkivatesse kuuekümnendatesse.

Tänavu annab Termikas 21. juunil kontserdi Salla jaanitulel ning 22. juunil põrutavad mehed oma lemmikjaanipaika Pühajärvele. Muide, seal mängib bänd juba kuuendat aastat järjest. "Vastuvõtt on korraldajate ja publiku poolt Pühajärvel alati super olnud, seal on alati palju rahvast, korralik tehnika ja lava. Me kohe tahame seal mängida," tunnistab Kreem.

Kui jaanipäevakontsert peetud, broneerivad korraldajad enamasti juba järgmisel nädalal Terminaatori ka tulevaks jaaniks Pühajärvele.

Kaht kontserti samal päeval Termikas teha ei taha, aga mitmel järjestikusel päeval esinemine ei valmista neile raskust.

"Oleme ju tuuridel käinud, kaks nädalat jutti mänginud ja pole mingit probleemi olnud. Mida rohkem mängid, seda paremaks saad," ütleb Kreem.

Unistuste jaanipäev möödubki laval

Kreem tunnistab, et tegelikult ongi tema unistuste jaanipäev selline, kus ta saab olla laval. Ainult et rahval poleks vaja jaanipäeval alkoholiga liialdada ja tarbida seda nii palju, nagu paraku kombeks.

"Saab palju vähemaga hakkama ja on endal ka lõbusam," veenab mees.

Mis on meeletuim lugu, mis Kreemil jaanipäevast meenutada? Ta mõtleb pisut ja räägib, kuidas kord oli esinemispaika kokku veetud tohutult suur jaanilõkkekuhi. "Kui korraldaja ütles, et on aeg süüdata jaanituli, ronisid mingid kärmed tüübid kohe lõkke otsa, et see põlema panna. Nad ei teadnud, et tuli läheb ikka alt üles.

Teised mehed süütasid lõkke alt. Lõke läks suure hooga põlema ja oli tükk nuputamist, kuidas need tüübid sealt alla saavad. Õnneks lõppes kõik hästi."

Apelsin: igal jaanitulel on midagi erilist mäletada - uhket lava või sääserohkust

"Erilisena on meelde jäänud esinemine koos Mikko Alotaloga 2001. või 2002. aasta jaanitulel Stroomi rannapargis peetud "Grillfestil"," meenutavad veteranansambli Apelsin mehed Allan Jakobi ja Tõnu Aare . Tegelikult on nende sõnul igal aastal midagi erilist mäletada. Olgu selleks siis hiilgav publik, uhke lava, maha unustatud kitarrid või verejanulised sääsed.

Jaanipäevanädal on Apelsini meestele tihe: esinemisi on nii Narvas, Vaiatul, Sondas, Vihulas kui Tallinna kesklinnas. Kuidas küll kõikjale jõutakse? "Apelsinil on täitunud lavalaudadel 40 aastat. Selle aja jooksul on selgeks saanud nii mõndagi. Ka see, et esmaspäeva-teisipäeva hommikuti reeglina esinemist ei ole," muheleb Jakobi ning lisab, et Eesti rahvas ootab meelelahutust ju eelkõige töönädalast väljapuhkamiseks – nädalavahetustel, tähtpäevadel ning pühadel. Pillimeeste privileegiks on aga tema sõnul see, et hobi ja töö käivad käsikäes. "Suvi on ka esinejate "heinaaeg", eks novembris võib endale pikema puhkuse lubada," teab Allan Jakobi .

Kas mehed vahel ei igatse jaanilaupäeva sõprade seltsis veeta? Allan leiab, et ka aeg sõprade ja perekonna jaoks tuleb leida vastavalt oma ametile. Õnneks aga on ka nende sõprade seas palju meelelahutajaid, kes on samamoodi jaanilaupäeval kinni.

Põhja-Tallinn: "Meil on kaine ja terane silm autoroolis!"

Ansambel Põhja-Tallinn on üks neist, kellele tänavune jaaniperiood saab olema tõeline logistiline väljakutse: 21. juuni esinevad nad Pärnus, järgmisel päeval Saaremaal Mändjalas ja 23. juunil Pühajärvel. "See aasta on jah kuidagi eriliselt tihe," möönab laulja Jaanus Saks .

Transport on lahendatud professionaalselt: Saks ütleb, et neil on eraldi kaine ja teravasilmne autojuht, kes bändi ühest Eestimaa nurgast teise veab. Temagi nõustub: natuke kahju on küll pidupäevad ratastel mööda saata, kuid sellise elu on nad juba valinud.

Et Põhja-Tallinn on veel niivõrd noor bänd, siis mingeid erilisi jaanipäevamemuaare neil veel pole. "Eelmine aasta Pühajärve pidu andis väga hea emotsiooni – lastekoorid olid laval, esinemise ajal lõi lõke põlema," on mullune jaaniõhtu Saksile siiski hinge pugenud.

Kukerpillid: "Ainult marutuul viib meid lavalt minema!"

Kukerpillide lauljal-kitarristil-löökpillimängijal Toomas Kõrvitsal on põhimõte selge: muusik on esmajoones teenindaja ja miks mitte siis kõige magusamatel suvepäevadel aktsioonis olla. Pealegi – keegi ei kohusta ju poole ööni rahvast lõbustama. Möödunud aastal Nõmmel mängides pandi pillid piisavalt vara kotti, et jõuaks ka isekeskis pidutseda.

"Kui ilm on ilus, on kõik ilus," ei näe Kõrvits põhjust kurtmiseks. Ilmaga seoses meenubki talle vast kõige ekstreemsem jaanipäevakogemus: mehed esinesid neli aastat tagasi Viimsi vabaõhumuuseumis, taevast tuli alla kõva paduvihm ja tuul oli mere poolt. Ansambel oli üdini läbi ligunenud ja tagatipuks sai Kõrvits veel lava peal särtsu. Kava tehti kohusetundlikult lõpuni sellegipoolest.

"Ainult marutuul on see, mis pühiks meid lavalt minema, oleme nii vinged mehed!" pakatab Kõrvits enesekindlusest.

Tänavu esinevad Kukerpillid 21. juuni Patikal ja 23. juuni Nõmmel.

Bonzo: "Mida aeg edasi, seda vähem viitsin end välja vedada."

"See on ju pillimehe töö ja kutsumus: kui on nõudlust, tuleb teha," räägib Andrus Albrecht ehk Bonzo (pidlil). Koos ansambliga Kõrsikud kihutab ta tänavu 23. juunil kahte esinemispaika: esmalt Pühajärvele ning siis Tartusse Raadi mõisaparki.

Bonzo ütleb, et tegelikult on ta üsna vilets jaanipäevadel tuuritaja ning tänavunegi tihe graafik on seotud rohkem ansambliga. Varem sooloartistina eriti ei viitsinud. "Rahvas soovib jaaniõhtul ikka kärtsu ja mürtsu ning üksinda on seda raskevõitu teha." Seda enam, et Albrecht ei pea ennast eriliseks jaanipäevafanaatikuks. "Mulle ei meeldi niimoodi, et tuleme kõik lõkke ümber kokku ja hakkame viina jooma."

Mees tõdeb, et mida vanemaks ta on saanud, seda vähem viitsib ennast üldse kuhugi välja vedada.