AASTA 1980: Noored ja ilusad, poisid kui ponksid. Ülevalt vasakult järjest allapoole: Aare Põder, Nevil Blumberg, Raul Vaigla, Paap Kõlar ja Sergei Pedersen. Foto: Raivo Sersant
Inimesed
19. juuni 2014, 07:00

"Radar koos Jaak Joalaga oli omas žanris Liidu parim ansambel." (29)

Eile istus omaaegne kultusbänd Radar ühes Tallinnas helistuudios ja võttis järjest läbi vanu kuldlugusid. Keda muidugi kohal pole, on aastate eest esinemise lõpetanud Jaak Joala, tema asemel astuvad homme Pärnus Watergate veefestivalil lauluga üles Ott Lepland, Marten Kuningas, Tanja Mihhailova ja Liis Lemsalu.

Tanjal on laulda üks Joala venekeelne laul. Tuleb välja küll, aga õiget helistikku ei leia ega leia. Ehkki otsib küll pooltoon kõrgemalt, siis taas madalamalt.

Episoodiliselt kohtab stuudios Paap Kõlarit, kes ei võta bändi reinkarnatsiooni väga tõsiselt. Reedesel kontserdil istub trummikomplekti taga peamiselt Andrus Lillepea ja Paap Kõlar ilmub püünele põhiliselt instrumentaalpalade mängimiseks. Furoori üritab ta tekitada hoopis sellega, kuidas ta lavale ilmub – nimelt motovarjust kantuna.

Staažikad pillimehed teevad proovis väikese pausi ja meenutavad, kuidas käis elu bändi hiilgeajal. Vanad moosekandid hakkavad panema nii soravat teksti, nagu oleks nad alles üleeile tulnud poolt Liitu hõlmanud kontserdireisilt. Iga detail on meeles, isegi see, mida pakuti rongis hommikutee kõrvale – kui mõni niisugune tiheda lennuplaani kõrvale juhtus.

"Bänd ja Joala olid tasakaalus."

"Jah, Jaak Joala oli ikka hea. Kuradima hea. Mitte sentigi viletsam kui Radar muusikaliselt. Praegu vist öeldakse, et täiendasime teineteist. Ja heliloojad olid ülihead. Meie jaoks valiti alati parimad. See näitab, et meie heaks töötasid ka parimad muusika­manager’id," mäletab kaugeid aegu kitarrist Nevil Blumberg, kellele sellised laululoojad nagu Raimond Pauls ja David Tuhmanov olid igapäevased külalised.

Klahvimees Sergei Pedersen lisab: "Radar koos Jaak Joalaga oli omas žanris ja ajastus kindlalt Liidu parim ansambel. Seda, et instrumentaalbänd ja tähtlaulja olid kerkinud võrdsele tasemele, tõestab fakt, et pärast Jaagu lahkumist ei pidanud päevagi põdema ja suutsime kohemaid edasi musitseerida."

Kui palju dikteeris Moskva Radari muusikalist sisu?

Nevil Blumberg: "Nõukogude Liidu kogu ideoloogia pani loomulikult paika mingid vähem konkreetsed, pigem umbmäärased piirid – mida võiks rohkem, mida vähem mängida. Manager’id olid Joala jaoks koostanud isegi midagi sõiduplaani laadset: mida kuskil laulda ja mille esitamisest tasuks igal juhul hoiduda.

Kuna meie suurim turg oli siiski Venemaa, siis püsis populaarsus just vene lauludel ja meil lasus omal moel ka kohustus mängida niisugust muusikat. Keegi meid selleks ei sundinud, kuid laulud meeldisid publikule ja mis võis bändile olla rohkem mokkamööda, kui säilitada ja tõsta oma populaarsust.

Jaak oli ju professionaal selle sõna kõige otsesemas mõttes, kes tajus viimase rakuni kuulajate ootusi ning suutis neid ideaalselt täita. Tegelikult algas meil aga iga kontsert mõne instrumentaalpalaga, mis tundus rahvale vägagi meeldivat."

Kas selline populaarsus tähendas ka rahamägesid, summasid, millest teised ei julgenud unistadagi?

Klahvimees Aare Põder: "Raha oli meil kindlasti rohkem, kui keskmisel Eesti muusikul. See aga tuli puhtalt Venemaalt, sealsetelt tuuridelt. Tavaline Eesti muusik ei osanud ka ette kujutada, millist tööd tuli sellise raha nimel teha."

Väga tihti ei ole räägitud sellest, miks selline supergrupp nagu Radar tegelikult lagunes, miks Joala bändist lahkus?

Aare Põder: "Laialimineku põhjused on tegelikult ajastule iseloomulikult keerulised. Põhimõtteliselt algas kõik Tallinnast. Siinne filharmoonia ei olnud rahul Jaak Joala niivõrd jõulise mehistumise ja iseseisvumisega. Ta oli Liidus sedavõrd kuulus, et võis endale lubada praktiliselt kõike. Nii tegidki eestlased Moskvasse kõne, et sdelaite što nibud (võtke ometi midagi ette).

Moskva ei lasknud sellist signaali Baltikumist kaks korda tulla ja peaaegu viivitamatult järgnes aastane esinemiskeeld. See juhtus 1983. Kõik ülejäänu oli Radarile kui sundkäikude tegemine. Meil kõigil olid kodus pered ja raha tuli ju teenida. Seetõttu tuligi jätkata Jaaguta."

Aga veel loogilisem küsimus – miks Radar lõpuks lagunes?

Sergei Pedersen: "Jätkasime esiti üpris andnult ainult instrumentaalrühmana. Managment oli korras ja meil oli väga palju esinemisi kõikjal – Eesti muusika kandis kõrgel oma kuulsuse ahelaid. Moskvas ja Leningradis oli esineda väga hea – meid ja meie muusikat mõisteti suurepäraselt. Ent Liidu Filharmoonia sildi all viidi meid ka nii-öelda valedesse kohtadesse – igasugustesse kolgastesse, kus publik ei saanud meie muusikast mõhkugi aru ega osanud ka vastavalt reageerida.

Kui tulin mõnelt seesuguselt pikemalt reisilt mööda kolkaid tagasi, tundsin alailma, et vihkan muusikat ja ei taha enam kuulata ainsatki heli. Lausa oksemaik oli suus. Kokkuvõtteos põlesime üle töötades läbi. Aastal 1988 Praha festivalil tundis ilmselt kogu bänd, et nüüd on kõik, rohkem enam ei jõua."

Džässroki maaletooja

Ansambel Radar on rütmigrupp, keda omal ajal liigitati alajaotusse kultusbändid. Ta oli tõepoolest teerajaja, tuues Nõukogude Liitu muusika, mida seal varem iial polnud kuuldud – džässroki.

Radari eelkäija Psycho tõstis juba 1978. aastal püsti kogu Tbilisi džässfestivali ja pani oma lugusid lindistama kõik Gruusia magnetofonid. Kui aga paari kuu pärast liitus bändiga Jaak Joala, läks puhta tormiks. Radar sõitis Nõukogude Liidu risti-põiki läbi. Polnud harvad need kontserdid, kui Joala ja bänd staadionilt või hiigelkultuuripaleest kätel ära kanti.

Üsna sageli jätkus auru ka välismaale minekuks ning tegusid tehti kodu-Eestiski. Vabariigi kõige karmimaid pillimehi triiki täis Radar suutis pillimeeste paraadilt, Tartu levipäevadel pälvida grand prix’ 1982., 1983. ja 1984. aastal. 1985 tunnistasid eksperdid Radari parimaks instrumentaalansambliks.

Selleks ajaks oli aga ansambli hiigelloss hakanud murenema. Ettevaatlikuks tegi mõistagi Joala lahkumine, millel järgnes laviin: 1985. aastal läksid ära klahvimees Aare Põder (klahv), bassimees Raul Vaigla ja kitarrist Nevil Blumberg. Bändi uus vundament rajati omapärase helikeelega sündimees Sergei Pederseni ja tuntavalt eripärase trummar Paap Kõlari õlgadele. Mõistagi polnud see enam päris see Radar.

Uut tukset tuli oodata 30 aastat. Homme see toimubki: bänd tuleb kokku kontserdiks Pärnus Watergate veefestivalil.

Kõvad paastujad

Nii 1982.–1983. aastal hakkas Paap Kõlar dieediveduriks. Mis tähendas, et tolle aja teaduse järgi hakkasid kõik paastuma. Omamoodi sotsvõistluse pani lukku Sergei Pedersen, kes ei söönud järjest 18 päeva. Seejärel nädalakese sõi ja siis paastus veel 10 päeva otsa. Nii kadus ühe kuuga 35 kilo. Pederson mäletab, et peeglisse vaadates märkas kurja nägu – kortsud olid välja tulnud.

Teadusliku abimehena kasutati paastu tulemuste testimiseks lakmuspaberit, mis uriiniprooviga reageerides pidi näitama, kas kehast rasvu eraldus. Aare Põdra katsetuste peale teatas aga tark paber, et temast küll rasvu ei eraldu ja Põder otsustas pärast neljandat paastupäeva kogu krempli kuradile saata ja uuesti sööma hakata.

Kiilakad moeikoonid

Kord ajasid pillimehed end praeguse Tšetšeenia kurikuulsaks saanud pealinnas Groznõis täiesti kiilakateks. Bändil oli vaba päev ja nii need lollid mõtted tulidki. Sergei Pedersen, Aare Põder ja Raul Vaigla lõid käed, et teeme nalja ära. Pruukis neil järgmisel päeval vaid lavale ilmuda, kui kohe kõlas publikust vali hüüd Tri fantomasa (Kolm fantoomi). Päris naljakas oli vaadata, kuidas prožektorite valgus kaaslaste peanuppudel peegeldus – roheline ja punane värv helkisid kui virmalised, sinine paistis vähem välja.

Tagasihoidliku joonega soengumood toodi kaugelt maalt Eestisse. Paari nädala pärast toimusid Tartu levipäevad ja kohe ilmusid linnapilti kiilakad noored.

Raul Vaigla pidi neil päevil minema esimest korda naise vanaisa juurde, kuid naine ei julgenudki meest kaasa võtta. Igal juhul peaeesmärk oli täidetud – nalja sai kuhjaga.