Inimesed
19. juuni 2014, 07:00

"Esimese ropsuga vaatasin – nüüd on kõik, vikat on loomadest läbi käinud..." (45)

"Niitsin rohtu ja lõin siili­pesapealse kuhila kogemata laiali. Esimese ropsuga vaatasin – nüüd on kõik, vikat on loomadest läbi käinud. Nii väikesed ja roosapunakad olid nad veel, ehmatasin täitsa ära!" meenutab poliitik ja endine telesaatejuht Peeter Võsa, kuidas ta aiatöid tehes siilipere otsa komistas.

Võsa sattus okkalisele pesakonnale peale, kui oli kuu aja eest pealinna lähedal ametis ühe krundi korrastamisega, millele kavatseb lähitulevikus päriseks kolida. Ta komistas loomade otsa siis, kui oli võsaeemaldusega juba ühel pool, kuid kõrge rohi takistas veel vaatevälja. "See krunt oli 20 aastat kasutamata ja üks paras džungel, siilid on seal ilmselt kaua elanud," kirjeldab Võsa sündmuspaika.

Veendunud, et kõik asjaosalised pääsesid õnnelikult, pani ta mätta hoolitsevalt tagasi. Ning kui esimene ehmatus oli üle elatud, läks Võsa paari nädala pärast asja kontrollima. Kõik olid elus ja terved!

"Nad on ikkagi minu loomad."

"Rumala peaga sai neid natuke näpitud, edaspidi ma ei katsu neid enam nii aktiivselt," lubab Võsa, kes on vahepeal end siilide hingeeluga kurssi viinud ja teab nüüd: inimkätega pesa kallale minna ei tohi! Kuid vähemalt ei saanud ta ise loomade käest torgata. "Need siilipoegade okkad on ju nii pehmed nagu titejuuksed!" kirjeldab Võsa.

Võsa räägib, et esimesel korral valvas pesa torisev siilimamma. Hiljem seda inspekteerides olid lapsed aga üksi ja ta sai loomaperet lähemalt silmitseda. "Seitse pisikest pojakest oli. Üks oli teistest tunduvalt suurem ja tugevam, teised olid veel väikesed."

Eriliseks siilispetsialistiks Võsa end ei pea ja iga üksiku siililapse sugu määrata ei söanda. "Aga hiljem pildi pealt vaatasin, et üks on kindlasti isane!" täheldas ta siiski.

Niisamuti pole ta võtnud vaevaks elukatele eraldi nimesid panna. "Mul on loomi veel, näiteks koeri. Ka nende igaühe nimi on "koer". Ja siilide nimi on siis "siil"," on Võsa nimepoliitika väga sirgjooneline.

Ta on käinud siilidel kolm korda külas, viinud järamiseks kassikrõbuskeid ja janukustutuseks joogivett. Loomad olevat veel nii pisikesed, et ei pea inimest mingiks eriliseks ohuks.

Võsa ütleb, et rohi on vahepeal nii kõrgeks kasvanud, et mingi aeg peab ta uuesti minema niitma ja siile häirima. Aga vähemalt teab ta nüüd, kus pesa on ja oskab sinna natuke kõrgemat rohtu jätta. "Nad on ikka minu loomad. Mida parem on olla neil, seda paremini tunnen ennast ka mina," resümeerib Võsa kohusetundlikult.

Turovski: "Siil on väga tark loom, ta saab hakkama!"

Zooloog Aleksei Turovski ütleb, et sarnastes olukordades tuleks siilipere lihtsalt rahule jätta. "See on siilide oma probleem, nad saavad hakkama!" ei soovita ta hoolitusega liiale minna. Äärmisel juhul, kui inimesed tõesti kogu aeg pesa juures tegutsema peavad, võiks perekonna metsa alla ümber kolida. "Kaevad maasse samasuguse augu, paned heinad sisse ja mätta peale," õpetab Turovski.

Mida kindlasti ei tasu teha, on anda loomadele piima. "Mitte mingil juhul!" hüüatab Turovski. "Muidugi neile maitseb, aga see keerab seedimise tuksi," hoiatab ta.