Nostalgialaks: elav legend Tom Jones pani saalis naised kiljuma (14)

Teisipäeva õhtu, kell läheneb kaheksale. Kanal 2 "Reporteri" režissöör Merike Veskus on üks neist, kes on elavat legendi vaatama tulnud.

"Ma ei nimetaks ennast fänniks, tulin oma noorusaja muusikat kuulama ja uudishimu rahuldama. Nostalgitsema!" ütleb lillakas-rohelisse rüütatud Veskus pärast seda, kui on koos sõbrannaga Saku Suurhallis Tom Jonesi kontserdil istet võtnud.

"Kui aastatel 1968–1969 käidi Mündi baaris pidutsemas, siis tema muusika kõlas ikka väga sageli!" on tal õhtu staariga isiklikud mälestused.

"Ma olen siin esimest korda. Ilus koht!"

Noort Veskust ja tema sõpru ei takistanud isegi raudne eesriie: kuuekümnendate lõpp oli käes, plaadid käisid hõlma all käest kätte ja kohalik vaimuelu lokkas.

Kiire pilk külaliste vanuselisele koosseisule reedab, et sarnased mõtted – manada vaimusilma ette kunagised rajud noorusajad – on peas ilmselt paljudel. Daamid on end üles löönud, härrad väärikad. Ei mingit märki hulluvatest teismelistest, kes on valmis iga hetk oma kiljumisega teisi kurdistama.

Ja lõpuks astubki 74aastane vanameister rahva ette. Ilma pikema tseremooniata juhatavad lavaekraanil võbelevad leegid sisse esimese loo "Burning Hell" ("Põlev põrgu"). Lugu nägi ilmavalgust Jonesi 70 aasta juubeli puhul.

Pärast kolmandat lugu – "Sex Bomb" – on paslik hetk selleks, et rahvale natuke mett keele peale määrida.

"Eesti, vau, ma olen siin esimest korda! Ilus koht," meelitab vanahärra.

Tundub, et ta ei plaani peesitada ainult vana rasva ja loorberite peal, sest kohe järgmistena kõlavad kaks laulu uuelt, veel ilmumata plaadilt. "Why Don’t You Love Me" ehk "Miks sa mind ei armasta" annab aimu, et melanhoolia pole artistile võõras ka vanas eas.

Austus elutööle

Pärast viiendat-kuuendat lugu hakkab rahvas elavnema. Aplausid muutuvad marulisemaks ja kisa valjemaks. Keegi üksik heledas särgis mehike kargab ja vehib suisa keset vahekäiku.

"Delilah", hitt aastast 1968, algab kurvameelselt, kuid hetk hiljem pöörab lugu juba rajumaks. Raju ja nukker – need ongi Jonesi kaks poolust õhtu jooksul.

"Ma sündisin aastal 1940, kui käimas oli lahing Inglismaa pärast," lausub Jones elutargalt. Asjaolu, mis ei takista teda edasi kütmast.

"Saabunud on see aeg, kus austame neid artiste ja inimesi, kes on oma elutöö teinud," olid Merike Veskuse sõnad enne kontserdi algust. Täpselt seda rahvas eile tegigi.