TÜTAR JA ISA: Arabella (Saara Kadak) ja Mikk Kotkas (Üllar Saaremäe) krimisarjas «Viimane võmm». Saara tunnistab, et tunneb ennast laval mugavamalt kui kaamera ees. «Just selles mõttes, et seda tööd olen ma rohkem teinud ja õppinud. Samas meeldib mulle ka kaamera ees mängida, sest filmis ei pea nii suurelt mängima kui laval ja see mulle istub,» ütleb Saara, kelle esimene kaamerakogemus pärineb mängufilmist «Klass». Foto: Kanal 2
Inimesed
17. juuni 2014, 07:00

Näitleja Saara Kadak: "Kui sa ikka midagi väga suurelt unistad, siis see su ellu ka tuleb." (5)

"Mulle meeldib mees, kes on enesekindel ja keda saan usaldada. Kes oskab metsas lõket taha, kirvest käes hoida ja naela seina lüüa. Kes mind armastab, on mulle toeks ja kaitseks," kirjeldab Rakvere teatri noor, kena ja habras näitleja Saara Kadak unistuste kaasat.

Kas selline mees on ka uurija Anders Prikk, kes seriaalis "Viimane võmm" Saara Kadaku tegelaskuju saadab, näitab krimisarja tulevik. Olevik näitab aga, et Saara kõrval on ekstreemsporti harrastav elukaaslane, et Saara on armunud ja et ta on väga õnnelik.

Oleme Rakvere teatri kohvikus intervjuud Saaraga lõpetamas, kui juurde astub peanäitejuht Üllar Saaremäe ja teatab Saarale: just kinnitati sind Irina osa peale Tšehhovi "Kolmes ões". Saara põsed tõmbuvad roosakaks, ta kargab laua tagant püsti ja plaksutab käsi. Nagu teismeline tütarlaps.

Rakvere teatri tänavuses suvelavastuses "Mina olin veel väikene" mängib ta teismelist külapoissi. "See on väga äge roll. Selles mõttes, et enne olin ma mänginud vaid kaunitare, veetlevaid neiusid ja printsesse. Nüüd, esimest korda, saan teha midagi hoopis vastupidist. Nii äge! Sest poisid ropendavad, sülitavad ja kähmlevad," on Saara vaimustuses noore marakrati kehastamisest, kuigi päriselus on ta üliõnnnelik, et sündis just tütarlapsena.

Üllar Saaremäe tütar filmis ja elus

Kuigi neli aastat tagasi ilmus Saaralt album "Taevamenüü", ei kahelnud ta ka tollal hetkekski, et valib lauljakarjääri asemel teatritee. 2009. aastal, kui Saara lõpetas Tallinna 32. keskkooli ja teatriklassi, Panso kooli vastuvõttu polnud. Toompea asemel tuli valida Viljandi. Seda valikut pole Saara kordagi kahetsenud.

Viljandi kultuuriakadeemia näitleja eriala IX lennu 2013. aastal lõpetanud Saaral jääb Rakvere teatris seljataha esimene hooaeg. Ehkki selle majaga on ta sinasõber mitu aastat. "Veel Viljandis õppides tegin siin kaasa kolmes lavastuses. Aga loomulikult olen ma tänulik Üllarile (Saaremäe – J. K.), et ta mind siia kutsus."

Sel hooajal eetrisse jõudnud ja otsekohe hitiks saanud krimisarjas "Viimane võmm" mängib Saara peategelast kehastava Saaremäe tütart Arabellat. Rakvere teatri kunstiline juht Saaremäe on öelnud, et Saara pole tema tütar ainult seriaalis, vaid ka elus, sest just tema kutsus noore näitlejanna Rakverre. Tallinnas sündinud ja üles kasvanud Saara märgib omakorda, et väikelinnas elamise võlust sai ta aimu ja aru juba Viljandis õppides. "Nii et mingit Tallinna igatsust pole mul üldse. Ja kui see tekibki, siis tund aega sõitu ja olengi kohal. Pole probleemi. Näen sõpru ja peret tihti."

Küll tahaks Saara sagedamini näha elukaaslast, kes elab ja toimetab Viljandis.

Paraku on Saara viimasel ajal pendeldanud rohkem Rakvere ja Tallinna vahet, kus käivad "Viimase võmmi" võtted.

Langevarjuhüpe oleks metsa läinud

Kui Saara seriaalis kehastatav Arabella on ennekõike iseseisev kahe jalaga maas seisev tütarlaps, siis päriselus on Saara unistaja tüüp. "Olen kodusest kasvatusest saanud kaasa selle, et kuule, mõtle nüüd loogiliselt, tule ikka maa peale tagasi. Aga pigem olen ma ikkagi unistaja tüüp. Kui sa ikka midagi väga suurelt unistad ja tahad, siis see su ellu ka tuleb. Minu elus on seda olnud väga palju. Kas või see, et ma olen praegu siin, teatris."

Samuti on Saara kõrval peaaegu unistuste mees – nagu ta ise ütleb.

Hoolimata toetavast elukaaslasest, tuleb elus ikkagi ette päevi, kui taevas on tumedad pilved. "Siis tuleb loodusesse minna, metsa või rabasse. See kuidagi rahustab, puhastab ja ergutab mõtteid," ütleb Saara.

Ennast puhta ja mõtteerksana hoida aitab Saarat veganlus ja eneseületused. "Mu elukaaslane ehitab seiklusradu ja tegeleb ekstreemspordiga, matkab ja ronib. Ma käin temaga vahel kaasas," räägib Saara, kelle on kaaslase harrastused juhatanud ka langevarjuhüppeni. "See oli võimas tunne. Kuigi lennukist välja hüpates hakkas tuul mind otsekohe metsa poole triivima. Oi, mis ropud sõnad siis mul suust tulid," naerab Saara. "Kuigi tol hetkel polnud üldse naljakas. Ja väike hirm tuli sisse. Aga suutsin siiski säilitada külma pead ja varju platsi poole tagasi triivima panna."

Millal tuleb järgmine hüpe, ei oska ta öelda. Praegu unistab Saara hoopis enam sukeldumisest ja motikaga kihutamisest.

Saara, ukulele ja kodus teki all tehtud lood

Neli aastat tagasi ilmus Saara Kadakult album "Taevamenüü". "Ma olin ju siis naiivselt unistav gümnaasiuminoor," vaatab ta praegu tagasi tollasele muusikategemisele. "See etapp on möödas."

Saara, kes suurepärase lauljana võinuks valida ka muusikutee, tunnistab, et oleks tal rohkem julgust, laulaks ta lavadel küll ja veel, aga ta kardab: "Kõige hirmsam asi siin maailmas on teiste ees laval laulda."

Päris selga ta muusikale ja laulmisele pole pööranud. "Mängin kodus natuke ukulelel oma lugusid ja ka laulan. Ehk tulen nendega kunagi ka publiku ette. Võimalik, võimalik, kui ma julgust kogun."

Saara, "Klass" ja koolivägivald

Saara Kadaku esimesed näitlejaristsed pärinevad 2006. aastast, Ilmar Raagi "Klassi" võtete päevilt, kui ta oli alles 10. klassi õpilane. Koolivägivald, mis on "Klassi" keskne teema, pole võõras ka Saarale. "Ma olen näinud sarnaseid situatsioone oma koolis, oma elus. See on väga kurb. Õnneks enda nahal pole ma seda tundnud, kuigi ega ma ka vaheleastuja polnud. Mu identiteet polnud tollal nii tugev ja suur, et minna ja öelda: kuulge, mida te siin teete!"