Iga eestlane oli alustanud oma elu võõrsil väga erinevalt positsioonilt. "Oli päris madalalt startinud inimesi, kes olidki alustanud kalkunitega või mingi orjatööle ligilähedase konveierõmblemisega tehases. Nüüd paistavad tollase generatsiooni uljalt üles kaaluvat IT-mehed ja muud seda sorti intellektuaalid," sigineb Hardi Volmeri häälde uhkus.
Kust leiab eestlasi, sealt leiab ka sauna. "Ka meie punt juhtus selliste eestlaste koju, kes olid oma aeda sauna teinud. Põhifunktsioonid täitis ta ilusasti kõik ära – sai päris korralikku leili ja pesta ka."
Teine eestlaste reisi tipphetk oli sõit läbi kogu Iirimaa vastu Atlandi ookeani Connemarasse. "Viimane jupp meenutas kangesti Norrat, eriti sealseid fjorde. Selgus, et ka Iiri rannik pakub sarnaseid vaatepilte. Piki kõige suuremat kanjonit me katamaraanil väikelinna Connemarasse jõudsimegi. Kõige muu kõrval on see üks kindlamaid kandidaate Iirimaa viskipealinnaks. Meie inimesele pisut veider tundub ka nende üks kõige tähtsamaid põllumajandusharusid – teokasvandus."
Teel Connemarasse tehti lühipeatus ka Raha külas. "Mida see täpselt gaeli keeli tähendab, ei teagi," nendib Volmer.
Lühikesest sõidust hoolimata on Hardi nüüd siruli. "Oma ihu peal on näha, milline mõju on normaalsele inimesele Briti ilmal. Kaks tundi päikest, sama palju rõskust ja tuult ning kaks tundi vihma, et siis tsüklit otsast alustada – see võtab sirgeks ka kõige karmimad kutid. Tegelikult on vist asi siiski selles, et üle pika aja andsime
7. juunil oma kontserdi Dublinis kahes osas ja läksime vaheajal higistena külma ja läbilõikava tuule kätte. Põhimõtteliselt laste lollus," ei saa Hardi taskurätti nina alt.
Kommentaarid