Henrik Raave perre sündis tütar: "Minu hinnangul imeilus tüdruk!" (14)

Henrik ja tema abikaasa Triin panid lapsele nime naise vanaema järgi. "Lapse nimi on Linda. Minu vanaema nimi oli Lydia, nii et samuti väga sarnane nimi," ütleb Henrik.

Triin ja Linda tunnevad end tema sõnul väga hästi. "Hetkel on nad veel linnakodus, kuid igatsevad juba Pärnumaale Varbla valda Kidisele. Lindal on seal juba omad linnud, liblikad, käru ja lapsevoodi ootamas."

Henrik ja Triin olid lapse sünni päeval Hendriku lapsepõlvesuvede maal Kidisel, kui naine kell 12 päeval teatas, et midagi vist toimub. "Kastsime veel tomatid ja viinamarjad ära ning asusime Tallinna poole teele. Linnakodus olime seitsmeni õhtul," meenutab Henrik ja ütleb, et haiglasse mindi teadlikult päris viimasel minutil. "Haiglas jõudsime enne sündi olla vaid umbes poolteist tundi."

Väikest õde ootab kolm venda

Väikest Lindat ootas ees juba kolm venda – Raimond (14), Rihard (9) ja Oskar (2). "Oskar lubas pisiõele oma klotse ja autosid anda," muigab Henrik.

"Minu jaoks on tütre sünd oodatud ja uus kogemus. Kidisel on naiste lisakäed väga oodatud. Erinevas koguses poisse olen kasvatanud kokku juba 14 aastat – niitmine, kaevamine, rohimine ja teised maatööd on kõik kenasti kaetud. Emal on nüüd peagi abi peenarde ja muu ilu rajamise juures," ütleb Henrik, et pere printsess saab varsti ka esivanemate talus käed mullaseks teha.

Mees korraldab juba teist korda abikaasa ja sõpradega külas, kus ta on veetnud lapsepõlvesuved, üritust "Kidise tiigimuusika". Tänavu esinevad seal Ivo Linna, Laura Junson, Heli Vahing, ansambel MUSTus, Nõianeitsid ja paljud teised. Samuti tuleb festivaliks taas kokku üheksakümnendate popbänd Up’n Down, kus Henrik laulis.

"Tuleme kokku ja tähistame Up’n Downi 20 aasta juubelit. Järgmine kord saab sellist asja kogeda ehk alles 50 aasta pärast mõne vanadekodu jõulupeol. Teeme bändiga ära meie suurima hiti "Unenägu". Kuna ajad ja kombed on muutunud, siis saab seda lugu kuulata juubelile väärika rokk-konservina," räägib Henrik.

Esimene tiigimuusikakontsert oli üle-eelmisel aastal ja siis teati kohe, et see ei jää viimaseks. "See võimas positiivne emotsioon ja inimeste tänusõnad ei unune niipea! Meile tundub, et kaheaastane vahe on hea ja piisavalt pikk. Maa jõuab puhata ja meie ise ka jõudu koguda."

Tahaks sugulastega tihemini suhelda

Üritus sai alguse soovist mahajäetud kohas kohaliku rahvaga midagi ära teha ja sealsetesse ettevõtmistesse rohkem elu sisse puhuda. "Pärast esimest korda on Kidise kandis palju juhtunud. Noored mehed on alustanud väikestviisi ettevõtlusega ning ära ostnud peaaegu kõik vana Külvaja kolhoosi hooned – vana töökoja, kaarhalli, viljakuivati, väetisehoidla," ütleb Henrik.

Ta ei arva, et kõigel sellel on tema üritusega otsene seos, kuid loodab, et festivalikorraldajad on sellegipoolest teisigi toimetamispisikuga nakatanud.

Kui Henrik tegi algust teise tiigimuusikakontserdiga, sai ta aru, et suurim liikumapanev jõud on taaskohtumise soov. "Nii mõnigi ütles, et nägi seal neid inimesi, keda polnud juba aastaid näinud. Kiire elu on meid tihtipeale laiali pillutanud ja kokkusaamised jäävad paljudega harvaks. Mõtlesin, et kes on need minu inimesed, kellega tahaks kokku saada," sõnab ta.

"Alustasin kõige lähemalt, perekonnast. Ema ja vend Karli näen tihedamini. Isa on surnud ja isapoolsete õdede-vendadega praktiliselt kokkupuudet enam pole," räägib Henrik ja tõdeb, et sellest on kahju.

"Väga armas oleks suvel korra kokku saada. Vaataks näod üle, kallistaks – tüdrukuid hellemalt, poisse jõulisemalt. Kui taat veel elas, saime suvel ikka kord aastas kokku ja seda sündmust oodati – tuldi kokku, söödi-joodi, patsutati üksteist üle. Õieti polnutki millestki rääkida, aga mõnus ja turvaline tunne oli. Onude-tädide ja nende peredega saame viimastel aastatel kokku enamasti matustel. Aga võiks vahel niisama ka kokku saada, nagu vanasti vanaisa juures."