Tõnu KaljusteFoto: Laura Oks
Inimesed
14. juuni 2014, 08:00

Tõnu Kaljuste: "Hea muusika on selline, mis head teeb. Hea võib olla ka Led Zeppelin."

"Muusikaga suhestumine ei käi alati distantsilt meeldib-ei-meeldi. Kui sa teed ise mingit muusikat, vajad sa mõnikord hoopis teistsugust muusikat. Nii et hea muusika on see, mis head teeb ja hea võib olla ka Led Zeppelin," mõtiskleb muusika üle maailmamainega dirigent Tõnu Kaljuste.

"Muusikaga suhestumine ei käi alati distantsilt meeldib-ei-meeldi. Kui sa teed ise mingit muusikat, vajad sa mõnikord hoopis teistsugust muusikat. Nii et hea muusika on see, mis head teeb ja hea võib olla ka Led Zeppelin," mõtiskleb muusika üle maailmamainega dirigent Tõnu Kaljuste.

Nagu iga teine vähegi muusikaga kokku puutunud poiss, tegi ka Tõnu kooliajal bändi. Selle nimi oli Underground Fire ja üheks pilliks oli tolmuimeja. Sellest on möödas pea pool sajandit, millesse mahub ühe mehe kohta uskumatult palju. Ta on Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri asutaja ja olnud mõlema kollektiivi peadirigent. Ta on teinud koostööd lugematute maailmas tunnustatud kooride ja orkestritega. Kuigi viimasel ajal püüab rohkem kodus ja kodusel Naissaarel püsida. Vähesel vabal ajal käib Tõnu paadiga merel, aga kala ei püüa. Käib Naissaarel metsas jalutamas, aga seeni ei korja. Loeb palju ja kuulab vaikust.

Tänavu võitis Kaljuste parima kooriesituse eest Grammy. Nüüd seisab see suur auhind Grammy, mis kujutab endast tegelikult suhteliselt väikest ülekullatud kõlatoruga grammofoni, puidust alusel Tõnul Uue tänava korteris kapi otsas. Sama korteri seina taga on Tõnul naabriks aga ei keegi muu kui Arvo Pärt.

Oled varemgi öelnud, et sinu jaoks pole oluline, kus ja millises saalis sa orkestri või koori ees seisad. Jääd endale kindlaks ka pärast ülimenukaid kontserte Ameerikas, eriti pärast kontserti Carnegie Hallis?

Jään ja põhjus on lihtne: inimene (publik) on tähtis, mitte saal. Olen koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga esinenud väga suurtes ja heades saalides juba kakskümmend aastat. Vahe oli nüüd vaid selles, et seekordsel Ameerika turneel oli riigi esindajaid rohkem kaasas ning turnee pälvis selles mõttes enam tähelepanu. Aga loomulikult on Carnegie Hall märgilise tähendusega suur saal ja eriliseks tegi selle kontserdi ka see, et ta oli välja müüdud. Selles mõttes oli see muidugi pidupäev, sest ma ei teagi tänapäeva heliloojatest kedagi peale Arvo Pärdi, kes sellise suure saali välja müüks. Ameeriklased rääkisid, et varem pole seda olnud.

Ka mu mänedžer ei tahtnud seda kontserti Carnegie Hallis teha, väites, et me ei müü seda välja. Kui aga Pärdi "Aadama itk" sai Grammy nominendiks ja pärast veel võitiski Grammy, siis loomulikult aitas see kõik õnnestumisele kaasa.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99