ELAV KLASSIK: «Kirjanikud võivad olla ka elusad inimesed, ei pea olema sada aastat surnud,» ütleb Indrek Hargla. Foto: Arno Saar
Inimesed
14. juuni 2014, 17:00

Indrek Hargla kirjutamisest: näitemäng nõuab rohkem mõtlemist, novell samamoodi. Romaan on vabam. (1)

"Ma ei saa päris nii, et istun maha ja hakkan kirjutama. Ööseks olen aga sisse elanud," tunnistab kirjanik Indrek Hargla, et tema külastab oma raamatute kangelaste, näiteks apteeker Melchiori maailma enamasti hilisel või koguni öisel ajal.

"Ma ei saa päris nii, et istun maha ja hakkan kirjutama. Ööseks olen aga sisse elanud," tunnistab kirjanik Indrek Hargla, et tema külastab oma raamatute kangelaste, näiteks apteeker Melchiori maailma enamasti hilisel või koguni öisel ajal.

Kus ja millal te kirjutate?

Kirjutan kodus. Siis, kui saan, siis teen: natuke hommikul, natuke õhtul, peamiselt öösel. Reisides või kuskil väljas olles ma tööd teha ei saa. Visandada küll. Peamine töö käib ikka oma stuudios.

Mis asjad lesivad teie kirjutuslaual?

See oleneb sellest, kas olen koristanud või mitte. Läpakas, lõhnaküünal, pilgeni täis tuhatoos, tee, kohv ja sellest lähtuvalt nende plekke. Kõlarid, kust peab tulema lahe muusika. Virnade viisi raamatuid ja kaustikuid, pildid, videod.

Kas teil on arvutis eraldi kaust, kuhu koondate vajalikku materjali, mis inspireerib?

Igale kirjatööle eelneb ettevalmistus. Selles mõttes ei erine raamatu kirjutamine ühestki teisest vaimsest tööst. Kuna kirjutan keskajast, siis kuulan keskaegset muusikat, mediteerin ja mõtisklen keskaegseid pilte vaadates.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99