Miinimumpalgast elav ema: 1000-eurose palgaga saaks võlgadest lahti! (185)

Kui jutuks tuleb väikse palgaga hakkama saamine, suhtutakse sellesse teemasse tavaliselt kahte moodi. Ühed imetlevad neid nutikaid ellujääjaid.

Teised aga mühatavad põlastavalt ja ütlevad, et inimesed on ise süüdi, et nii väikse palgaga lepivad ja paremat tööd ei otsi.

Esimene lugu – lastega ellujäämiskursusel

Liina (nimi muudetud) kolis koos mehega maale elama kümmekond aastat tagasi. Siis oli ta veel abielus ja esimene laps just sündimas.

Mõlemal oli hea sissetulek, sestap olid nad ka julged ja kindlad vana maamaja elluäratamiseks pikaajalist laenu võtma. Elus ja suhetes aga paraku garantiid ei ole – kolm aastat tagasi läks Liina mehest lahku, kasvatab nüüd üksi kahte last ning töötab miinimumpalga eest kohalikus ettevõttes lihttöölisena.

Pangalaenu aitab küll ekskaasa tagasi maksta, aga kõik muud igakuised kulud on Liina õlul. Juba mitu korda on tal elekter ja internet välja lülitatud, sest iga kuu seisab ta valikute ees, kas maksta ära kõik maksud või jätta rohkem raha söögi jaoks ning muretseda lastele vajalikud riided ja jalanõud. Aga maksuvõlglaste nimekirja sattuda ei taha.

Riigi antav lasteraha veidi leevendab rahalist seisu, aga on siiski vaid üks köömen leiva sees. Õnneks on Liinal pealehakkamist ja nobedad sõrmed.

Nii võib teda öösiti tihti leida väsimusest punetavate silmadega õmblusmasina taga vuristamas. Sealt tuleb olenevalt kuust palgalisaks 50–150 eurot.

"Ellujäämiseks peab end ületama ja ongi kõik. Uppuja ju haarab ka õlekõrrest kinni," ei näe Liina väikses sissetulekus midagi proosalist.

Mida Liina teeks, kui saaks kätte tuhat eurot?

"Magaksin öösiti!" pahvatab naine esimese hooga, pidades silmas nii õmblusvabasid öid kui ka seda, et ei pea siis kogu aeg muretsema, kuidas järgmist päeva üle elada.

"Esmalt muidugi maksaksin kõik võlad ära. Umbes aastaga peaks makstud saama. Ja siis läheksin lastega kohvikusse. Ma ei mäletagi, millal seal viimati käisin."

Teine lugu – vaene, aga lootusrikas õppur

Väikses alevikus elav Leela on lasteaias abitööline. Miinimumpalgast maksab ta väikse korteri üüri ja elektri eest, lisaks korra aastas õppelaenu intresse ning mobiili ja sülearvuti järelmaksu.

Üle viiekümne euro kulub ka selleks, et sõita kaks korda kuus Viljandisse kultuuriakadeemiasse, kus Leela õpib. Toidurahaks jääb alles umbes sada eurot kuus.

"Kui mul on vaja riideid või jalanõusid osta, siis palun ema käest laenu," tunnistab Leela. Igakuise tillukese rahasüsti saab ta laste käsitööringiga toimetades. Aga kui tal oleks autojuhiluba, teeks ta osaühingu ja saaks mitmesugustes paikades kultuurilist tegevust pakkuda.

Autojuhiloa tegemiseks on aga vaja raha, mida Leelal praegu kahjuks nii palju üle ei jää – napi palga kõrvalt ei õnnestu midagi hoiupõrsasse poetada.

Juhiloa puudumine on saanud takistuseks ka parema töö otsingutel. Kohapeal praegu midagi sobivat saada ei ole, veidi kaugemal küll.

"Aga kohe küsitakse – te elate kilomeetrite kaugusel ja autot ei ole. Kuidas mõtlete tööl käima hakata?" vahendab noor naine oma ummikteega lõppevaid tööotsinguid. Kui aga palk oleks tuhat eurot, teeks Leela kohe ära juhiloa ja kindlasti mõtleks lapsesaamise peale.

Kolmas lugu – kõrgharitu madal palk

Ühes Eesti väikelinnas ajakirjanikuna töötav Lilian (nimi muudetud) saab kuus kätte keskmiselt kolmsada eurot. Palk sõltub sellest, kui palju ta jõuab kirjutada. Mõnel kuul saab Lilian oma arvelduskontole isegi vähem kui kolmsada eurot.

Tegemist on kogemustega ja ülikoolis ajakirjandust õppinud oma ala asjatundjaga.

Jah, suures linnas ehk oleks ta palk tüsedam, aga elu tõi Liliani väikelinna elama. Lilian on üksikema, suuremad lapsed elavad juba oma elu, kolmanda eest tuleb veel hoolt kanda.

"Söögiga ongi nii, et otsin odavamat, aga vahel on ikka konkreetne nälg kallal. Samas see pole ju päris nälg, sest mingeid keedetud makarone või riisi mingil hetkel ei suuda enam rohkem süüa, kuigi seda võib veel kodus olla," räägib Lilian.

Liliani päästerõngaks on lisatööotsad – tõlketööd ja mõned kirjatükid siia-sinna.

"See on hästi kaootiline ja jääb 20 ja 200 euro vahele, oleneb palju tööd on," räägib Lilian.

Ta lisab, et lapse trenni peale kulub 25 eurot kuus ja kevadel esinemis- ja laagrikuludeks on ikka tublisti raha läinud. Õnneks saab pisut abi ka lapse isalt, aga see summa jääb alla saja euro.

Praegu on Lilian suure probleemi ees, sest ootamatu õnnetuse tõttu on vaja hambaarsti juures välja käia tuhatkond eurot.

"Hambutuna ei saa ju uut tööd ka otsida. Paras enesehaletsus tuleb juba peale. Muidugi tahan uut ja paremat tööd ja tegutsen selle nimel. Praegu on mul üsna kindel mõte minna järgmisest suvest või sügisest mõneks ajaks välismaale," ütleb kogemustega ajakirjanik.

Eestis peaks tema sõnul kätte saama vähemalt 700 eurot. Sellega elaks siin ära.