Delfiiniga seksinud naine: "Ta hõõrus end vastu mu põlve, jalga või kätt. Lasin sel sündida."

Margaret oli väiksena nagu iga teine tüdruk lugenud jutustusi rääkivatest loomadest. Ema kingitud raamat "Preili Kelly" jutustas kassist, kes oskas rääkida ja sai inimestest aru. "Mulle jäi meelde, et ehk on selline võimalus olemas," rääkis ta Briti lehele The Guardian.

Veidi üle kahekümnesena Kariibi meres USA Neitsisaarte hulka kuuluval St. Thomasel elades kuulis Margaret õemehelt, et saare idaosas asub salalabor, kus töötatakse delfiinidega. 1964. aasta algul sõitis uudishimulik noor naine seda oma silmaga vaatama ja pakkus laborijuhile Gregory Batesonile abi. Näinud, kui hea klapi Margaret laboris elava kolme delfiiniga saavutas ning kui tähelepanelikult nende käitumise kohta märkmeid teha oskas, võttiski Bateson kogemusteta naise laborisse tööle.

Peagi kutsus delfiinide ja inimeste suhtlust uuriv teadlane John Lilly Margareti osalema

NASA rahastatud eksperimendis, mille eesmärk oli õpetada kõrge intellekti poolest tuntud delfiine inglise keelt rääkima. Katse jaoks muudeti labori ülemine korrus veekindlaks ning ujutati soolveega üle. Vesi oli piisavalt kõrge, et noor delfiin Peter selles ujuda saaks ning piisavalt madal, et Margaret saaks toast tuppa kahlata, vahendab ajakiri Closer.

Eksperimendi läbiviimine kodustes tingimustes ja ööpäev ringi oli Margareti enda idee. Ta tahtis olla nagu ema, kes beebit rääkima õpetab – iga kell oma hoolealuse lähedal.

Delfiininooruk armus õpetajasse

Noor naine ning seksuaalses mõttes meheikka jõudev delfiin elasid koos kolm kuud. Margaret magas liftiplatvormile tõstetud madratsil, tegi kirjatöid lae küljest rippuva laua taga, toitus konservidest ning käis läbi vaid Peteriga. Audiosalvestistele on jäädvustatud kaks korda päevas toimunud keeletunnid, mille jooksul Margaret oma hoolealusega ränka vaeva nägi. Naine utsitas delfiini tervitama teda sõnadega "Tere, Margaret!" ""M" oli väga raske," meenutas ta The Guardianile. "Töötasin m-hääliku kallal ning viimaks keeras Peter end kõhuli ja mullitas selle läbi vee. Ta töötas selle m-i kallal nii usinalt!"

Keeleõpingutega aga nende suhe ei piirdunud. Mida päev edasi, seda tugevamat tõmmet delfiin Margareti vastu tundis. "Peterile meeldis minu seltsis olla. Ta hõõrus end vastu mu põlve, jalga või kätt ning ma lubasin sellel sündida," kirjeldab Margaret värskes BBC dokfilmis enda ja delfiini intiimset läbikäimist.

"See ei tekitanud minus ebamugavust – kui ta just liiga pealetükkiv polnud."

Algul saatis Margaret täkku täis delfiinipoisi laboris elava kahe emase sekka. "Ütlesin: mine mängi päevake tüdrukutega," vahendab Daily Mirror.

Kuid teadlane tõdeb, et see tekitas keeleõppesse pausi ja tõi tagasilööke. Lihtsam oli õrnutsemisega leppida ja delfiini käega rahuldada. "Sellest sai lihtsalt päeva osa, nagu sügelus – sügelusest tuleb lahti saada, kratsid ja jätkad teise tegevusega."

Enda ja delfiini lähedust nimetab ta väga väärtuslikuks ja õrnaks. Kuid ta toonitab: "Meie suhe oli seksuaalne Peteri, mitte minu poolt. Minu poolt vast sensuaalne. Paistis, et see tugevdas meie sidet." Ent Neitsisaarte eksperimendis osalenud veterinaar Andy Williamson kinnitab: "See delfiin oli Margaretisse meeletult armunud!"

Kuna keeleõppeeksperiment vedu ei võtnud, hakkasid rahastajad üksteise järel rahakotiraudu sulgema ning projekt tuli viimaks lõpetada. Peter viidi üle

Miami laboratooriumi, kus tema elutingimused olid võrreldes St Peteri delfiinimajaga ahtad ja päevavalguseta. "Ma ei saanud teda endale jätta. Oleks ta olnud kass või koer, siis võib-olla jah," kurvastab Margaret.

Eksperiment lõppes katastroofiliselt

Ulja delfiininooruki lõpp oli trööstitu. Mõne nädala pärast teatati Margaretile, et Peter on toime pannud enesetapu.

"Delfiinid pole automaatsed õhuhingajad nagu meie," seletas delfiinide kaitseks loodud organisatsiooni Dolphin Project esindaja Ric O’Barry ajalehele The Guardian.

"Iga hingetõmme on neil teadlik jõupingutus. Kui elu muutub liiga talumatuks, hingavad delfiinid lihtsalt sisse ja vajuvad põhja. Järgmist hingetõmmet nad enam ei tee."

Ka loomaarst Andy Williamson seletab Peteri surma murtud südamega. Delfiin ei mõistnud, miks tema kauane kaaslanna lahkunud on.

"Margaret suutis asja mõistusega võtta, aga kas Peter suutis, kui Margaret lahkus?" arutleb Williamson.

"Tema elu armastus oli läinud."

Eksperimendi mainet määrisid ka Lilly loomkatsed LSDga, milleks ta oli saanud USA valitsuse nõusoleku. Margaret oli anunud, et teadlane Peterile LSDd ei süstiks, ent emaseid delfiine uimastieksperimendist päästa polnud noore naise võimuses.

Margaret jäi saarele elama ning abiellus eksperimendist pilte teinud fotograafi John Lovattiga. Nad rajasid delfiinimajja kodu ning kasvatasid seal üles oma kolm tütart. "See oli tore koht," meenutab naine.

"Selles hoones oli kogu aeg hea tunne olla."

1970. aastate lõpus avaldas erootikaajakiri Hustler Margareti ja Peteri lähedastest suhetest loo. Naine ostis kokku nii palju eksemplare, kui suutis, ent tema nimi seostub paljudele ameeriklastele ikkagi delfiiniseksiga ning artikkel ringleb endiselt internetis.

"Lugesin kusagilt, et Peter ja mina olime maailma halvim eksperiment. Hea küll, las räägivad. Kuid see polnud ju katse mõte ega tulemus. Nii et ma ei tee sellest lihtsalt välja."

Margaret on praegu 70. eluaastates vanaema. "Olen inimene. Armastan inimest, abiellusin inimesega, sain lapsi. Kuid mul oli tõesti väga lähedane kokkupuude Peteriga. Ühe delfiiniga. See oli suur vedamine."