kui surin oliprobleem haglas polnudkohta sõideti mööda linna otside kuhu maha laadida. lõpuks võeti üühte kus valve arst oli juut, küsis kas võin võta keha jatehamida tahan ja terveks ravida , ülesin oma teada, olgugi et sõnu ei mälertanud enam teemis tahad kutsus elektri sokki aparaadiga alustas mas matsu järgi jäi viimane pauk et saada lahti maisest vaevast, raisk läks see südame raibe käima . ja tuli hakkata õpima ennast liigutama päeva ei mäletanud nime ka mitte, ühesssõnaga puhasleht ilma süüme piinadeta.
28 Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält 29 ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.
Johannese evangeelium 5:28 Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält 29 ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.
Kuid jumala s6nas piiblis on siiski see kirjas et Kui inimene sureb saab ta taas mullaks. ...miks meile siis lihalik keha on ja veri on see mis keha liigutab ja toidab. ..Inimestel aga loomulikult 6igus on valida mida ta usub v6i tahab uskuda
Me oleme, tunneme, näeme ja kompame kuid midagi peab siiski olema..... Aju koosneb veest kuid suudab mõelda. Jões ja meres on vesi ja mineraalid kuid kas ka viimased suudavad mõelda :)
Materjalistlik teadlane, kes on oma teadusliku taipamisvõime liigse domineerimise tõttu kreenis, arvab surmkindlat, et universum on mehanistlik ja ainult aineline. Kuid kõne all oleva teadlase, eel pool mainitud taipamisvõimele , on lisandunud juba eetiline ja vaimne taipamisvõime. Need annavad võimaluse juba kombata mitteainelisi reaalsustasandeid ja aitavad tal mõista, et unversum on nii aineline, inteellektuaalne kui ka vaimne. Tundub et tegu on teadlasega, kes on avalikult kuulutamas uut epohhi - võitlust mõtlemise kavaliteedi eest. See aitaks inimkonnal üle saada ja loobuda ajastuid kestnud epohhist - võitlusest elatustaseme pärast.
Mina usun, olen veendunud ja usun, et igavene elu on olemas, ja Jeesuse Kristuse läbi. Ja igavene elu ei alga ainult peale surma, vaid parem elu algab ka maa peal.
Häda pole midagi! Niipalju kui on inimesi, niipalju koguneb ka arvamusi. Kõige enam mõjutab meie arvamus meid endid, - egas vanarahvas ilmaaegu ei öelnud: "Igaüks on ise oma õnne või õnnetuse sepp". Sest kõik, mida mõtleme, ütleme, teeme toimib kõige esmalt meie endi peal...nii et elame rõõmsalt edasi, universum sellest ei muutu, tema seaduste kulg jätkub ka ilma meieta........
Kes siin teistele lugemis nõu annavad, siis teadmiseks ka see on kellegi poolt väljamõeldud teooria. Edukamad on need kes suudavad enda maailmavaatele kõigerohkem jüngreid leida..
Me elame ühiskonnas mis suudab hinnata ainult materiaalset ja seda mida on võimalik läbi objektiivse lähenemise määratleda. Muidugi on see andnud meile kõik selle hea mis meil on, samas aga keelab nägemast seda kogemust mis on subjektiivne.
On hea, et osa teadlasi julgeb seda välja öelda. Ise lugesin viimati Eben Alexanderi raamatut : "Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu". Muidugi on ju kõige kindlam öelda, et midagi sellist ei saa olemas olla. Sest teaduses on praegu selline olukord, et veel veidi ja juba me mõistame olemise põhjuseid. Teame, kuidas kõik tekkis ja mismoodi see värk töötab. Ainult mõned killud on veel puudu.
Ma olen alles varajastes kahekümnendates ja mõtlen enam-vähem iga päev sellistest asjadest. Vahepeal kardan, et hakkan mõistust kaotama ja olen skisofreenik, fakk !
Tegelt on päris hästi teada, mis osa ajust juhib elutähtsaid protsesse ja mis tegeleb erinevat tüüpi mäluga. Siit ma järeldaks küll, et kui keha sureb, siis kaob ka kogu mälu ja mis järgi jääb on nüüd see vaieldav osa, mida ka see teadlane seletada üritab. Vaimudest ja hingest, nagu siinses kommentaariumis kirglikult räägitakse, ei räägi teadlane tegelikult midagi, see on puhas spekulatsioon.
Loe "Tõendid taeva olemasolust" - seal kirjeldab neurokirurg täpselt, kuidas ja mis ajuosad tal surnud olid - ja kuidas tal ikkagi olid nägemused. Huvitav oli see, kuidas ta nägi sealpool üht kaunist tütarlast, kes talle nn "ekskursiooni" korraldas. Hiljem selgus, et see oli tema surnud õde, keda ta polnud elus mitte kunagi näinud. Muide tunnustatud neurokirurgina teab ta väga hästi ajuosadest jms.
Olen kursis selle loo ja veel mõndade sarnaste juhtumitega. Alateadvus on võimas asi, sealt võib igasuguseid huvitavaid mälestusi õigetel tingimustel meelde tulla, mis enda arust ei ole võimalik teada. Küsimus tekib sellest, et miks eri religioonist inimesed näevad just enda religiooniruumis tuntud pühategelasi, paradiisi jne. Arvan, et enne kui hakata paranormaalsusi otsima, tuleks asi skeptiliselt läbi mõelda.... seda tehes tundub üsna loogiline, et asi on tegelikult hästi teaduslikult seletatav. Derren Browni inimkatsetest on youtubes häid videosi sellel teemal :D
Oh jah, siin on natukene silmakirjalikkust sest läbi selle on üritatud külvata inimkonnas hirmu ja lunastust vaid selleks, et saada mammonat. Kirik oli on ja jääb suurimaks maksu kogujaks, loodan, et kedagi ei solvanud kuid ajalugu on selline. Erinevad usud ja mida kõik usud räägivad........... Jumal on kõikvõimas. Kas mitte "jumal" pole üks ning inimene, oma ahnuses, on pööranud rahvad endite vastu? Ma lihtsalt küsin. Kas "jumal" on kõikvõimas? Kas saab teha nii raske kivi mida ülesse tõsta ei saa? Kas ta üldse tahab olla kõikvõimas? ......Pagan, minule kvantfüüsika, paraleelmailm ja isegi korduva hinge elu õppimiseks meeldib rohkem, lihtsalt seepärast kas või, et ie pea annetama, et "päästetud" saada. Tuleb see, mis tuleb ning kui saan siis õpin sellest.
Elu on igavene,vaim on igavene. Oleme käinud läbi palju elusid, et täiustuda. Täiustuda, et mitte enam sattuda sellesse elude ringi. Peame elama nii, et ei teeks uusi eksimusi ja mitte suurendama oma pattu. Tähtis on ARMASTUS. Peame vôitma hingevaenlased- ahnus, kadedus,kiuslikkus jne.,et neid omadusi mitte endas kaasa votta järgmistesse eludesse. Oma vaba tahtega peame tegema öigeid valikuid siin elus ja ka paluma Jumala abi.Et uutes eludes ei korduks samad vead, vaid oleksime jöudnud aste körgemale.
teadvus oma põhiolemuselt on ja jääb.sa võid,kui sa praegu arvad,et oled mingi konkreetne isiksus või ego temaga ühineada ja tekkib selline vaatleja olek.kust sa näed et tegelikult kõik mida sa ennem endaks pidasid on illusoorne ja mitte tõeline.kui sa püsid selles vaatleja seisus siis sa mõistad,et tegelikult sinuga kui vaatlejaga ei juhtu midagi,kõik on nagu üks suur mäng.see kes on mängu tga ongi meie kõikide põhiolemus.see ei ole meist lahus meie olemegi see.otsida seda ei ole vaja,nii öelda vagustatuks saada,sest see kes otsib või kust otsitakse ongi see.
Hingede keeruline evolutsioon11. juuni 2014, 20:16
Darwinism oli ja on selline raudne teadus, mis kuidagi ei taha enda kõrvale muid tõdesid. Aga ühte tõsiasja see ei kinnita - kuhu kaovad miljonid inimmõistused peale maise keha teekonna lõppu? Kas teile ei tundu see täieliku raiskamisena? Meile tuntud energia muundumise teooria kohaselt ei saa ükski energiavorm ära kaduda, igasugune muutus võrdub teisenemisega. Sama juhtub ka meie teadvusega - see lihtsalt liigub teise energiavormi. Millisesse, seda ametlik teadus ei saa/taha kinnitada. Mis puutub mäluga ja eelmiste elude mäletamisega, siis vastus selline: inimhing vajab arenemiseks pidevalt uusi avastusi ja õppimisvõimalusi. Igasugune eelnev mälu takistab uutel teadmistel kinnistuda ja omandada tarkusi. Iga elu algab puhtalt lehelt ja lõpeb inimese enda otsustatud tegude tulemusega. Mis kasu oleks mälust, kui uus elu annab võimaluse olla uus inimene? Ainult niiviisi saab hing või teadvus areneda ülimuslikkuse suunas. Osa inimesi saab rikkaks, osa näeb vaesust, osa sõda, osa leiab kiire lõpu.. Kõik see ongi areng, tahate seda või mitte! Oma osa mänib selle jures ka eelnevalt elatud elud: kes oskas olla tark ja osav, kes mõrtsukas ja röövel, kes lihtsalt loll ja laisk. Iga tegu saab vastava ''karistuse'', olgu see siis järjest uus elu oma keerdkäikudega või lahkub lõpuks siit maailmast jäädavalt uude ja keerulisemasse maailma, kus edasi areneda (laias laastus arvatakse see olevat Taevase minekuna) ja teatud puhkudel ka meie tasandi inimesi aitama (inglid, haldjad jms.). Sealt edasi liigutakse juba puhtalt energiate tasanditel, füüsilise mateeriaga pole seal enam midagi ühist. Osa kõrgema teadvuse saavutanud inimhinged saavad võimaluse uuesti eluks, samas kui nende endiste elude mälu säilib. See annab võimaluse oma teadvust täiustada ja teisi aidata. Kahju muidugi, et osa inimesi ei oska seda endale teadvustada ja pritsivad sülge, sõimates teisitimõtlejaid joodikuteks ja ajukääbikuteks. Just need inimesed vajavadki pidevat arengut ja peavad ära käima tohutu teekonna tarkuse suunas. Juhtub see tänases elus või järgmistes, on nende endi otsustada. Päikest.
Darvinism pole teadus vaid maailmavaade. On ka Darwini evolutsiooniteooria, aga ka see pole mingi teadus, see on teooria. Teooria, mis üritab seletada seda, kuidas on liigid tekkinud ja kuidas nad omavahel seotud on. Et milliseks energiaks meie teadvus muutub? Koolis füüsikatunnis sa ilmselt väga tähelepanu ei pööranud sellele, mida seal räägiti. Energia muundub kõrgema kvaliteedige energialiigist manalama energialiigiga energiaks (st. suurema entroopia suunas), ehk teisisõnu jõuab see energia otsapidi soojusenergiaks.
Sõnasta seda, kuidas soovid, mõte jääb samaks. Koolitunnid siia ei puutugi, kui aru saad, millest jutt. Just nimelt - teooria, mis paneb paika liigilised erisused ja arenguetapid. MAISED teemad, meie tasandi füüsikalised nähtused. Sellega teooria ka lõpeb. Sama lugu selle energia muundumisega. MAISED teemad. Kui ei julge vaadata üle selle piiri, kus akadeemiline teadus enam ei tõesta, ei ole ka millestki diskuteerida. Soojusenergia.. aeg annab tarkust.
Lugupeetav, toote oma teesides selgesti välja mitte ainelise reaalsustasandi võimaliku olemasolu, sh eneseteadvuse, mis iseloomustab kõiki intellektolendeid ehk inimesi. Sellega seonduv inimeel on samuti mitteaineline reaalsus ja tekitab koheselt küsimuse oma päritolust. Inimkonnale on ilmutatud, et inimese elu ei lõpe hauaga, va aineline keha, mis saab jälle osaks elementide maailmas. Religioon ilmutab inimesele jumalikku lõppsihti. Seega väidan ei ole põhjust enam tulla tagasi, kust me oma teekonda aeg-ruumis alustasime, vaid liigume ikka edasi universumi, ainelise, intellektuaalse ja vaimse algkuju - Jumala suunas. Sel juhul me kõik alustame oma teekonda ainelise enesetadvuse tasandilt ja kõik omame potensiaali, et lõpetada see jumalateadvuse vaimsel tasandil. Võib olla see ongi igavese elu inimmõistusepärane selgitus.
Terve kogukond inimesi võtavad sõna selle üle mida isegi maailma helgemad pead ei tea. Kuidas saab arutada asja mida ei tea? Albert Einsteini tsiteerides, siis kaks asja on piiritud, universumi lõpmatus ja inimese lollus. Muidugi Albert ei olnud selles esimeses kindel. See mida inimene täna teada saab tekitab homme vähemalt kümme küsimust. Me teame, et on mateeria ja aeg. Siit esimene huvi, et kuidas saaks eraldada mateeria aegruumist jne jne jne. Aga huvitav on saada tõestust Albert´i teooriale, et inimese lollus on siiski piiritu. Olge tublid ning jätkake, muide laiskus on maailma suurim edasiviiv jõud. ;)
Lugedes neid kommentaare mida siin ülesse on riiputatud, siis sooviks teada, et milliste ülikoolide teaduste doktorid siis sõna võtavad. Inimese lollus on piiritu. Ega asjata ütelda, et lollikindlaid asju pole olemas sest lollid on väga leidlikud. Vabandust kui kedagi solvasin aga tulles tagasi elu tekkele, siis kuidagi üks lüli on homosapiensi tekkest nagu puudu. Üldistatuna ronis kala veest välja, hakkas kahepaikseks ja juba toksis toikaga loomi surnuks ja tegi lõket, et süüa saada..... Mingi etapp on vist vahele jäänud. Ok, teine teema. Inimene oli võimeline sellise täpsusega ja vormiga paika panema kivisid, mille tõstmiseks on tänapäeval raske tehnikat leida? .......ja mingist hetkest teadmised kadusid ning hakkas jälle otsast peale.
Oma seisukoha ja arvamuse avaldamiseks võiksin kirjutada väga pikalt. Vabandan kui solvusid, see ei olnud minu soov siin kedagi lolliks tembeldada vaid pigem see, et mida rohkem me teame seda rohkem tahame teada. Ühed on veendumusel, et elu on pärast surma olemas sest see on nii hea ja ilus. Teised aga on pessimistid, ja kui nad saavad ka tõestuse, ei usu nad seda sest see oli nii lihtne. Nende aju ei suuda seda vastu võtta kuna nad on nii endale sisestanud (autosugestsioon).....jälle jõuame keha ja aju ning mingi asjani, mis seda seob...... ehk matrix ongi olemas???? Meie inimesed oleme rumalad ja üritame saada aru asjadest, mis käivad üle meie arusaamade. Fakt on vaid see, et puudub igasugune loogika jadas st. on palju tühimikke.
Ehk oleks pidanud asendama sõna "loll" sõnaga "rumalus". Kahju kui inimesed solvuvad nii lihtsalt. Ei tahtnud kedagi solvata ega lolliks tembeldada. Vabandan kui seda tegin. Minu sõnum oli pigem see, et inimesed kipuvad ikka rääkima sellest mida nad ei tea. Veelkord vabandan kui kedagi solvasin.
Tõsised islamistid siin kommenteerimas. Poleks uskunudki, et Eestis nii palju naiivitare on. Mõni uni on ka "nagu päris". Ja tulete siin koomas olekust rääkima, et nägite ja kuulsite teab mida??? Tule taevas appi tõesti. Jube lihtsameelsus...
Selle teooria tõestuseks on ka Eesti keeles materjale ilmunud. Vennad Lõvisüdamed näiteks Rootsi arvamusliidri sulest. Igati loogiline ja nauditav teos..
Keha on ainult ajutune hinge kodu. Miks ta on siia saadetud, kes seda täpselt teab- mõni arvab ,et edasi arenemiseks, kuni saavutab kõrgema leveli ja tagasi enam ei naase - jääb igavesti õndsust ja õnne nautimas, mõni arvab. et karistuseks eelmise elu patude eest, Me ei tea, sest jälle astume üle Lethe jõe ja unustame kõike, mis meiega on juhtujnud. Ju seda pole vaja teada.
On siiski ka tagasi tuldud. Ja need on väga huvitavad juhtumid. Ainult need, kes tagasi tulnud,ei taha sellest eriti rääkida. Kes ikka tahab, et tema üle irvitataks. Näeme sellist suhtumist iga päev.
Inimese hing elab peale surma edasi. Kui mõni siin kribajast viitsiks endaga tegeleda ja ennast avastada saaks ta nii mõndagi enda kohta teada. Igal inimesel on olemas alateadvus mis on seaotud hingega. Kui sa suudaksid mediteerida ja ennast hüpnotiseerida või seda viimast lasta kellegil endale teha, siis avastad isegi, kui palju elusid sa oled enne seda elanud, kui paljudes maades ja kultuurides sa oled elanud. Uurige natuke enda sisesmust. Mina tean kuskil kuute enda eelmist elu ja olen õnnelik et olen jälle maal ja saan nautida elu. Päikest teile kõigile!
Kui teadvus oleks igavene,kuidas siis inimene alguses nii loll oli ja koopas elas.Teiseks,miks me ei mäleta miskit,kui minestame e. teadvuse kaotame.Siis peaksime ju ennast kõrvalt imestunult vaatama,et mis meie kehaga juhtus.Aga seda pole,selle asemel oli tühjus,pimedus e. mitte midagi,sama nagu oleks surnud.Te ei mäleta midagi sellest,kui olite teadvuseta.Kooma on teine asi,seal võivad mõned meeled toimida,kuulmine,kompimine,haistmine,aga samas teised jälle ei toimi,et ennast väljendada.Teadvuse kaotamine on ka nagu mootori ülekuumenemine,jookseb kinni.Kuuma ilmaga kukub nii mõnigi kokku ja jällegi ärgates ei mäleta te miskit.Peaksite ju mäletama,sest kukkus kokku keha mitte teadvus.Aga lülitus välja aju,seega kadus teadvus ja saabus pimedus nagu surma korral.Samamoodi lülitub aju välja ka surma korral,ja saabub lõputu pimedus.KÕIK.
Enne surma tekib ka ajus verevarustuse häire e, sa liigud niiöelda surma poole ka minestades.Lihtsalt ühe puhul häire taastub teise puhul ei taastu ja pimedus jätkub.Ei ole peale surma miskit,aga eks me kõik loodame ,et ehk ikka saame edasi olla,see on inimlik.Raske on uskuda ,et kõik kustub igaveseks,aga nii see on.Igal asjal on algus ja lõpp.Ainult ring on alguseta ja lõputa.Aga ringi sisse ei saa,sest sel pole algust. :) ;)
kõige targemad teadlased ei tea,mis saab meist pärast surma.Kas on olemas elu teispoolsuses või mitte.Seda saame teada siis,kui surnud oleme.Kui on,küll siis vaimudena kuidagi märku anname.Tõenäolisem on,et surmaga lõpeb kõik.Igal oma usk.
Minu mõlemad vanemad on pärast oma surma minuga ühendust võtnud ja isegi märku andnud, mis mind lähemas tulevikus ees ootab. Aga muidugi - enamus, kellel käegakatsutavat kogemust pole, peab toetuma oma usule.
Kvantmehaanikas termini "vaatleja" valik pole just kõige õnnestunum, eriti kui teemat mitte-füüsikule seletada. Vaatlus selles kontekstis ei nõua teadvuse olemasolu, see tähendab mistahes vastasmõju kvantmehaanilise nähtuse ja mõne osakese vahel. Kui hr. Lanza kvantmehaanikast loeb välja teadvuse vajalikkuse kõige eksisteerimiseks, siis peaks ta kooli tagasi minema ja füüsikatunnis rohkem tähelepanu pöörama sellele, mida õpetaja/õppejõud räägib.
Kust sina tead, kuhu nende hinged tegelikult on sattunud nende valesti tõlgendatud koraani ja fanatsimi tõttu? Fanatiste on piisavalt igas religioonis, ka kristlaste seas. Mis see lõkkele saatmine oi teistusugne käitumine. Terrorism Tokyos, Oslos, Madridis ...
mis te bsiin räägite sellest vaatame mis tulevik toob ja ongi asi vask, kui ise sinna mulla alla läämi siis saame teada kah kas siis on elu peale surma või ei ole. NB: Nautige suviseid ilmu :D
See kui sa lolliks peast lähed, see on ikka füüsiliste tagajärgede tulem. Vaim on sul ikkagi terve. Lihtsalt füüsilised vahendid ei luba vaimu maksimaalselt ära kasutada.
Vanadekodud on täis dementseid vanureid, mis te tahatte öelda, et nad on kõik kurja teinud. Samas Hitleri mõned parimad käed elasid kõrge vanuseni ja nende üle oli võimalik isegi kohtu mõista, sest nad olid täie aru juures.
Paljud dementsed mäletavad väga täpselt, mis toimus 50-60 aastat tagasi, samas ei mäleta, kas 10 minuti eest sõi ja rohtu võttis. Aju enam ei lindista, aga vana lint veel töötab.
Olen läbi lugenud artikli peategelease Robert Lanza raamatu "Biotsentrism". Mõneti uudne ja huvitav lugemine, kuid raamatus ei esitata selliseid loosunglikke väiteid teispoolsuse, hinge või muu kohta. Õhtulehe lugu on nagu mingi paaniline refereering, hapukorgihooajal. Teadlane ja see teema ise on juba kaua aega tagasi meediapildis olnud.
Aga loomulikult, soojuse energia ei ole ainuke energia liik. Energia ei teki ega kao vaid võib muunduda ühest liigist teise. Sina ise ju oled ainult rakude kogum, kus toimuvad biokeemilised ja bioelektrilised protsessid, sina sured, energia jääb alles.
kui ma LSD tegin siis sain aru et peale surma on midagi veel, kuna ma nägin ennast väljas pool keha, rändasin universiumites, see kogemus on kõikidest maapeal olevadest asjadest 100x parem!! ma sain mõistsin tervet maailma, kuidas see toimib jne
Nii lolli avastust on raske kommenteerida. Kui inimene sureb siis sureb ka tema aju. Saage aru shut down igaveseks. Muidugi räägitakse seda selleks et aidata inimestel oma surmaga leppida. Inimene on bakteriaalne kogum mis sünnib siia ilma mingiks ajaks ja siis hävineb. Pärast seda on igavene pimedus. Meist jäävad järgi ainult luud mida ei suuda bakterid lagundada.
Kui jääb midagi arusaamatuks, küsige otse udujutu käet, küll tema teab. Muidu, räägi meile nt mustast august, ära hoia teadmisi vakka all, kuidas ta toimub ja mis ootab teises otsas? Võibolla kari samasugused tarku nagu sina?
küll need luud ka ära lagundatatakse lõpuks. kust sa tead mitmes inimkond või sellelaadne arenenud seltskond maal praegu eksisteerib. üks mõte veel teadvuse kohta - teadvus on ajus närvi sünapsite vahel toimuvad elektriimpulsid. energiajäävuse seaduse järgi ei saa energia tekkida mitte millestki ega ka kaduda lihtsalt olematuks, energia saab muunduda :)
jutt sul mees. Kui sinul on shut down, siis shut downi edasi, tegelikult on kõik teisiti;) Lugeda vaja, siis hakkad teisiti mõtlema ja ei shut downi enam ehk;)
Peale surma inimene kõduneb algaineteks millest saavad uue osa uued taimed ja loomad. Nõnda see elu jätkub jah. Surmajärgne kogemus võib minuarvates kesta mitu nädalat. Aju on nii keeruline ollus, ja kui see hakkab kord lagunema siis ohhjahh seda trippi.
õpib maailma tundma tänu AJU-le, kusjuures keskkond, millest ta omandab emotsioone, teadmisi ja kogemusi, kujundab isiksuse. On ju vahe, kas inimene kasvab loomade keskel, või inimeste seas. Ajus eksisteerib teadvus. Kui aju sureb, kaob ka teadvus. Usun paralleel-universumi ja vaimumaailma olemasolu. Kuid nendegagi saab suhelda vaid tänu meie AJU-le, mis käivitab nn. kuuenda meele näiteks selgeltnägijatel.
Siis seleta ära, et kuidas on võimalik....Tegime maal vanaema talus pilti.Vanaema on ammu surnud ja miskipärast keegi ei istunud vanaema lemmiktoolile. Mis arvad, mis tunne oli, kui pildil OLI TOOLIL VANAEMA, oma lemmikleidis ja naeratas. Sellest ajast usun, et keha kaob, hing mitte ja ta näitab ennast vastavalt vajadusele.
Kunagi oli meie teadvuses, et maakera on lapik ja püsib kolme elevandi seljas! Kes teistmoodi arvasid, hukati "ketseritena"! Eks praegustel pioneeridest teadlastel on sarnane olukord.
Tõepoolest, kui "lapiku maakera" ajastu inimene oleks teoreetiliselt mingil moel ette võtnud mööda ookeani ühe koletu pika reisi maakera äärele ning lõpuks heal juhul ümber maakera tiiruga kodusadamasse naasnud, siis see ajanuks ikka juhme täiega kokku...ehk siis - katse sai küll tehtud ,aga tulemusi seletada ei oska kuidagi. Võib-olla oleme universumi mastaapides midagi avastamas ning see ajab tänapäeva inimesel ka juhtme kokku.
Kui ka võime taevast näha erinevates värvides, siis ometi on taevas olemas. Värvidega on iseasi, see aju reageering valgusele ja varjudele. Ei veennud see jutt mind üldse. Tahaks minagi, et elame edasi, aga tahtmine on üks asi, tegelikkus ja tahtmine ei mõjuta üksteist, Ning tahe või usk ei suuda muuta tegelikkust, kuigi seda kuulutatakse.
aga ei usu. seda ei usu ma ilmapeal,et peale surma inimese individuaalne teadvus alles jääb.mõneks ajaks peale surma jääb,aga siis hajub. see pigem ühineb mingi suurema,üldise jõuga. või teine võimalus on,et peale surma pole enam üldse midagi. see kõik on uskumise küsimus-selles vallas ei ole võimalik mitte midagi vettpidavalt tõestada ja teada saab meist igaüks alles peale enda surma(aga siis pole võimalik enam tagasi tulla ja teistega oma kogemust jagada).
täiesti võimalik kogeda ka oma elu ajal, hoia vaid oma meeled ergud ja armasta..kui keegi su lähedastest näiteks sureb ja sul on õnne ja ta sinuga kontakti võtab, saad erilise kogemuse ja seeläbi kinnituse osaliseks... olen ise selle ,esialgu küll ehmatava, aga lõppkokkuvõtttes maailmapilti täielikult muutva kogemuse just sel aastal läbi elanud , kui isa minuga ühendust võttis ( enamasti suhtlevad nad meile tuttavate energialiikidega, minuga suheldi elekteri abilja mehhaniliselt)
Mul ei ole vastavat eriharidust rääkimaks kaasa paralleeluniversiumite asjus, küll aga võin erialaselt kinnitada, et on täiesti tõsi - see, mida me näeme ehk siis "oma silm on kuningas" - ei pea tegelikult sugugi paika. Pildid, mida me arvame nägevat ümbritsevast, on tegelikult meie aju tõlgendused.
Loos pole midagi uut! Juba aastatel 1955 - 1958 tuli koolis igaveseks tampida pähe suure targa Aleksandr Puškini luuletus, milles on öeldud: ..... hing elab üle haua ja pääseb kõdumast mu lüüral leekival!
Kvantfüüsikud on tõestanud et universume on maailmaruumis 10astmes500, neist igaüks oma seadusiseärasustega. Ja inim tahte-taedvus ühes universumis keha kaotades on juba teise loonud uue kuhu sünnib. Ja nii jätkub elu asteastmelt lõputult. Seega olla inimesele väga tähtis, mis suunas ta oma tahteteadvust arendab, kas rõõmsamasse või vaevarikkamasse järgmisesse universumi....
Vale jutt. Paralleeluniversumite teooria, kopenhaageni interpretatsioon ja stringiteooria on ainult teooriad. Need teooriad aitavad meil seletada mõningaid nähtusi, aga tõestamisest on asi kaugel ja füüsikud ei ole nende teooriate suhtes sama meelt.
Mina olen terve elu täielik uskmatu olnud. Ja ometi.... Pool aastat tagasi juhtus minuga kohtav õnnetus, mille tagajärjel olin nädal aega koomas ja seal..... Minuga suhtles telepaatiliselt koguaeg mingi hääl, mis rääkis, mida ma oma elus valesti olin teinud ja mõelnud. Sekka kuulsin pidevalt, kuidas lapsed kisa saatel maailma sündisid - küll prantsuskeelsesse, araabia keelsesse jne. perekonda - kusjuures ma nagu mõistsin kõiki neid keeli. Ja igga kord, kui mõni laps oli sündinud, korrati mulle telepaatiliselt, et see oleksin võinud olla mina, aga et minu aeg ei ole veel tulnud. Seda minu nö. elu kohtumõistmist sai nii palju, et ma kuskil iseenda teadvuses mõtlesin, et miks ometi minu vigu muudkui korrutatakse - miks ometi ei jõuta selle "jutuga" sinnamaani, et MINULE tehti halba, mistõttu ma viibin kuskil vahepealsuses. Ja sellele mõttele tuli selle telepaatilise hääle poolt kohe ka vastus, et pole tähtis, kui sulle tehakse halba - tähtis on see, et ma pean ISE hea inimene olema. Kui ma koomast ärkasin, polnud minus mitte mingit viha inimese vastu, kes mulle selle õnnetuse põhjustas - olin talle täielikult andestanud ja tundsin, et olen elus nagu teise võimaluse saanud ja proovin igati parem inimene olla kui enne.
Eesti keeles on ilmunud hea raamat "Tõendid taeva olemasolu kohta", kus üks neurokirurg tegi samuti kooma läbi. Tema arusaamised muutusid peale seda kogemust täiesti. Huvitav oli see, et ta ise oli selle ala spetsialist ega uskunud elu väljaspool keha. Ta pani oma kogemused kirja ja peale seda hakkas uurima, mida sarnast teised on kogenud. Tuli välja, et selliseid kogemusi on dokumenteeritud tuhandete kaupa. Miks inimesed seda ei usu? Suurem osa inimesi ei taha sellest midagi kuulda, kuna see keerab nende maailmapildi täiesti sassi ja nad ei oska selle teadmisega midagi peale hakata. Raamatut soovitan siiski lugeda, see on hästi kirjutatud ja huvitav. http://www.pilgrimbooks.ee/product/15227/?cid=3762
Iga inimese jaoks on hea erineva tähendusega. Isegi kõikvõimalikud filosoofid vaidlevad selle "hea" tähenduse üle. Mis ühele hea, võib olla teisele halb.
see oli SINU LUGU, mul on olnud neid juhtumeid rohkem, lapsena, vale tableti mõjul haiglas, kus süda seisma tahtis jääda, lubati mulle palju armastust, ma olin nõus, edaspidi viskasin kõik tabletid sahtlisse, kõik hoidsid mind, aitasid, leidsin toreda, oma 1. sõbrapoisi, enne olin kõigiga vaid kakelnud ja mulle oldi vaid kallale tuldud, teine vist kord, kui jälle mürgitati, öeldi, et mu kohustused ! - ja mulle jälle see väga sobis. rääkimatta muudest , surnud inimestega kohtumistest, ilmsi või unes... jumalaga ka sama. mingied kehade biolagunemise algteadmistega siin arenegu sest elust edasi, hing pole biolagunev, vaid ...
Aga see ongi tõsi ju. Kuna inimesed on ainukesed imeloomad maamunal, kes aega ja mateeriat mõõdavad. Loomad lihtsalt nö tõlgendavad seda, aga ei mõõda ega ürita selle eksistentsi kinnitada.
Millegipärast ei räägi sellised teadlased kunagi sellest, kuidas saab olla, et need nn teadvused aastasadadega aina paljunevad. Maailmas on täna juba 7 miljardit inimest - kust need teadvused kõik tulevad ja kuhu lähevad? Kui kõik on kogu aeg olemas olnud, miks siis tänapäeval on mitu miljardit teadvust rohkem füüsilistesse kehadesse pugenud mitmesajaaasta taguse olukorraga võrreldes? Kas teadvused siis poolduvad ja paljunevad lõputult?
nii palju inimesi. Teooria on see, et mida rohkem inimesi, seda rohkem on ka neid väljapaistvaid geeniuseid, kes suudavad muuta inimkonda märkimisväärselt. Vaadake ajalugu ja näete, et algul oli areng väga madal ja alles siis hakkas kiirenema, kui rahvastiku kogus hakkas suurenema.
See võib samamoodi olla, et suuremas osas teistes dimensioonides on toimunud suuremad õnnetused/haigused ning energia on nüüd koondatud tervematesse dimensioonidesse. Ehk siis meil siin ja mujal dimensioonides elavate hulk kasvab.
pole ainus koht kosmoses, kuhu sündida. Tullakse ka mujalt siia ja vastupidi. Olenevalt sellest, millisele arengutasemele oled jõudnud ja millised ülesanded on sul sel korral täita.
meie broilerid teavad seda ammu, et molekulid ei vaja mingit palka ega pensioni. Molekulide koht on mullas, hakaku seal õitsema ja mingu siis paremasse universiumi, kus normaalset palka ja pensioni makstake ja identifitseerigu seal end uuesti, juba täiuslikuma molekulina.
Hing ei anna ikkagi rahu. Tegelikult on ju elu igavene. Munarakk viljastatakse, sünnib indiviid, see uuesti viljastamine, ja uus indiviid--ja nii igavesti. Me kõik ju kanname eneses mingit osa geene sauruste eelsest ajast.
illusioon on see kui selle õnge minnakse, et elu läheb edasi, mis asi teil edasis eal kuskil läheb? see elu mis siin kehas elasite või, puudub igasugune teadlikkuss, mis on elu ilma kehata. Jah natuke aeg tolkneb energiakeha ilma kehata, siis kaob teadvus, siis laguneb energiakeha, sest hakkate lähenema algelementi, kus ei jää miski ellu,s ee sööb igasuguse teadvuse ära, mis on elanud vaid maise teadlikkusega. petekas on see et jah alguse väljute kehast aga se epole surm, see on alles algus, edasine läheb järjest hullemaks, inimteadvus on liiga nõrk ja ühekülgne et mingit kvanti taluda
Kust sa nii hästi ja kindlalt tead, kui sa pole kunagi varem olnud, kui sa pole igavene? Sureliku teadmised on ajalikud, surematute teadmised igavesed/ajatud.
Tähtis pole mitte elu, vaid teadvus. Mis kasu on sündida mudaamööbina või baobabina ja elada 5000 aastat keset savanni, kui puudub mõistus ja emotsioonid. Sama, nagu pidada telliskivi koduloomana.
OK, teadvus ei sure. Võib-ola tõesti. Aga kuidas jääb sellega, et kui inimene sünnib, siis ta ei mäleta eelmisest elust mitte midagi? Kõike tuleb uuesti nullist alustada. kas siis ikka on tegemist eelmises elus elanud inimese uuestisünniga? Mis määrab isiksuse? Kas tõesti ainult emotsioonide, harjumuste ja eelduste kogum, mis on lapsel juba sündides kohe olemas? Ja üldse pole oluline, mis on inimese peas? Mis mälestused ja teadmised tal on. Mul tuli seoses sellge pähe üks võrdlus. Kujutame ette, et kauplus oma kaubaga on inimese mälu ja kaupluse juhataja on inimese emotsioonide-harjumuste-eelduste komplekt. Kui kauplus müüb toitu ja siis äkki vedada kogu toidukraam minema aga asemele vedada näiteks majapidamistarbed ja siis neid müüa. Kas on tegemist endise poega? Kaupluse juhataja on ju endine. Minu meelest igaüks ütleb, et tegemist on hoopis teise poega. Kui inimesel on hoopis teine mälu (eelmise eluga võrreldes), siis vaatamata harjumustele ja emotsioonidele, minu meelest on tegemist hoopis teise inimesega. Aga sel juhul ju ei saa öelda, et teadvus on surematu. Minu meelest teadvus on mälu pluss komplekt emotsioone-harjumusi-eeldusi. Võtke üks komponent ära ja vahetage teisega ning endist inimest ei ole enam. Need komponendid peavad koos esinema, alles siis saab öelda, et antud isiksus on olemas.
No mäluhäirete esinemine on ka samas kehas olles tavapärane. Et me konkreetselt eelmiste elude kogemusi selles elus ei mäleta, on ainult õnnistuseks - me ei suudaks emotsionaalselt vastu pidada ja see takistaks kogemuste omandamist ja vaimset arengut. Tihtipeale on ju "selle elu" kogemusedki suureks koormaks.
Ära kogu inimese mälu ja teadvust segi aja. Püüa aeg-ajalt meeles pidada ka seda mida näiteks unes näed jne. Tavapärane materiaalne elu kasutab vaid sellist operatiivmälu, mis asub inimese surelikus materiaalses kehas. Väga suur osa sellest seostubki vaid selle materiaalse dimensiooniga ja eluga kus sa parasjagu elad. See ongi see, mida tavaelus mäluks peetakse. Suur osa infost (või ka kõik) salvestub aga ka universumi infoväljades, millele saab tavaelus inimene ligi vaid alateadvuslikult, mediteerides ja unes.
Vaata doke, inimesi küll, kes eelmist elu mäletavad. Eriti just lapsed, kuna neil mõttemaailm veidi teine. Pigem on see, et lapsena sa mäletad eelmist elu mingil määral kui miskit tuttavat sellest näed, aga vanemaks saades ununeb ära nagu kõik muugi, mis lapsena kogetud. Ega sa ju ei mäleta enda sündi või seda kuidas sa kuskil laual selili olid ja sul mähkmeid vahetati.
Ma mõtlesin tegelikult seda, et mis määrab konkreetse isiku. Praegu on isik määratud tema kehaga. See, mis peas toimub, on juriidilises mõttes teisejärguline. Näiteks, kui keegi satub õnnetusse ja unustab ära absoluutselt kõik eelnenu ning selle asemele tekivad kuidagiviisi muud teadmised ja teistsugune iseloom (hoopis teine inimene), siis mitte keegi ei hakka teda pidama selleks hoopis teiseks. Ikka arvatakse, ettegemist on selle eelmisega, kes unustas ära oma elu. Mina tahangi küsida, et mis määrab selle, kas tegemist on ühe või teise isikuga? Oma eelmises kommentaaris ma arvasin, et võrdselt olulised on nii teadmised-mälestused kui ka emotsioonide-harjumuste-eelduste komplekt. Olen näinud telekast dokfilme sellest, et kellelgi juhtus olema ajutrauma (õnnetusel läbis kaigas pea, kuid mees jäi ellu). Pärast selgus, et tegemist oleks nagu hoopis teise inimesega. Teine iseloom ja teised emotsioonid. Aga äkki oligi teine inimene, ehkki keha jäi samaks? Aga kui mehel emotsioonid oleksid samaks jäänud aga hoopis teadmised-mälestused oleksid muutunud? Ikka oleks sama isikuga tegemist? Mina arvan, et mitte. Muidugi see on mu isiklik arvamus aga minu arvates emotsioonide-harjumuste-eelduste komplekt võib muutumatuna rännata elust ellu aga kui igas elus on tal uued mälestused, mis surres kustuvad, siis on siiski iga kord tegemist eri isiksustega. Või loetaksegi isiksuseks ainult emotsioonide-harjumuste-eelduste komplekti? Mis osa siis mälestustel-teadmistel on, kui nad nagunii kaduma lähevad?
Siin aitab sind meditatsioon. Kui ise ei oska, otsi abi. Meditatsioonis on vastused. Kas oled märganud, et vahel tead asju või vastuseid ... ja sa ise ei tea, kust sa seda tead. Kuid tead. Ja sageli on see teadmine väga kindel. Need ongi eelmiste elude äraõpitud kogemused, mis nüüd sulle appi tulevad.
KOMMENTAARID (180)