Inimesed

Iisraeli motomehed: "Harley-Davidson on motomaailma kuningas, nagu automaailmas on troonil Rolls-Royce!" 

Maria Karumets, 7. juuni 2014, 12:00
Iisraeli motokamp. Foto: Mati Hiis
Harley-Davidsoni Super Rally tõi Tallinna lauluväljakule üle 10 000 uhke mootorratta ja veelgi suurema arvu karmi välimusega motoinimesi maailma eri paigust. Mis küll on selle maailma kuulsaima mootorrattamargi lummus, mis sellest tõelise legendi on teinud? Õhtuleht otsis vanalinna vallutanud harrikameeste käest vastust.

Tallinna vanalinna välikohvikus istub terve kamp Iisraeli motoklubi mehi. Üks meestest ütleb, et Harley-Davidson ei ole pelgalt mootorratas, vaid see on eluviis. Meeste sõnul on kõik Harley omanikud maailmas üks suur perekond. "Lähed kuskile reisile, kohtad kedagi, kes samuti sõidab H-Dga ja minut pärast tutvust on ta su sõber – ei ole vahet, mis rahvusest või soost sa oled," teavad Iisraeli motoristid.

"Chopperi stiilis mootorrattamaailmas on Harley-Davidson kuningas ja kõik H-D omanikud on justkui vennad ja kõik ülejäänud, kes sõidavad mõne muu asjaga, austavad Harley omanikke ning vaatavad neile alt üles," püüab Iisraeli motokamp selgitada Harleyde ümber hõljuvat aukartustäratavat aurat ja respekti.

"Harley-Davidson on nagu automaailmas Rolls-Royce, see on eliit," ütlevad nad.

Üritusele muud marki ratastega ei pääse

Samal teemal

Eesti Harley-Davidsoni esinduse omanik Imre Laheäär on Harleyga sõitnud kümme aastat. Mees meenutab, kuidas üle kümne aasta tagasi oli tal veel Jaapani toodangu mootorratas ning ta Soome Harley-Davidsoni Super Rallyle sattus.

"Jaapani tsikliga aga ei lasta ju sellisele üritusele – siis kästi kolme kilomeetri kaugusele jääda, seljakotid selga võtta, ratas sinnapaika jätta. Öeldi, et siit tuleb nüüd Harley-Davidsoni mittemeestel jalgsi edasi minna – see oli väga alandav! Kohe rõvedalt alandav!" meenutab Imre, mis ajendas teda just seda suurejoonelist mootorratast soetama ning Jaapani toodangust loobuma.

"Pärast seda oli tõesti otsus selge: kui tahan mootorrattaga sõita ja motoelu elada, siis tuleb seda teha Harley-Davidsoniga!"

Sel nädalavahetusel pealinnatänavail kõndides hakkab pea põneva välimusega harrikameestest suisa ringi käima. Pikad habemed, pikad juuksed, rohkelt külgeriputatud metalli, suured uhked tätoveeringud, nahkriided. Rootslased Inge ja Peder on Harley elustiili nautinud vastavalt 26 ja 15 aastat. Mehi lummab nende suurejooneliste mootorrataste juures ennekõike hääl ja mootori töö. Üle ega ümber ei saa ka nende rataste juurde kuuluvast elustiilist.

"Sellega koos käivad õiged motosõbrad, teineteise ja teiste klubimeeste aitamine, kui keegi kuskil on tee peale jäänud," ütleb Peder, et Harley-meeste seltskond on tegelikult väga abivalmis ja sõbralik.

Harleyga tee peal hätta ei jää

Kui Peder 19aastasena oma elu esimese Harley-Davidsoni ostis, ütlesid kõik sõbrad talle, et ära osta – see läheb kogu aeg katki ja jääd tihti teele! "Mul pole elus sellist probleemi ette tulnud, et oleksin oma rattaga tee peale jäänud ja mul on juba viies Harley-Davidson!" muigab Peder ja lisab, et kustunud Jaapani toodangut on ta seevastu tihti tee ääres näinud.

Saksamaalt kohale veerenud pikkade hallide juuste ja sama karva habemega Foeka on Harley seljas veetnud 24 aastat. Varsti 70. eluaastale lähenev mees armastab Harleyga üle kõige reisida ja pikki vahemaid sõita. "Sellega on lihtsalt nii mugav," lausub ta.

Ning kui lähemalt uurida tema vesti, kus kirjas isegi Alaska, kinnitab ta noogutuseks küsivale pilgule, et ta on tõepoolest nii kaugel Harley-Davidsoni seljas ära käinud.

Harley-Davidsoni elu juurde käib ikka väike naps ka

Kui Rootsi motomehed laevaga Tallinna poole jõudma hakkasid, aimasid nad juba ette, et sadamas võib tulla politsei lauskontroll alkoholijoobe tuvastamiseks. "Oi, me olime nii närvis! Meil oli alkomeeter kaasas ja hommikul sinna puhudes näitas see 0,44! Siis sõin hommikust ja puhusin juba 0,19. Jalutasin veel veidi ringi, aga rattale istudes näitas 0,12," muljetab Peder.

Mees räägib, et laevast välja sõites nägid nad ametnikke ja võttis kõhedaks küll, sest jääknähud olid ju sees. "Püüdsin seal veel ringi jalutada ja enne puhumist aega viita. Pidin ikkagi puhuma, kaks korda puhusin – ametnik vaatas mulle pikalt otsa ja ütles, et ah, hea küll!" pääses Peder üle noatera trahvist.

Peder räägib, et käis mõni aasta tagasi ühel Rootsi motomeeste kokkutulekul, kuid hommikul – õigemini pärastlõunal – ärgates olid kõik klubikaaslased juba minema läinud. "Mõtlesin, et heakene küll, sõidan siis ära koju ja märkasin tee peal naaberlinna motoklubi sõitjaid ja võtsin nendega punti," jutustab Peder.

Ühel hetkel oli aga politseipatrull tee peale ees ning peatas kogu kamba. Kontrolliti nii alkoholijoovet kui ka seda, kas mootorrataste väljalaskesüsteem vastab ikka nõuetele, sest summutitest tõusev lärm oli ikka meeletu. Olles rivis kolmas mees, tuli juhtumisi kolonni kõrvale seisma üks suur matkaauto, mis samuti peatati. Peder oli kaval, niipea, kui politseinike tähelepanu mujale läks, lükkas ta tasahilju tsikli ümber matkaauto, nii et jäi rivi etteotsa, kuid esimene mees oli juba kontrollitud ja just asuti teise mehe juurde. Nii pääseski Peder kontrollist.

Neljapäeval jäi 1500st laevaga Eestisse tulnud motoristist joobnuna vahele 23. Eile kontrolliti 252 ratturit, kellest viiel tuvastati alkoholijoove.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee