Muhu-usku Ivo Linna: "Kui mul oleks teistmoodi töö ja elu, käiksin Tallinnas vaid üle viie aasta laulupeol." (37)

"Olen siin elanud 20 aastat – algul harvemini, nüüd aga julgeks ma öelda, et elangi Muhus. See soojus ja sõprus, mis siin nendest inimestest kiirgab, on Muhu üks kõige suuremaid plusse. Teiseks vaikus ja rahu, mida segab vaid linnulaul. Muhu on üks kõige imelisemaid asju, mis mu elus on juhtunud," mõtiskleb Ivo Linna, kes tähistab peatselt oma 65. sünnipäeva.

Koos esimeste praamilt maha sõitvate autodega astub Virtsus maha ka Ivo Linna. Sest oma Dacia on ta jätnud Kuivastu sadamasse. Hallid juuksed tuule käes lehvimas, hall tuulejope seljas ja kilekott käes, kõnnib ta mandril ootava masina poole. Lihtne auto, lihtne riie, öelnuks sellisel puhul Urmas Ott.

Seljatagant meest vaadates ei ütle ükski detail, et seal läheb üks tuntumaid Eesti inimesi, rahva poolt armastatud ja austatud laulja, keda näeb jätkuvalt lavalaudadel ja kuuleb raadiost mälumängurina. Ja laval on ta ikka samasugune Iff nagu 40 aastat tagasi.

Kas nüüd võibki teda juba täisvereliseks muhulaseks nimetada? "No tehku seda muhulased," arvab Linna.

"Igatahes minu jaoks on muhulased suurepärased."

Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis ... laulsid sa peaaegu 45 aasta tagasi mustvalges Nõukogude Eesti televisioonis, kui vist esimest korda laiema publiku ette astusid ja endast märku andsid. Võid sa sealtmaalt möödunud aja jooksul tuua välja kõige olulisema sündmuse või hetke, mis paljudest teistest ilmeksimatult eristub?

Ühte ei saa. Hetki on mitu ja erinevaid. Abiellumised, laste sünnid. Mis võiks olla ilusamad ja tähtsamad, kui laste sünnid! Lapselaste sünnid, mis on tänasel päeval tõeline kingitus. Need on need kõige tähtsamad pidepunktid. Kui aga rääkida laulmise asjandusest, siis telefilm "Duett-duell", mis esilinastus 1970, on mingis mõttes märgilise tähendusega. Pean tunnistama, et seda sangari lugu ei laulnud ma 16 aastat. Ma isegi ei tea, miks. Kui aga koos Joala ja Mäksiga 1996. aastal turneed tegime, tuli hakata seda uuesti laulma. Nüüd laulan igal õhtul, kui on vaja.

See film oligi mõnes mõttes tõuge või märk, et minust võiks saada laulja. Sest filmitegemise ajal olin ma veel sõjaväes, pärast seda töötasin lühikest aega Eesti Raadios Rameto toimetuses, seejärel olin veel mõni aeg teles režissööri assistent, kuni 1972. aasta lõpuks sai selgeks, et ega ma ikka ei suuda pühenduda ei raadio- ega teletööle, sest sedavõrd tugevalt kiskus lava peale eputama. Pealegi olid mestis hea sõber Olav Ehala ja kogu see uus generatsioon ning ka mina tahtsin olla selle seltskonna liige. Samas tahtsin olla mestis ka vanemate pillimeestega. Estraadiorkestris olid ju tollal eestiaegsed pillimehed. See kõik oli oluline. Hilisemas plaanis olid kaks suurt mõjutajat – Apelsin ja Rock Hotel.