Inimesed

Juubilar Eri Klas: "Mind huvitab, kas ma olen ikka õigesti elanud ja ega ma pole kellelegi liiga teinud." (18)

Jaanus Kulli, 6. juuni 2014 07:00
«Aga see on ju suur privileeg, et ma tegelen sellega, mida ma armastan! Ma armastan muusikat, kuigi õnneks pole ma selle järele hull.» Eri KlasFoto: Erakogu
"Mitte kunagi pole ma sõbrustanud vaid suurte muusikutega. Olen pidanud ennast rahvameheks. Minu sõpruskond ei lõpe muusikamaailmaga - olen olnud suur sõber sportlastega, tavaliste inimestega, kaluritega. Mind huvitab, kas ma olen ikka õigesti elanud ja ega ma pole kellelegi liiga teinud," mõtiskleb homme 75 aasta juubelit tähistav Eri Klas sünnipäeva eel.

"Olin just hiljuti Moskvas, kui maailmakuulus bass Matti Salminen teatas, et kuule, sul tuleb varsti sünnipäev," meenutab Eri Klas viimase aja ühte lõbusamat seika.

"Mina vastu, et tuleb küll, mis siis? "Kas sa ei taha, ma tuleks sel puhul Tallinna sinu juubelikontserdile?" Vastasin, et ma ju tean, palju sa maksad. Moskva mehed ainult oigasid, kui impressaario sinu taksi teatavaks tegi. Ma ei ütle, mis number see on, aga nulle on seal päris palju taga," jääb muidu avameelne Klas siinkohal kidakeelseks.

"Seda teades tõdesin, et jääb ära. Mille peale Salminen hõiskas: "Sinule laulan ma ilma rahata! Kui sa 60 said, esinesin ma ju samuti sinu kontserdil Vabaduse platsil."

Samal teemal

Ühesõnaga, juba praegu, paar päeva enne õiget sünnipäeva olen ma selliste kinkidega üle külvatud," vuristab maestro Eri Klas teel valvelauast oma kabineti poole.

On kolmapäev, aga juba on Klasil enne laupäevast juubelit käed-jalad tööd täis. Kell 11 algas tal Estonias "La Traviata" proov, sest just selle Giuseppe Verdi surematu ooperiga astub armastatud dirigent oma sünnipäeval, laupäeva õhtul publiku ette Estonias, mis on olnud tema koduteatriks peaaegu 50 aastat.

Et maestrol on ülitihe ja -kiire päev, võtab ta ajakirjaniku vastu proovi vaheajal oma kabinetis. Jutuajamiseks on aega vaevu veerand tundi. Ja sellestki kulub osa kiireid vangerdusi nõudvatele arutlustele teatriinimestega.

"Teater on täis üllatusi. Kui ma täna hommikul siia tulin, selgus, et meie kõige kaunim ja uhkem sopran Kristel Pärtna on haigeks jäänud, teda asendab Irina Dubrovskaja Venemaalt," selgitab Klas.

"Kes on suurepärane lauljanna, kuigi esialgu oli tõepoolest plaanis, et sünnipäevakontserdi viime läbi oma teatri jõududega. Aga mis sa teed – inimene mõtleb, jumal juhib. Haiguste vastu ei saa," teab dirigent omast käest.

Kuigi praegu, juubeli eelõhtul, ta lausa pakatab tervisest. "Olen alla võtnud kümme kilo ja nagu näete, olen ka heas tujus." Mis on tõsi.

Muusika juurde naastes ütleb sünnipäevalaps, et samas pühapäeval Palmse kontsertidel, kus kõlab nii klassika kui ka kergem muusika, tulevad meie muusikuid toetama mitmed solistid piiri tagant eesotsas Matti Salmineniga.

Klasi juubelipidustustesse nädalavahetusel mahub uskumatult palju sündmusi. Laupäeva ennelõunal juhatab maestro Keila-Joal kontserdil "Muusikaline Keila-Joa" aukülalisena Eesti ja Soome hümne. Pärastlõunal esitleb Estonia talveaias oma järjekordset elulooraamatut "Eriline Eri Klas", seejärel tuleb teha veel proovi Irina Dubrovskajaga ja õhtu kulmineerub "La Traviata" etendusega Estonias.

Maraton jätkub kohe järgmisel päeval, pühapäeval Palmses: hommikustele proovidele järgneb "Suur ooperigala", kus Vello Pähna ja Mihhail Gertsi kõrval ka Klas dirigendipulti astub ja juubelipidustused lõpetab kontsert "Suveõhtu Eri Klasiga", kus maestro üksinda orkestri ja solistide ees seisab.

Eri Klas on andnud palju kordi lubadusi, et võtab aja maha, kuid ometi ei halasta enda peale ka sünnipäeval.

Ega ta endale liiga tee? "Aga see on ju suur privileeg, et ma tegelen sellega, mida ma armastan! Ma armastan muusikat, kuigi õnneks pole ma selle järele hull."

Siinkohal katkestab vestluse krapp kabineti seinal: "Tähelepanu, proovis osalejad! Jätkame, palun! Jätkame kolme minuti pärast, palume kõigil õigeaegselt kohal olla. Aitäh."

"Kohe ma lõpetan," vastab seepeale Klas üle laua.

Aga krapp seinal ei jäta jonni: "Lugupeetud orkester ja koor. Palun olla valmis."

"Ja ma kinnitan, et paari kuu eest antud lubadus, et pärast juubelipidustusi võtan tõepoolest aja maha ja lähen perega Türki puhkama, peab paika. Piletid on ostetud, kuigi kohvrid pole veel pakitud. Esmaspäeval magan ma juubelihurma välja ning siis puhkusele."

"Orkester, palun kiirustame!"

"Ma pole olnud kellegi peale kade."

Kui Klas esitles kuus aastat tagasi oma teist elulooraamatut "Kultuuri suursaadik", vastas ta Õhtulehe küsimusele, et kas kunagi võiks ilmuda ka kolmas elulooraamat, kiire ja lühikese lausega: "Ei, ei, jumala eest mitte!"

Nüüd on kolmas elulooraamat tõsiasi.

"Siin on peidus üks teine konks," naerab sünnipäevalaps.

"Tegelikult olen ma nii-öelda produtseerinud üheainsa raamatu, mille tegemisel aktiivselt kaasa lõin. Raamat peakirjaga "Kes ma olen?" sündis sellest, et minu koolivend, muusikateadlane Ivalo Randalu, tegi minust raadiosaate, mille põhjal hiljem raamat ilmus. Mis puutub laupäeval esitletavasse raamatusse kirjastuselt Kunst, siis nende esialgne soov oli, et ma selle ise kirjutaksin. Mille peale resoluutselt vastasin, et minult ei tule enam ühtegi rida. Nii et see raamat, peakirjaga "Eriline Eri Klas", tugineb eranditult teiste inimeste mälestustele ja arvamustele minust. Loomulikult olen ma uudishimulik ja tahaks nüüd teada, mida seal minust arvatakse ning ma loodan, et seal saavad sõna ka muusikavälised inimesed."

"Sest mitte kunagi pole ma sõbrustanud vaid suurte muusikutega. Olen pidanud ennast rahvameheks. Minu sõpruskond ei lõpe muusikamaailmaga – olen suur sõber olnud sportlastega, tavaliste inimestega, kaluritega. Mind huvitab, kas ma olen ikka õigesti elanud ja ega ma pole kellelegi liiga teinud. Ma pole olnud kellegi peale kade – nii imelik, kui see ka pole – ning ma pole enda arvates kellelegi kurja teinud. Ehk kinnitavad sama ka need, kes selles raamatus sõna saavad," loodab maestro.

"Härra Eri Klas, võime jätkata, palun! Orkester on kohal."

"Aga nüüd pean ma minema."

Ees ootab "La Traviata" teise vaatuse proov.

Kuidas Eri Klas Kuubal paljaks varastati

1970ndad. Eri istub Havannas kaldapealsel ja äkki tõmmatakse temalt ära randmekott passi ja 5000 peesoga. Eri hüppab püsti ja tema ümber on viis profipoksija mõõtu kuubalast. Teha pole midagi. Ta seab sammud politseijaoskonda ning ootab järjekorras prostituutide ja kassiotsijate vahel, kuni lõpuks jõuab järjekord ka temani.

Eri jagab seletusi ja saab paberi, et ta on paljaks varastatud. Tema mure on see, et raha on Goskontserti oma – 80% teenitust tuleb anda neile. Kui ei anna, siis ootavad teda suured trahvid.

Lõpuks kurdab ta oma kurba saatust kohalikule orkestrile. Keegi hea inimene leiab talle 5000 peesot, öeldes, et kui talle sobib, siis saatku selle eest Nõukogude Liidust VEF-raadio. Eri läheb rõõmusõnumiga saatkonda ja ütleb, et sai raha ja probleem on lahenenud.

"Ei, teie probleemid alles algavad. Mõelge järele, kust see raha tuleb? Ilmselt tahab CIA teid värvata."

Eri üritab vastu vaielda ja küsib: "Kas teie laenaksite mulle 30 rubla?"

"Miks?"

"Et ma saaksin Moskva lennujaamas takso võtta?"

"Ei!"

"Kas te laenaksite mulle kaks kopikat?"

"Miks?"

"Ma olen ju rahatu, aga mul on vaja lennujaamast helistada!"

"Ei!"

(Katkend homme Estonia Talveaias esitletavast raamatust "Eriline Eri Klas".)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee