"Mida sa seal haiglas ööd-päevad läbi mõtled? Olgu: ma saan uuesti käia, mul on kodu, mul on mu töö. Aga issand jumal, ma ei saa lapsi!" (53)

August 2012. Oli täiesti tavaline populaarse naljašõu "Heeringas Veenuse õlal" järjekordne võttepäev, kui saate režissöör Martin Korjus paarikilost monitori maha tõstes vale liigutuse tegi ning seljast käis läbi meeletu valupiste. Seriaalis osalenud Margus Prangel ei kõhelnud hetkekski, toppis sõna otseses mõttes peaaegu liikumisvõimetu Martini autosse ja viis ta Nõmmele ühe nii nõelravi kui muu alternatiivmeditsiiniga tegeleva imearsti juurde. Nii kui Martin lavatsil ennast viimaks suutis kõhuli keerata, ütles tohter käsi Martini selja kohal hoides, et siin pole midagi teha, neli diski on väljas.

"Esimene mõte oli mul see, et räägi, räägi," meenutab eluaeg sporti teinud Martin oma esimest skepsist valgete seintega palatis. Siiski käsutas Margus Prangel Martini autosse tagasi ja nüüd kihutati juba Mustamäe haiglasse, kus Margus Martini ratastooli istutas ning veeretas peaaegu liikumisvõimetu mehe ühe protseduurikabineti ukse tagant teise juurde.

"Kokku olin ma haiglas kuu aega."

Kuu aja pärast saabuski vastus, et tõepoolest, neli diski on paigast ära, ning soovitus, et nüüd tuleb tal iga päev hakata käima ujumas ja võimlemas.

Martin seadis uuesti sammud Nõmmele juba tuttava imearsti juurde tagasi.

Pärast kuuajalist igapäevast visiiti ja venitusravi läks Martini selg aga aina hullemaks. Kuni ühel päeval ei tundnud ta enam oma alakeha. "Ei tundnud alakeha ega kõike muud, mis sinna juurde kuulub. Ühesõnaga, pissisin püksi," meenutab Martin oma esimest suurt ehmatust praegu juba muigega. Küll mõru muigega.

Abikaasa Jenni viis Martini uuesti Mustamäe haiglasse, kust ta seekord kohe noa alla läks. "Üks väga meeldiv valvearst oli," meenutab Martin, kellel diagnoositi hobusesaba sündroom. Operatsioon toimus 26. novembril, seega kolm kuud pärast esimest valupistet. "Vist juba järgmisel päeval pärast lõikust tuli uuesti käima õppida. Esialgu raami toel. Hiljem juba oma jalgadel."

Nädal hiljem saadeti Martin Mustamäe haiglast Magdaleena haiglasse taastusravile. "Nii et kokku olin ma haiglas kuu aega. Aga mida sa seal siis mõtled ööd-päevad läbi. Olgu, ma saan uuesti käia, mul on kodu, mul on mu töö. Aga issand jumal, ma ei saa lapsi!"

Test kui parim pulmakink

Õnneks keeras Martini elu õige pea uue lehekülje. Nagu ilusas muinasjutus. Pärast paari visiiti meestetohtrite juurde võis Martin juba kergemalt hingata. "Arstid väitsid, et kõik läheb hästi."

Kinnitus arstide hinnangule saabus samal hommikul, kui Martin ja Jenni pidid minema oma abielu registreerima, mille päev ja kellaaeg oli juba kuu varem paika pandud, said nad teada, et Jenni ootab last. "Küllap ta midagi tundis, tegi testi, mis näitas kahte kriipsu ja kell kaksteist läksime perekonnaseisuametisse. Vau, see oli võimas!" Martini silmad säravad taas. "Parim pulmakink!" Vähem kui aasta pärast, 9. oktoobril sündis Jenni ja Martini perre poeg.

Täiesti iseenesest mõistetavalt oli Martin ka sünnituse juures. "Üks asi on emotsioon, et sa näed seda ja kuidas laps su kätele tõstetakse. Teine asi on see, miks ma naise rolli emana hoopis rohkem hindama hakkasin, et ma nägin, kui raske see sünnitus oli. Esimestest tuhudest kuni sünnituseni läks viis päeva. Mul olid ribid ja käed sinised. Lihtsalt sellest, kuidas Jenni minu peale toetus ja mind valude pärast pigistas. Tol hetkel ma mõtlesingi, et mehed, minge ainuüksi oma naise pärast talle toeks appi. Minu meelest on see kõige julmem, kui mees jääb ukse taha. Loomulikult on erandeid. Kui sa näiteks teise lapsega pead koju jääma. Aga muidu tuleb kindlasti minna. Mis see alternatiiv oleks? Tuled uksele vastu: "Noh, kuidas läks? Kurat, ma lööks sellise mehe maha," kisub mõtegi sellisest käitumisest Martinil silme eest mustaks.

Armastust oma pere ja lapse vastu näitab Martini puhul seegi fakt, et kevadhooajal, kui teles oli eriti palju tööd ("Heeringas Veenuse õlal", "Võta või jäta", "Mis? Kus? Millal?", "Viimane võmm") ning pikad päevad, tõusis Martin igal hommikul kell viis, et juba tund aega hiljem montaažilaua taha istuda. Ühel ja ainsal põhjusel. Olla õhtul võimalikult palju koos pojaga. Peagi saab Bennet kaheksakuuseks. "Kui ma kell viis-kuus koju jõuan, siis on see just minu aeg lapsega koos olla. Et unevõlga ei tekiks, läheme koos üheksa magama. Panen poisi magama ja siis lähen ka ise. Ükskord juhtus, et "Heeringas Veenuse õlal" võte läks sedavõrd pikaks, et jõudsin koju alles üheksaks. Naine tuli lapse toast välja, poiss oli just magama jäänud. Siis tundsin ma ennast reeturina. Vedasin last alt, et ei jõudnud õigeks ajaks," muigab Martin.

Veel üks ilus sündmus ootab Martinit ja Jennit ees. Juuli alguses astuvad nad käsikäes altari ette.