Arctic Monkeys "AM"Foto: PROMO
Saund
3. juuni 2014, 14:48

Plaadiarvustus: Arctic Monkeys – „AM“ (2)

Briti indie-rokki viljeleva bändi Arctic Monkeys poolt viies kauamängiv on poelettidel juba mõned arvestatavad kuud seisnud, arvustusi ei jaksa enam kokku lugeda, aga sellegipoolest panen ka enda mõtted siia kirja.

Hetkel, mil AM'i esimene lugu „Do I Wanna Know?" oma tummise biidiga mu kõrvu jõuab, lööb süda kuni plaadi lõpuni arktilise tormina rahutus rütmis.

Nimilooks, julgen väita, et lausa geniaalne valik, mis esitab lugejale õiglase küsimuse. Kas sa tahad teada, mis edasi saab? Sest kõik, mis pärast seda tuleb, on maiuspala tõelisele melomaanile. Kes enne ahvidest midagi ei teadnud, on nüüd fänn.

Võiks lausa öelda, et nende pehmelt paitav bass viib ühele vägevale meeltereisile.
Alex Turner küsib: „RU mine?" ja mu sisemus kriiskab „JAH!" Sel hetkel sulab ka kõige kalgima kuulaja süda.

Mis saaks kellelgi olla selle vastu, kui kamp dandylikke härrasmehi suudavad pillikeeltel mängeldes kuulaja kinni siduda ja lahti mitte ei lase.

Muidugi hämmastab mind AM-i oskus 75% lugudest samas helistikus ja taktimõõdus stoiliselt kirjutada-esitada, aga praegu see isegi ei häiri. Ka südamerütm ehmub, kui kurblik pehmus hetkeks "I Want it All'i" ajal ägestub.

Turneri laisalt köitev vokaal on parem, kui kunagi varem. Album möödub linnulennul, kuid mitte märkamatult. Märkamatuks ei jää AMi ükski bassikäik, vaid nad kummitavad mind veel kesköises südalinnas kaua. Tõn-tõn-tõn-tõõ ja astun lausa meelitatuna mööda Viru tänavat.