Laura Remmel: "Nüüd tahaks akadeemilisest hoonest eemale. Väike paus, kui mulle hindeid ei panda, kuluks ära."

Laulja sõnul polnud ka magistrikontserdis midagi keerulist. "Kui ma nüüdisaegses improvisatsioonis eksamit teen, siis see näeb välja nii, et lähen lavale ja hakkan lihtsalt improviseerima," kirjeldab Laura oma koolieriala aasta tagasi.

"Ma ei ole ette valmistunud ja teen seda vabalt 20 minutit. Ma ei loe noodist midagi maha, teised muusikud samuti mitte. See on vaba improvisatsioon. Sa võid hääle puhul kasutada igasuguseid efekte, imiteerida tumedamaid ja heledamaid hääli. Hiire häält näiteks. See on võimalus häälega eksperimenteerida.

Ega see magistrikontsert hirmus olnud, sa näitad lihtsalt oma oskusi," räägib Laura.

"Ise võid selle efektseks teha, see on igaühe enda kätes. Mulle näiteks meeldib visuaalseid efekte lisada. Igal kontserdil on muidugi sama lugu, et sa ise oled instrument. Ses antud hetkes pead ikka tegema kõike nii, nagu tavaliselt oled teinud, sest see, mille poole koolis liigud, on ikkagi kontserdi andmine."

Laura ütleb, et tema õpetajate sõnul käib üks esinemine kümne koolitunni eest ning see olevat puhas tõde. "Lõpuni ei tea ju kontserdisituatsioone, mis võivad ette tulla, kunagi ette," tähendab Laura, et omal moel on iga esinemine ikkagi uus.

"Enne, kui lähen lavale improviseerima, tuleb tohutult harjutada ning laval õige keskendumiseni jõudmine on ka omamoodi töö. Samuti on õppeprotsessis oluline keskenduda vormi tajumisele ning ka esinemissituatsioonis leida põnevaid kompositsioonilisi lahendusi. Nüüdisaegse improvisatsiooni puhul toimub live’is kompositsiooni loomine."

Laura muigab, et iial pole ette teada, kuidas kontsert läheb. Kunagi oli üks kontsert, kus elekter läks ära, kuid lauljad laulsid ja bänd mängis ikkagi edasi. "Sellisel puhul tuleb ikka edasi minna loominguga, mitte lasta kõrvalistel elementidel ennast häirida," sõnab ta.

"Või siis ei tohi välja lasta paista, nagu takistused häiriksid esinejat."

Õppimine on Laural lihtsalt veres

Laura pole eales varjanud, et talle pööraselt meeldib õppida ja süveneda, aga samas andis ta endale magistrandina aru, et kuskile tuleb piirid sättida. "Iga semestri eel, kui vaatan, mis aineid tahaksin muusikaakadeemias võtta, olen pidanud tõdema, et kõike paraku ei saa," naeris ta aasta tagasi.

"Ma oleksin valmis 12 tundi jutti koolis istuma, aga vahepeal on ka proovid, esinemised. Ühel hetkel peab natukene pidurit tõmbama ja valima, mida teha, mis tegemata jätta."

Praegu, kui magistrantuuri lõpp paistab, pole Laura siiski seda meelt, et tuhiseb kohe doktorantuuri. "Eks see eeldaks suuremat tööd või meetodit, mida uurida," mõtiskleb laulja, kes pigem on mõelnud õpingutes väike paus pidada.

Seda ta aga ka ei kinnita, et doktoriõpet plaani ei võta. Õppimine on Laural lihtsalt veres.

Rebecca Kontus kaitses magistrit kunstiakadeemias

Džässlaulja Rebecca Kontus, kes jagas Laura Remmeliga ansambli Suntribe koosseisus lava Eesti eurolauluvõistlusel ja esindas Suntribe’iga Eestit Kiievis Eurovisionil, kaitses samuti äsja magistritööd. Rebecca tegi seda Eesti kunstiakadeemias arhitektuuri teaduskonnas.

"Minu teema käsitles linnaruumi võrdlust kahel meetodil Tartu kesklinna näitel: esiteks, kuidas arhitektid linnaruumi tavapäraselt analüüsivad ja teiseks kasutasin Space Syntaxi matemaatilist meetodit kontrollimaks saadud tulemusi," ütleb Rebecca, et tema jaoks oli see väga suur töö ja pühendust nõudev protsess.

"Selle tegemise vältel pidin paljudest asjadest vahepeal loobuma, ka muusikast."

Rebecca tunnistab, et otsejoones doktorantuuri vuhiseda tal plaanis ei ole. "Pärast sellist rallit on vaja natuke puhata," ütleb ta.

"Ma ei eita, et doktorantuur võib päevakorda tulla, kuid praegu mitte. Selle jaoks peab vaimselt küpseks saama."

"Laura ja Rebecca on tublid ja õppimisvõimelised."

Kui Laura ja Rebecca aastal 2005 ansambli Suntribe’iga Eestit Eurovisioni lauluvõistlusel Kiievis esindasid, olid nad noorukesed. "See Eurovisioni kogemus andis aimu, et tüdrukud on tublid ja saavutavad elus nii mõndagi," tõdeb toonane Eesti delegatsiooni juht Juhan Paadam, et nende kahe töössesuhtumine oli väga hea.

Mis sest, et nad olid toona siiski väga noored, kiidab Juhan Paadam neid: "Mõlemad on tublid ja õppimisvõimelised, kuid oma loomult täiesti erinevad inimesed."

Laura puhul meenutab ta, et toonasel lauluvõistlusel leidis operaator Johan Sandklev, et Laurat tuleb loo ajal näidata panoraamis. "Ju talle Laura meeldis," muheleb Juhan Paadam.

"Ta tegi 360kraadise panoraami, mis algas Laura suurest plaanist ja lõppes sellega. Sellist suurt plaani pole ma just sagedasti näinud."

Juhan Paadam ütleb, et eks tallegi oli nii noore seltskonnaga suurvõistlusele minek huvitav. "See oli mulle kui pedagoogiline eksperiment ja kogemus," tõdeb ta.

"Laura puhul jäi silma tema suhe vanematega, millega käis kaasas tugev sisemine kontakt – et nad on pigem sõbrad sügava üksteisemõistmisega. Rebeccaga rääkisime Kiievis üsna palju, tal oli toona tormiline suurekskasvamise aeg. See on ju lastel keeruline. Kuid nagu Lauralgi, oli tal juba toona näha huvi džässi vastu."