Kord käis Tiina koos mehega laupäeva õhtul baaris ja pakkis mehe teadmata kõik jäägid kaasa, et tal oleks lapsele midagi järgmisel päeval süüa anda, kirjutas Pealinn.
Pealtnäha paistab villades elavate koduperenaiste elu nagu lust ja lillepidu, kuid tegelikult elavad mõned naised luksuse keskel ülimas vaesuses ja neid alandatakse iga päev.
Mehe raha ei jõua pereni, vaid kulub tema hobidele ja luksuskaupadele, naise teenitud raha või säästud aga lähevad ühisesse eelarvesse.
Küsimus pole ka ainult rikaste meeste naistes. Kuigi Eestis on Euroopa suurim palgalõhe ehk naised teenivad meestest keskmiselt kolmandiku võrra vähem, on paljude naiste panus pere-eelarvesse suurem kui suurepalgalise mehe oma.
Müüt leivateenijast ei kehti, sest suur osa mehi kulutab lihtsalt enamiku raha enda, mitte pere peale. Seda probleemi ühiskonnas tunnistavad nii sotsioloog Ülle-Marike Papp kui ka sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Katri Eespere.
"Mujal maailmas on seda vägivallaliiki palju uuritud, kuid Eestis ei ole mindud uuringutega süvitsi, selleks puuduvad poliitilised huvid," tõdeb Papp. "Meil on majanduslik vägivald defineeritud vaid väikese lõiguna, kuid karistusseadustikus ei ole ühtki punkti, mis aitaks panna sellisele tegevusele piiri. Võib-olla ainult väärkohtlemise ja hooletusse jätmise eest on võimalik kohtusse anda."
Advokaat Helen Hääl ütleb, et naise panus laste kasvatamisse ja kodu korrashoidu on abielulises kooselus võrdsustatud mehe ettevõtlusega. Seda saab võrdsustada mitteabieluliselt ka näiteks seltsinglepingute sõlmimise kaudu.
Lisaks on naisel, kes kasvatab kuni kolmeaastast last ega saa tema hooldamise tõttu ise sissetulekut hankida, õigus ka endale elatist nõuda (lisaks lapse elatisele). Seda võimalust kasutatakse aga ilmselt teadmatusest vähe.
Pealinn tegi juttu kolme naisega, kes elavad või on elanud koos rikka mehega, kuid loevad sente, et perele süüa osta.
Tiina elab Nõmmel uhkes kahekordses majas, kus on kuus tuba ja suur kõrghaljastusega hoov. Maja on ehitatud mõned aastad tagasi, kui perre hakkas sündima poeg.
Jana elas Tiskres mereäärses majakeses, mis mõjus kui pilt klantsajakirjas. Nüüdseks on Jana oma mehest lahku läinud ning üürib üksinda pisikest kahetoalist korterit Kalamajas.
Tea elab Tallinnas oma majas koos koera, mehe ja kahe lapsega, ning püüab leida väljapääsu vaesusest ja karmi mehe käe alt. Tea räägib, et iga pisikenegi ost, mis päevakorda kerkib, on juba ette liiga kallis ja liiga mõttetu, ning kuigi perekonnapeal on mitmes pangas deposiidid, aktsiad ja ärid õitsevad, ei anna ta kodus lapsi kasvatavale naisele peaaegu üldse raha.
"Tuttavate meelest läheb meil nii hästi, et meid lausa kadestatakse, aga tegelikult kombineerin iga päev poes, kuidas ots otsaga kokku tulla," tunnistab Tea. Reeglina ei lase mees naist üksi poodigi, vaid minnakse koos ja mees otsustab, mida osta. "Kui ma midagi ühisele söögilauale panemiseks soovin, viriseb ta alati, et miks ma nii palju toidule kulutan. Külmkapp aga on tühi ja lastele pole ju midagi süüa anda. See, et pean tõestama iga eurosegi ostu vajalikkust, on nii alandav."
Armukade mees ei talu ka mõtet, et naine iga päev teiste meeste keskel töötaks ja tal väljaspool kodu ahvatlusi tekiks. Seega polegi naisel võimalik tööle minna ja ise raha teenida.
Tiina on samuti hädas sellega, et mees kontrollib kõiki väljaminekuid sendi pealt. "Isegi hügieenisidemete ja tampoonide jaoks on vaja raha lunida, rääkimata siis muudest kulutustest. Ma pole ammu endale midagi lubanud," mainib naine.
Tiina mees on vihahoos mõnikord käratanud, et kao tööle, kuid kui Tiina siis töökoha leiab, materdab mees selle mõtte kohe maha. "Ta ütleb, et pole mõtet sendikopikate eest tööl käia. Minu jaoks oleks aga 500 eurot suur palk, sest tema almuseid oodata ja alandamist kannatada ma ei taha. Mees aga ei luba mul tööle minna," räägib Tiina. "Nii ongi nokk kinni, saba lahti olukord."
Tiina räägib, et kui ta lapseootele jäi, leppisid nad mehega kokku, et naine on lastega kodus nii kaua, kui vaja. Mõte lastega kodus olevast naisest meeldis mehele väga. Tiinalegi tundus rollijaotus paigas olevat – mees käib tööl, tema askeldab kodus, õhtul saab sooja sööki, kodu on korras, lapsed rõõmsad. Paraku jäi selline elu vaid ilusaks unistuseks.
"Kuna emapalk oli mul päris hea, siis jätsin mõned rahalised kohustused siiski ka enda kanda. Ka praegu maksan lapse lasteaia ja huviringi eest, ostan talle riideid ja mõnikord käin oma raha eest toidupoes. Mees lihtsalt ei osta midagi koju ja minuga koos poodi ka ei tule, isegi kui ma ütlen, et külmkapp on täiesti tühi, pole millestki süüa teha. Teda see ei huvita, ta käib väljas söömas."
Luksuskaupu Tiina ei soeta, isegi kosmeetikat pole ammu ostnud. Mingi laristaja ta pole.
"Raske ohkega ulatab mees kümneka ning teeb sealjuures sellist nägu, nagu ma oleks palunud teab mis varandust." Tiina sõnul on kummaline, et mees kulutab oma hobidele selliseid summasid, mis on mõne mehe aastapalk, aga naise ja lapse jaoks ei suuda kümnekatki välja käia. Ka veel väiksema summa kulutamist peab Tiina mehele põhjendama ja talle tšekid tooma.
Kuna Tiinal ei ole Tallinnas vanemaid ega sugulasi ja sõbrannadele ta oma viletsat olukorda näidata ei soovi, siis pole talle olnud võõras mõte suisa kerjama mina. "Mõni aasta tagasi, kui veel ei olnud tasuta ühistransporti ja pidin lapsega Nõmmelt linna arsti juurde sõitma, teatas mees, et temal on teised plaanid, istus autosse ning sõitis minema. Raha ta mulle ei jätnud. Mul polnud isegi nii palju, et oleksin saanud bussipileti osta," ohkab Tiina.
Kuna linnas ei ole kombeks hääletada, sõitis ta koos lapsega jänest. Häbi oli küll, kuid laps tuli arsti juurde viia. Jana on tänaseks oma asjad kokku pakkinud, mehest lahku läinud ning rahul sellega, mis tal on.
Ehkki ta jäi ilma unistustemajast ja kallist autost, on naisel nüüd töö ja oma raha ning pisike korter. "Õnneks sain oma raha ja jalad alla, ei pea kellestki sõltuma," mainib Jana, kes leiab veel 35-aastasena, et tal on veel vara lapsi saada. "Enne kui uude suhtesse lähen, tahan olla kindel, et selline terror ei korduks. Ma pean suutma hakkama saada ja oma lapsed ise üles kasvatada," lausub Jana, meenutades valusaid ja alandavaid seiku oma n-ö rikkurielust.
"Jah, ka rikkad nutavad," tunnistab tagantjärele tark naine. Jana sõnul sai mees iga kord, kui kuulis, et naine tahab tööle minna, pahaseks, ja karjus, et kuidas ta võib olla nii tänamatu. Jana sõnul tegi mees talle mõnikord heas meeleolus olles kalleid kingitusi sõrmuse, kõrvarõngaste või kaunite riiete näol, aga raha ei andnud.
"Samas nõudis, et söök oleks laual, kui ta koju tuleb. Pidin olema ikka väga loov." Jana oli pidevalt stressis ja ei teadnud kunagi, mida homne päev toob. Lahkumineku tõukeks saigi see, et mees jättis ta terveks nädalaks söömata-joomata. "Mees lihtsalt jättis elektri- ja telefoniarve maksmata, ise sõitis ärireisile. Mul polnud süüa, ma ei teadnud, kas mul lülitatakse elekter välja ja pean olema külmas majas, ma ei saanud isegi helistada."
Jana sõnul oli raske ära tulla ilusast villast ja hakata elama palju kehvemates tingimustes, kuid oma raha ja vabadus on tema sõnul siiski vaieldamatult paremad kui uhke fassaad.
"Minul polnud õnneks väga raske, olin üksik. Ma ei kujuta ette, kui oleksin pidanud nullist alustama siis, kui mul oleks lapsed käe kõrval."
Tea ja Tiina aga ütlevad, et ei suuda praegu mehest lahku minna, sest kaotada on väga palju. "Kuhu ma lähen töötuna ja kahe lapsega? Millistesse tingimustesse?" lausub Tea.
Ka Tiina leiab, et armukadeda mehe viha on lahkumineku puhul garanteeritud ning lapse elukvaliteet langeb sel juhul oluliselt, sest kogu vara on mehe firmade nimel.
Advokaat Helen Hääle esmane soovitus neile, kes elavad mitteabielulises kooselus, on kindlasti soetada vara kaasomandisse. "Sel juhul on ka lahkumineku korral kindel, et ei jää koduta/varata. Kui on kooselu ja õnn majas, siis ei peaks partneril olema midagi selle vastu, et vara omandatakse ühiselt."
Sotsioloog Kadri Soo ütleb, et ka jõukas mees, kes väljapoole paistab väga hoolitsev, võib tegelikult olla vägivaldne. "See on osa laiemast vägivalla kompleksist – majanduslik vägivald. Algul ei saa ehk arugi, et see võib probleeme tekitada. Naine võib pidada ekslikult hoolitsuseks seda, kui mees ütleb, et ei ole vaja tööle minna. See ei tundu ohumärgina. Tegelikult peaks kõik olema võrdväärsed partnerid ja mitte keegi ei tohi piirata teise inimese iseseisvust. Kui inimene kujutab ette, et tema on ainus otsustaja, siis see on autoritaarne, egoistlik lähenemine. Kui ei lubata ka tööle minna, see piirab ju oluliselt naise toimetulekut. Sellise suhtega sillutatakse endale vaid teed vaesusesse, sest mida kauem inimene tööturult eemal on, seda keerulisem on sinna uuesti siseneda. Tihti pole naisel ka ressurssi ja julgust sellisest suhtest lahkuda."
Ka sotsioloog Ülle-Marike Papp tõdeb, et taolises suhtes on ohvril väga suur vaesusrisk.
"Aga ilmselt ei osata sellises olukorras ka lahendusi otsida. Meil on tehtud uuringuid, millest selgub, et elame veel 19. sajandi peremudeli järgi – perepea toidab ja naine hoolitseb laste eest."
Kui aga naine jääb kauaks koju, on tal hiljem tööturule sisenemine sotsioloogide sõnul väga keeruline. "Vanemahüvitise aeg on meil poolteist aastat. Selle aja jooksul uuendatakse firmas kogu tarkvara. Eestis ei ole ka kombeks lapsepuhkusel olevate kolleegidega sidet pidada, nad on ühiskonnast ära lõigatud," nendib Papp.
Sotsioloogidele teeb muret seegi, et elulaadi uuringuid on vähe tehtud. Nii ei saadagi teada, kuhu mees oma teenitud raha kulutab ning et naine-lapsed võivad ka jõuka mehe peres viletsuses elada. "1985. aastal tehti suurem küsitlus elulaadi uurimiseks, ja sealt tulid välja mitmed tüpoloogiad," räägib Papp.
"Näiteks et poisse usaldatakse rahaga ümber käima tunduvalt varem kui tüdrukuid ja et pereisad panustavad pere-eelarvesse reeglina suurte asjade ostuga nagu televiisor või mööbel, naised seevastu kulutavad söögile ja majapidamistarvetele. Samuti tuli välja suhtumine, et kui naine oli lapsehoolduspuhkusel, leidis mees, et ta ju annab makaroniraha ja need makaronid paisuvad. Tänapäeval pole perede finantskäitumist uuritud."
Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja Katri Eespere tõdeb, et majanduslik vägivald on teemana uus ja seda klassifitseeritakse maailmas erinevalt. Otseseid uuringuid selle vägivallaliigi kohta polegi veel Eestis tehtud, ka statistilisi andmeid on vähe.
Küll on justiitsministeeriumi 2013. a kuritegevuse ülevaates mainitud, et naiste varjupaikadesse pöördujatest 39 protsenti kannatas majandusliku vägivalla all.
Arvestades Eestis eksisteerivat soolist palgalõhet (30 protsenti naiste kahjuks), on üsna ilmne, et majanduslik sõltuvus on aktuaalne probleem, mis omakorda soodustab lähisuhtevägivalda.
Naiste majanduslik iseseisvus on meie jaoks üks prioriteetseid teemasid, kuna ka laste vaesus on sellega otseselt seotud. 90 protsenti üksikvanematest on Eestis naised ning kahjuks on tavapärane praktika, kus teiselt lapsevanemalt elatise kättesaamine on väga keeruline, kui mitte võimatu. Sedagi võib käsitleda majandusliku vägivallana, mille all ei kannata üksnes naine, vaid ka laps.
"See on teema, mida on eraldiseisvana väga vähe käsitletud," nendib Eespere. "Seni oleme riigi tasandil keskendunud eelkõige füüsilisele vägivallale, kuna see on kõige nähtavam, aga ka vaimsele vägivallale, ning nüüd teeb esimesi samme süsteemne töö seksuaalvägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks." Eespere sõnul on ohtlik elada kogu oma täiskasvanuelu kellestki majanduslikult sõltudes. "Oma kodu ja auto me kindlustame, aga väga tihti kohtab suhtumist, et kuna mees teenib palju, siis ma ise ei tahagi või ei peagi tööl käima. On ka varjatud uhkusetunne teatud meeste poolt: minu naine ei peagi töötama, ma suudan teda ülal pidada. Kuid see on lühinägelik ja väga riskantne valik igas mõttes."
Eespere sõnul on Eestis naised kõrgelt haritud, nad on väärtuslikud töötajad ning neid on tööturul vaja: "Majanduslik sõltumatus ennetab väga paljusid probleeme, muuhulgas seda, et vägivaldsest paarisuhtest on suurem võimalus lahkuda, kindlustada oma lastele kvaliteetne elu ning olla ise oma valikutes vaba ja õnnelik."
Kui seadus ei kohusta ja kui seaduse täideviimisele järelvalve puudub, siis jääbki juhtuma igasuguseid asju. Lootus ja soovitus leida endale õige mees, on naiivne. Inimene on loomu poolest ahne. 99% protsendis meestes peitub see ahne vägivallatseja.
Eesti naistele soovitan lihtsalt mitte sünnitada - hetkel on see ainus võimalus riskidest pääseda. Kui valitsuse jaoks kriitiline piir käte jõuab ja lapsi juba kriitiliselt vähe sündima hakkab, küll siis hakkavad siin lõpuks ka oma naiste ja laste huvides seadusi välja andma. Seadusandjate seisukohalt on ju kõik lihtne: pole rahvast, pole ka nende sooje töökohti. Rahvastikku toodavad siiski aga naised - jäme ots on naiste käes.
Üldiselt on aga nii, et kapitalism hävitab kõik inimliku, sh suhted, sest inimlikkus ei tooda tulu, pigem kulu, lühiajalisest perspektiivist lähtudes. Jaapan, mis on kapitalismi mõistes superriik, ei taha 50% elanikkonnast enam mingeid suhteidki luua, rääkimata abielust või lastest. Kapitalismis on nii, et kui raha ei ole, siis ära abiellu trügi. Abielu on eelkõige üks äritehing, tuleb tõtt tunnistada.