Tahaksid elada 1000-aastaseks? Või siis ikkagi ei taha? (24)

Eelmisel teisipäeval Von Krahli ja Alkeemia ühise Akadeemia korraldatud vestlusringis* arutlesid muu ulmelise hulgas igavese elu teemal teadusajakirjanik Arko Olesk, spordibioloog Kristjan Port ja ulmekirjanik Siim Veskimees. Vestlust juhtis Ingrid Peek.

Ameerika futuroloogi ja teaduse populariseerija Michio Kaku peab oma käsitluses tulevikumaailmast muu hulgas võimalikuks, et järgmiseks sajandiks võib inimese eluiga pikeneda tohutult – me võime elada tuhandeaastaseks. Millised muud Kaku tulevikuennustused täide lähevad või mis tunduvad naeruväärsed ja naiivsed, seda saaksime me teada, kui osal meist õnnestub tema raamatut "Tulevikufüüsika" (ilmus eesti keeles 2013, tõlkija Arko Olesk) uuesti lugeda aastal 2100.

"Kas me tõesti oleme bioloogiliselt sonde täis, mis avastavad kõik meie probleemid, enne kui need tegelikult ennast tunda anda hakkavad? Või me saadame tähtede poole miljoneid pisikesi kosmoselaevu? Ma tõesti ei oska öelda, millised neist realiseeruvad," rääkis Arko Olesk.

Kristjan Port nentis, et "eks väike võimalus on olemas", et meil õnnestub "Tulevikufüüsikat" saja aasta pärast lugeda ja võrrelda, mis täide on läinud, kuid vanus tuleb inimesele ikkagi "tagantpoolt". "Küsimus on, kas keegi tahab," ütles ta ja soovitas küsida 90-aastaste inimeste arvamust. Port on seisukohal, et inimesed ei ole nõus oma vanust pikalt venitama.

Ja milline on üldse see vanus, millisena me tahaksime oma pikka elu veeta? Uurinud 10-12-aastastelt, kas nad sooviksid elada järgmised 1000 aastat 12-aastasena, pakuti kuskil neli-viis aastat ettepoole, kui saab mopeediga sõita, tüdrukuid musitada jne. "Ja kui küsid siis 15-16-aastase käest, siis pakuvad nad küllaltki selliseid ulmevariante välja," rääkis teadlane.

"Kuna meil puudub igasugune arusaam, milline on pluss saja-aastase inimese argipäev, [siis] ma ei halvusta, aga selline poolzombistunud, väsinud kuulamast neid uudiseid ja vaatamast järjekordset šampoonireklaami... Ja siis nad ütlevad, et parem lülita välja," mõtiskles Port.

Teadlase sõnul hakkab sel puhul vastu töötama mingi muu loogika. "Kui on vanemaid inimesi rohkem, siis kogu poliitika väärtus, kultuur kaldub nende poole – see ei soosi enam laste sündi. Nagu me tänapäeval näeme, on dilemma, kas lapsed või suur maja. Kui küsida, siis on vastuseks loomulikult "lapsed", aga kui vaadata ringi, on vaid suured majad. Kõik need asjad triivivad teatud suunas," arutles Port. "Meil on väga tore mängida ideega "tahaks igavesti elada", aga peaks küsima, kas nad päriselt seda tahavad."

Ingrid Peek usub, et inimene ometi tahab pikendada nooruslikku, eluvõimelist ning täiel rinnal nautimise perioodi ning mitte elada nagu 100-aastane vanur, kelle elu piirdub teleri reklaami ja seebiseriaaliga.

Kristjan Port jääb siingi skeptiliseks: "On ju küsitud ka, et kas sa tahaksid elada mõnda teist elu. Ja on vastatud, et ei, ma tahaksin seda sama elu oma raskuste ja kõige muuga. Ja ma olen õnnelik ka praegu. Nad ei taha tagasi keerata 40. või 50. eluaastasse. Nad tahaksid elada seda hetke, kus nad parajasti elavad, mis on üles ehitatud sellele kogemusele, mida nad on elanud – sellest ei tahaks ju loobuda." Ning pöördudes Peegi poole: "Ja kui sa tahad väita, et 90-aastased unistavad 30-aastase elust, on nad ju pehmelt väljendudes väga jobud, kuna siis on enamus kogemusväärtusest saamata, nad jooksevad alles sarvi maha. Milleks?"

Pordi sõnul on need tõsised küsimused, millele peab ka tõsiselt mõtlema, mitte fantaseerima, et küll oleks tore keerata jälle viis aastat juurde.

Ulmekirjanik Siim Veskimees lisab, et igavene elu, elu pikendamine ei ole igaühele. "See nõuab just seda, mida ulme võiks inimesele anda, võimet mõelda mingisuguses teises loogikas. Ei ole hea veeta seda igavest elu ei viiesena ega üheksakümnesena, küll aga võiks olla päris huvitav minna taassünnitsüklisse oma mälestustega, et järgmisel ringil oleks väga lihtne teistel vaip alt ära tõmmata."

Vestluse juht avaldas seepeale usku, et mida rohkem inimene teab, seda rohkem tahab ta teada, ilma et teadmistest tekiks tüdimus. "Kui 90-aastasele elukogemusega inimesele anda füüsiline vägi, mida teadus, tehnoloogia ja meditsiin võiksid teha, kas siis ei taha edasi areneda, uurida ja avastada? Kas uurimistung võib hääbuda ning inimene võib tüdida ja väsida eluteadmisest?" küsis Peek.

Kristjan Port ütles, et on kokku puutunud vanemate inimestega, kes istuvad kodus ja ütlevad, et "ma ei taha ja ma ei jaksa ja ei ole nagu erilist motivatsiooni". "Kui me vaatame ulmet, teadmiste hulka ja erinevas vanuses inimesi, kes täpselt sama maailma vaatavad, siis oma teadmiste kontekstis näevad nad olevikku erinevalt – osad optimistlikult, arvatavasti mida nooremad nad on, ja osa pessimistlikumalt," rääkis teadlane, öeldes kokkuvõtteks: "Kui oled üheksakümnene, siis on raske näha tunneli lõpus valgust, mille poole minna."

Arko Olesk lisas, et inimene jaksab elada, kui tal on eemärk, mingi mõtestatud siht, mille nimel ta eksisteerib. "Kui sa jõuad mingisse vanusesse, siis see siht ei ole enam bioloogiline." Keskikka jõudes bioloogiline eesmärk on kas täidetud või neid pole enam võimalik täita.

Bioloogilist peab asendama mingi kultuuriline programm. "Ja see on meie endi teha, kuidas seda üles leida. Seda pole meile keegi ette kirjutanud – ei loodus ega evolutsioon, meie geenides ega ajustruktuuris seda ei ole." Uue programmi leidmisel, arvab Olesk, on abiks kirjandus.

* Vestlus leidis aset 27. mail Von Krahlis Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" avalikul salvestusel, milles osalesid ka muusikateadlane Saale Kareda, paranähtuste uurija Igor Volke ning lavastaja Taavi Eelmaa, kelle Stanislav Lemi "Solarise" ainetel valminud teatritükk "Solarise needus" peatselt lavale jõuab. Saated "Hallo, Kosmos!" on eetris pühapäeviti algusega kell 14.00.