Annely Adermann: "Kleidi alt välkuv põlv töötab paremini kui püksisäärealune sokisäär." (6)

"Kaunis kleit teeb naisest hetkega naise, toetades tema isikupära, olemust, emotsioone ja vorme. Vahel mõtlen, et vast kannan kleite alateadlikus hirmus liigse võrdõiguslikkuse ja unisex-teema ees," tõdeb TV3 avalike suhete juht Annely Adermann, kes käib kleidiga iga ilmaga.

Homme tähistatakse ülemaailmset kleidikandmise päeva, mis ärgitab naisi olema ilusad ja naiselikud. Annelyt ajab sellise päeva olemasolu aga muigama. "See on sama jabur kui siilisilitamise päev mingis koomiksis. Aga jäägu see siis rõõmuks neile naistele, kes tavaliselt teksades ja dressides ringi rahmeldavad," arvab ta.

Annely tunnistab, et kleit on osa tema igapäevasest relvastusest, mis on talle sama vajalik kui James Bondile tema relv.

"Kleidi valik ja väljakandmine on üks parajalt peen kunst ja puhas psühholoogia, mis toimib aga skeptikute kiuste. Õige naine teab ju ometi täpselt, millal ja milline kleit selga panna, et see näiteks pilgu väsinud näolt eemale tõmbaks või vastikult keerulisel päeval tuju tõstaks. Või kui silmapiiril vibreerib romantika, on ilmselge, et kleidi alt välkuv põlv töötab paremini kui püksisäärealune sokisäär," mõtiskleb naine.

"Olgu see nii vanamoeline, kui olla saab, aga mulle meeldib, kui mehed jäävad meesteks ja naised naisteks ning nad mõistavad, mis on nende roll ja millega seda toetada."

Kleite ära ei anna

Annely kleidikandmise ajastu algas ülikooli lõpuajal, varem käis ta pükstega. "Esialgu oli mul mugav pihikseelik, mille kandsin ribadeks ning siis õmblesin uue sarnase ise. Seejärel kingiti aga mulle kui toonasele TV3 saatepäeva diktorile Bastioni pikk maasikamustriline kleit. Sealt saigi alguse minu armastus pikkade kleitide vastu. See on mul siiani alles," jutustab ta.

Kartulivõtule või rabamatkale Annely küll päris siidkleidiga ei lähe, kuid võimalusel viskab ta püksid alati kõrvale.

"Üks mu tuttav uuris, et kaua ma kavatsen niimoodi ringi lehvida? Vast seni, kuni end kleitides hästi tunnen. See pole miski kinnisidee, lihtsalt enesetunde küsimus," lausub naine.

Praegu on Annelyl kapis paarkümmend pikka ja tosin lühemat kleiti ning ka mitmesuguseid pikki pükse. Ta on palju kordi riidekapis inventuuri teinud ja rõivaid taaskasutusse viinud, kuid oma kleite mitte. "Neist igaühega meenub mulle mingi lugu ning arvan, et kuna need on õmmeldud just minu jaoks, ei istuks nad kellelegi teisele nii hästi."

Kangapoodides käimine on Annelyle aga tõeline katsumus. "Kangarulle nähes loon vaimusilmas uusi kleidimudeleid ning märkamatult olengi taas kahemeetrise riidetükiga kodus, et varsti õmblejanna juurde sõita," tunnistab ta.

Kleidikandmise juures on Annely täheldanud, et just kleidiga naistele tehakse enim komplimente. "Hiljuti käisin Bulgaarias komandeeringus ja märkasin, kuidas ma sealses hallis tänavapildis lillelise kleidi ja lilla jakiga pilke püüdsin. Üks vanem naine astus koguni ligi ja selgitas püüdlikult ja rõõmsalt mu kleidile viidates, et olevat kohe väga ilus."

Annely kolleeg, TV3 uudistetoimetaja Sirje Eesmaa usub, et võib-olla tõesti tuletab kleidikandmise päev neile naistele, kes aina pükstega käivad, meelde, et ka kleit on olemas. Sirje ise lähtub riietudes aga eelkõige jalanõudest ning sellest, mis parasjagu ees ootab. "Kui on palju kõndimist, siis tuleb panna madalad jalanõud ja leian, et nendega kleit üldiselt ei sobi. Kui on aga võimalust ja sobivaid jalavarje, siis kannan eelistatult kleiti," räägib ta.

Kõige lühema kleidiga koolilõpetaja

Sirje tõdeb, et nii kleitidel kui pükstel on võrdne osakaal tema elus. Tal on olnud pikki perioode, kui käib ainult kleidiga ning siis jälle pükstega. "Kleidis naine on lihtsalt ilus ning ma tunnen end kleidiga hästi ja naiselikult, aga püksid on ka väga mugavad," mõtiskleb ta.

Stiili poolest meeldivad talle praegu kõige rohkem sellised, mida kandis ka Jacqueline Kennedy. "Niisugused lihtsad ja põlvini, aga väga palju olen kandnud selliseid, mis on kenasti taljes ja laieneva seelikuosaga. Viimaste puhul on mõnus tunda, kuidas tuul seelikuosa lennutab või istet võttes kangavolte sättida. Kleit dikteerib ka hoopis nõtkema kõnnaku ja kaunima kehahoiaku."

Praegu on Sirjel kapis umbes viisteist kleiti, millest kasutuses on vast pooled. "Ega nii hullupööra palju polegi, aga kui lugeda nende hulka ka seelikud, siis teeb see kokku ikka palju rohkem," lausub Sirje.

Pükse leidub tal umbes kümmekond paari. "Üldiselt püüan elada nii, et mul poleks liiga palju asju. Kuid vahel juhtub siiski, et libastun ja ostan midagi, mis pärast kappi seisma jääb."

Nooruspõlvest on Sirje alles hoidnud oma keskkooli lõpukleidi, mille ta õmbles ise ööl vastu aktust. "Sellega juhtus aga nii, et kui ma kleiti öösel õmblesin, polnud kedagi, kes kontrolliks pikkust, eks olin unine ka ning keerasin allääre tagasi suhteliselt umbkaudu. Hommikul koolis selgus, et minu kleit oli konkurentsitult kooli lühim! Aktusel olin küll sellega, aga pärast läksin klassiõe juurde, kes elas kooli vastas ja tegin kleidi nii palju pikemaks, kui teha andis. Eks ta jäi lühike ikka, aga see kleit meeldib mulle tänapäevani ja olen selle ka alles hoidnud."

Praegu ostab Sirje kleite poest, kuna omal ajal sai õmblemise limiit täidetud. "Olen proovinud ka õmblejal lasta teha, aga millegipärast juhtub ikka nii, et ehkki ta teeb, nagu olen mõelnud, pole tulemus ikkagi selline, nagu ette kujutasin," selgitab ta.

"Üldiselt tunnen, et lihtsam on poes valmiskleiti proovida – siis saab kohe aru, kas sobib või mitte."