Noor pensionär Uno Kaupmees: "Suveplaanid on vana inimese tervist arvestades liigagi ägedad." (21)

"Tõsi ta on, et suveplaanid on vana inimese tervist arvestades liigagi ägedad," naerab sulavuse ja pehmuse täielikult säilitanud bassisarnane bariton puginal.

"Just mõni päev tagasi tulin tagasi pikemalt rännakult Lõuna-Portugalist ja Andaluusiast. Kohvridki on veel lahti pakkimata. Ja kinni nad praegu arvatavasti jäävadki, sest juba on uksele koputanud minu selle aasta suvetuur, mis peaks täitma suurema osa tänavusest palavast ajast. Esimene sett koosneb seitsmest järjestikusest esinemisest, kus on vaid paar puhkepäeva."

Uno Kaupmees tunnistab, et siiski on hinge pugenud teatud rahu, kihk väljuda elupõlisest rabelemisest, soov aeg maha võtta: "Ma tean, mis tunne on tulla öösel tagasi järjekordselt väljasõidult: kui üks silm on juba ammu kinni ning teine kinni vajumas, aga rooliratast pead ikkagi hoidma otse ja tugevalt. Usun, et selline tülpimus on haaramas igaüht, kellel selline elukutse. Ja tahes tahtmata hakkab tõusma iseenda rahulolek inimeste meele lahutamisest kõrgemale. Kuigi selliseid meeleolusid ei tohiks üldse olla."

"Lossid ehitamata, limusiinid muretsemata"

Uno Kaupmees on uskumatult tänulik meie valitsusele, aga pole veel ära õppinud, kuidas värske pensionärina sellise rahaga ikkagi toime tulla. Seepärast võib ta ise oma väliesinemiste üle küll naerda, aga ei saa ka salata, et nii mõnelgi kriitilisel hetkel on neist sent ikka abiks olnud.

Laulma, tuleb tõdeda, kutsutakse.

"Iseäranis juubelite tähistamise puhul olen meelde tulnud. Võetakse toru ja helistatakse. Päritakse ja uuritakse hinda. Tavaliselt ollakse numbrit kuuldes veendunud, et on käidud leviaugus, sest selline number ei saa ju päris tõsi olla," kirjeldab Kaupmees tavalist tellimuskõnet.

"Peagi katkestatakse jutt ja lubatakse vajadusel uuesti kontakti võtta. Seda aega kulutatakse tavaliselt turu ja teiste esinejate hinna uurimiseks. Ning vastuskõne tulebki infiga, et teistel olla number kaks-kolm korda suurem. Mina oma esinemistega igal juhul enam suurtele summadele ei rõhu."

Uno Kaupmees mäletab veel Krõlli aegu, kui raha veeti ratsahobusega. Need eluetapid on ammu möödas.

"Kuhu see toonane raha aga saanud on," jätab raadio kaunishääl mõtte pooleli.

"Lossid on ehitamata, limusiinid muretsemata," ei anna mõte talle kohe kuidagi asu.

"Ju ta sinna Paljassaare toru otsa voolanud on," viitab Kaupmees pealinna kanalisatsioonile ja elus rikkuse tagaajamise tegelikule mõttetusele.

Krõll elab veel

Uno Kaupmees ja tema ansambel Lustgast, mis tegelikult koosneb Kaupmehe igipõlistest kamraadidest ja endisest Mati Nuude saateansamblist – Rein Kaasikust ja Arvi Uusist –, mäletab veel õige mitut legendaarse Krõlli lugu.

Iseäranis seda, mis ei luba valssi unustada ja mida alati naised küsivad.

"Aga siis mängitame veel päris kindlasti päris suurt osa Mati Nuude repertuaarist. Mõni üsnagi uus lugu on ka," tutvustab Kaupmees menüüd.

"Põhiliselt muidugi tantsumuusikat ja inimesed ütlevad, et see neile istub – võimalus tantsida kõiki tantse polkast rokini. Sambad ja rumbad loomulikult sinna vahele. Ja kui vaja, siis padespanni ka."

Eurovisioni jant jätab täiesti külmaks

"Sellal kui habemega naine laulis, lamasin, jalg üle põlve, kusagil Portugali hotellis," meenutab Uno Kaupmees tänavust Eurovisioni finaali, kus võidutses Conchita Wurst.

"Ju oli päev mu ihust ammutanud viimsegi jõu – igal juhul habemega naise imeliseks ettekandeks magasin kui nott ja minul jäi see maine ilu täiesti nägemata. Ärkvel olnud tuttavad ütlesid hommikul, et ega ma millestki ilma ka jäänud.

Minevik vähem, olevik rohkem on mulle selgeks teinud, et kogu Eurovision on mingi teatud huvigrupi teema. Ja mina sinna teemasse ei kuulu ega huvigrupiga ühine. Jah, seal on olnud mõni päris tore laul, aga lõpeks jätab kogu see jant täiesti külmaks. Keegi on üsna tabavalt öelnud, et see rohkem ürituse enda ümber tiirlejate kui muusika näitamise koht. Mina nende inimeste seltsi päris kindlasti ei mahu."