Olen aastaid olnud ERKÜ (Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides) liige ja alates eelmise aasta septembrist on üheks mu ametiks olla arhivaar asutuses nimega Eesti Arhiiv Ühendriikides. Nii on mul privileeg lugeda mitmeid huvitavaid dokumente ja ajada "Eesti asja" professionaalsel tasemel.
Sain just väga hea teate ERKÜ esinaiselt Linda Rink - Abel´ilt. Nimelt otsustas USA kongress 22.mail vastu võtta otsuse, et nüüdsest tähistatakse 23.augustil Ameerika Ühendriikides Musta Lindi Päeva, mälestamaks kõiki fašismi ja kommunismi ohvreid. Teade märgib, et JBANC (Joint Baltic American National Committee) ja arvukad vabatahtlikud veetsid mitu päeva Capitol Hill´il Washington D.C. ´s jagades üleskutseid igale Esindajatekoja kabinetile ja tegid suurt lobby tööd. Suur tänu kongressmann John Shimkus´ile tema liidrirolli eest viimase kahe aasta jooksul selle resolutsiooni läbi lükkamiseks hääletamisel! Toonitan veelkord: fašismi JA kommunismi ohvrid. Just nagu oleks tegemist paralleelsete jubedustega.
Isegi Prints Charles võrdles hiljuti Putinit Hitleriga, tasapisi hakkab maailma kollektiivsesse kognitiivi imbuma idee, et "vihavaenlased" kommunistid ja fašistid on üks ja sama.
Hitler ise tunnistab oma kuulsas raamatus "Mein Kamph"´, et õppis sovjettidelt nii mõndagi, näiteks propaganda võtteid ja erinevaid piinamismeetodeid. Maailma mastaabis käib siiani klaperjaht "natsidele", vastasleerile - mitte nii väga. Olid ju Eesti äsjased eurovalimisedki sellest küljest huvitavad.
Välis-eestlaseid nöögitakse tihti kodumaa reetmises, kohalike oludega mitte kursis olemisega ja tont teab millega veel. Samas kirjutab Sofi Oksanen oma romaanis "Puhastus", et just see ühiskonna koorekiht, nii majanduslikus kui intelligentses mõttes, olid need, kes põgenesid nõukogude võimu eest kas vabatahtlikult, või siis leidsid end Siberis.
Need, keda ei küüditatud, olla lausa tundnud alaväärsus kompleksi, et kas ma siis olla nii tühine, et mind rahvavaenlaseks või kulakuks ei tembeldatudki? On ju teada fakt, et nõukogude režiim hävitas süstemaatiliselt ühiskonna haljamaid, olgu selleks endised ministrid, kindralid, töösturid, intellektuaalid või edukad talupidajaid. Neil oli vaja lolli ja töökat orjarahvast, kes liigselt oma peaga ei mõtleks ja elementaarse eksistentsi eest täidaks kuulekalt käskusid ja viisaastaku plaani kolme aastaga.
Arhiivis leiduvate dokumentide põhjal julgen väita, et välis-eestlaste pidev lobbytöö on suuresti üks põhjus, miks Ameerika Ühendriigid ei tunnustanud Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Eesti Vabariigi valitsus eksiilis ja mitmed vabatahtlikud aktivistid on need, kes Eesti olemasolu kümnendite jooksul on kogu maailmale promonud.
Arhiivi materjalidest selgub ka, milliseid õuduseid on pidanud üle elama käputäis eetilisi eestlasi, ehk dissidente, nagu näiteks Mart Niklus. Kui paljud Eesti noored teavad nime Jüri Kukk? Tuhanded kirjad nii kohalikele senaatoritele, kui Amnesty International organisatsioonile hoidsid teisiti-mõtlejate võitlust päevakorral. Kõige hullem on lugeda teiste eestlaste mõnitusi, et ise nad valisid selle tee, miks nüüd viriseda. Oleks ka meie moodi pidanud lõuad kinni hoidma ja edasi teenima. Igal maal ja igal ajal peab pööbel mõnda erandlikult julget ja ausat inimest kiiksuga hullumeelseks. Aga just need üksikud, haruldased indiviidid on need, kes äratavad ja ärgitavad, julgetagu seda tunnistada või mitte.
Kommentaarid