"Koeraga peab tegelema, ega ta ei ole mingi diivanikaunistus!" (3)

"Kui ta oli kutsikas, siis oli tähelepanu rohkem," täpsustab Raimo koeraomanikuks olemise võlusid. Ehkki tähelepanupuuduse üle ei saavat kurta nüüdki.

Raimo on üks esimesi, kes Politseiparki kohale jõuab. Veerand tundi enne lemmikloomade rongkäigu "Käpakäik 2014" avamist on stardipaik Tallinna kesklinnas mattunud lämbesse laupäevahommikusse. Peagi algavast sündmusest annavad märku üksikud pargi suunas loivavad koeraomanikud.

Märkamatult muutub roheala koertega patseerivate inimeste pärusmaaks. Korraldajad jagavad kohaletulnutele koeranänni.

Osa seltskondi hoiab käes õhupalle. Mitte Tallinnale nii omaseid rohelist värvi, vaid punaseid ja kollaseid, Eesti Loomakaitseseltsi logodega.

Küll aga kannavad rohelisi mundreid mehed munitsipaalpolitseist, kes on tulnud appi, et paraadi ohutult läbi kesklinnaliikluse juhatada. Selle ülesandega saavad paljukirutud ametnikud muide suurepäraselt hakkama.

"Hoolime oma sõpradest ja ka koristame nende järelt!" loeb enne stardipauku sõnad peale rongkäigu juht, koreograaf Märt Agu.

Läheb lahti, sihtpunktiks Raekoja plats vanalinnas. Rohelised mehikesed liiguvad ees ja panevad liikluse kinni. Agu utsitab takka, et viimased väga venima ei jääks. Ümberringi kõlab ühtlane lõõtsutamine ja ähkimine. Kui peaaegu 30 soojakraadi käes on palav juba inimestel, mis siis veel loomadest rääkida.

Mõned piserdavad oma lemmikut veega. Maneeži tänava nurgal ei pea üks loom enam vastu ja prantsatab rahva heakskiitva mõmina saatel üle kere porilompi. "Loom pidavat ju oma omaniku moodi olema," lõõbib Agu.

Franklyn üritab kasutada juhust, et tõsta jalga Viru keskuse sammaste vastu. Omanik tõmbab looma eemale. "Arvan, et midagi jõudis ikka tehtud," muigab ta.

Et paraad on graafikust ees, järgneb puhkehetk vilus Tammsaare pargis.

"Franklyn on selline arg-agressiivne," seletab Raimo. Lõugavat küll tihti, aga just selle mõttega, et ehk hirmutab ära. Vahel läheb õnneks, aga mitte alati.

"Ise on ta saanud kakluses pihta, aga vastu pole hakanud," tunneb peremees looma iseloomu hästi.

Kõik sõltub omanikust

Paar sammu eemal kantseldab bullterjer Thori tätoveeringutega kaetud Marek.

"Inimesed ise on bullterjeritele halva maine tekitanud, kui ei oska nendega ümber käia," kaitseb ta oma lemmikut. "Tema ei tee kärbsele ka liiga!"

Marek ütleb, et natuke aega tagasi kasutas Thori pilti kurjalt ära uudisteportaal Delfi – artikli juures, mis rääkis sama tõugu koera järjekordsest rünnakust.

Marekul on kogemust küllaga – koerte hingeelu hakkas ta avastama juba teismelisena. "Viis tundi päevas peab bullterjeriga tegelema; ega ta ole mingiks diivanikaunistuseks," teab ta. Ja ehkki Marek elab paneelmajas, polevat mingi mure leida aeg, et minna loomaga Stroomi randa.

Viru tänavale jõudes sulandub kirev killavoor märkamatult vanalinna melu ja turistide sekka.

"Voi, kuinka pieni ("oi, kui väike" soome keeles – J. M.)!" kilkavad vastutulevad soome mammid kahejalgseid hella pilguga saates.

"Kui me Raekoja platsile jõuame, on Franklynile ühes Itaalia restoranis veekauss kinni pandud," teavitab Raimo oma edasistest päevaplaanidest.