Aasta suurpere: "Oleme tavaline pere, kelle kõik unistused on täide läinud." (23)

"Mina ei kujuta oma elu lasteta ette!" räägib kümne lapse ema.

"Teate, kõige raskem on saada esimene laps, sest see keerab kogu elu pahupidi.

Teise lapse tulekuga pead õppima end kahe põngerja vahel jagama, veidike raske on veel ka kolmandaga.

Aga pärast läheb kergemaks – tekivad oskused ja kogemused aega jaotada," selgitab Eve, et tegelikult ei ole suurperede elu nii keeruline, nagu seda ette kujutatakse.

Eve sõnul ei kartnud nad pärast esimest last teisigi saada tänu esiklapse Eliise suurepärasele iseloomule ja iseseisvusele.

Tartus ülikooli ajal tutvunud Eve ja Jaan said esimest korda lapsevanemateks veel tudengitena.

Õpetajaametit pidav Eve ütleb, et nad annavad tehnikainsenerist mehe Jaaniga endast kõik, et lasteni jõuaks arusaam, et hea elu alus on haridus.

"Meil on abikaasaga tänu haridusele korralikud töökohad ja räägime ka lastele, et hariduseta ei saavuta nad midagi.

Minu põhimõte on see, et laulda nad võivad, aga matemaatikat peab oskama!" leiab Eve, et reaalained on elus edasijõudmiseks hädavajalikud.

Seda, kui töökas Eve on, näeb ka sellest, kuidas ta askeldab ja teeb kodutöid isegi siis, kui on tulnud külalised: ta pakub meile lahkelt elutoas nahkdiivanile istet ja jätkab lasteriiete triikimist.

"Miks see triikraud külmaks on läinud?" küsib ta äkki.

"Ma tõmbasin juhtme välja, et sa puhkaks korraks ja saaksid rahulikult vestelda," naerab Jaan.

Eve muigab, paneb töö käest ja istub kaasa kõrvale diivanile.

Koduhoovis on miniseikluspark

"Me ei ole midagi erilist – oleme tavaline pere, kelle kõik unistused on täide läinud," on Eve õnnelik, et tema elus on nii palju lapsi.

Eve sõnul ei häiri teda suurem seltskond kodus ja ta ei ihka üksi või abikaasaga vaid kahekesi jääda.

"Isegi kui me jääme Jaaniga ja umbes nelja-viie lapsega koju, igatsen juba ülejäänuid. Lihtsalt lapsed on meie jaoks kõik," räägib Eve.

Kas peale laste ja pereelu on veel mõni unistus?

Eve hüppab abikaasale kaissu, vaatab talle sügavalt silma ja küsib: "Mida meil veel vaja oleks?"

"Peaasi et lastest asja saaks ja tervis vastu peaks!" ütleb Jaan pikalt mõtlemata. "Võib-olla siis, kui tuleb keskeakriis, ostame Ferrari. Või ei, ikka elektriauto – Tesla," viskab tehnikahuviline pereisa nalja.

"Jah, minu tervis on mind alt vedanud, kuid laste ja mehe armastus ei lase mul käed rüpes istuda. Elan oma elu edasi ning loodan parimat," ei taha Eve raskest haigusest pikemalt rääkida, kuid lubab, et annab endast kõik, et tõvest jagu saada.

"Unistame sellest, et lapselapsed tuleks ja me saaks neid hoida," vaatab Eve lootusrikkalt tulevikku.

Äkitselt hüppab ta püsti ja tormab kööki. Rabarberikook, mis sai enne külaliste tulekut ahju pistetud, ununes jutu käigus ära, kuid õnneks ei jõudnud mustaks kõrbeda.

Eve toob plaadikoogi päikesepaistelisele terrassile maja tagahoovis ja pakub seda plombiiriga, samal ajal koduhoovi tutvustades.

"Ostsime selle krundi aastaid tagasi kahe kase pärast, mis siin kasvavad, sest ka minu lapsepõlvekodus Võrumaal Tagakülas kasvasid kased," osutusid kaks kõrget puud kodukoha leidmisel määravaks.

"Selles majas, mis ehitati Jaani järelevalve all, elame juba peaaegu kümme aastat. Sellest on saanud tõeline kodu," ei kahetse pere koha valikut.

Eve ja Jaani kodutänav Keilas meenutab idüllilist pilti tuntud seriaalist "Meeleheitel koduperenaised": kõikjal õitsevad lilled, naabrid askeldavad oma hoovides, keegi puhkab võrkkiiges.

Aga Murude koduhoov erineb traditsioonilistest aedadest. Siin paistab esimese asjana silma kiik, mille ükski post ei ole maa sisse löödud, elektrikarussell ja köis trossil, millega saab puu pealt mõnusalt alla laskuda.

Taamal seisab armas aiamajake. Jaani sõnul sai kiige eriskummaline konstruktsioon selline, kuna ta ei soovinud poste maa sisse lüüa:

"Tahtsin, et saaks mugavalt muru pügada," naerab ta ning viipab käega trossidele, mis on kinnitatud maja külge.

"Kui kiige püsti panime, hakkasid lapsed kogu aeg paluma, et me neile hoogu teeks. Siis mõtlesingi, et kaua võib: muud ei teegi, kui seisan ja kiigutan lapsi – tuleb karussell meisterdada," meenutab ta, kuidas tekkis mõte hoovi peale elektrikarussell panna.

Kui palju see karussell maksma läks, ei teagi.

"Aga suures osas sai töö tehtud tänu sellele, et pea sai tööle pandud," on Jaan veendunud. Et midagi leiutada ja oma kätega teha, ei pea suur eelarve olema.

Karussellil on mitu kiirust: pisematele pannakse väiksem hoog, suuremate kõige kiirem.

"Kui mõni uus laps proovima tuleb, siis me ei lase tal esimese raksuga üle kolme tiiru teha – igaks juhuks, et paha ei hakkaks," naerab Eve.

Kui aga lastel on soov kõrge puu pealt köiega alla laskuda, saab ka seda teha.

Ka siin on Jaan oma nutikust rakendanud ja teinud nii, et kui laps laskub köiega alla, ei jää see rippuma, vaid vihiseb kohe üles, kui sellest lahti lasta.

Laste mugavusele on siin peres tõesti palju mõeldud.

Igal lapsel on oma hobi

Pereema Eve on Paldiski gümnaasiumis matemaatikaõpetaja ja pereisa Jaan tehnikainsener.

Vanim tütar Eliise (21) on lõpetanud muusikakoolis trompeti eriala, laulab aktiivselt koorides Head Ööd, Vend ja Eesti Noorte Segakooris, õpib Tallinna ülikoolis füüsikat.

20aastane poeg Aigar õpib mereakadeemias ja on pikka aega laulnud Estonia poistekooris.

17aastane Kadi-Kristel õpib gümnaasiumi 10. klassis. Ta on lõpetanud muusikakoolis viiuliõppe ning laulab Eesti Noorte Segakooris, neidudekooris Leelo ja ETV tütarlastekooris.

13aastane Jaan-Erik õpib põhikooli 7. klassis ja laulab vanema venna eeskujul Rahvus­ooper Estonia poistekooris.

13aastane tütar Anna õpib samuti 7. klassis ning käib JJ Street Dance’i Company tantsutrennis.

10aastane Madis Hendrik õpib 4. klassis ja käib aktiivselt ujumistrennis. Talle meeldib hirmsasti leiutada, hiljuti valmis poisil omatehtud ja toimiv suhkruvatimasin. 9aastane Sven õpib 3. klassis ja käib kergejõustikutrennis.

6aastane Laura Helly käib pärast lasteaeda kunstiringis ja ujumistrennis.

5aastane Erki käib samuti lasteaias ja ujumas. 2aastane Anders on pesamuna.