Inimesed

Suveks maale vanaema juurde? Ei tea – jube igav on, kui arvutit ei ole! (57)

Maarius Suviste, 24. mai 2014 16:00
SUVI MAAL: Suveks maale vanaema juurde tähendab mõnikord sedagi, et linnalaps võtab arvuti ühes ja on maaeluga tutvumise asemel hoopis virtuaalmaailmas. Foto: ALDO LUUD (Fotolavastus)
Nostalgia ja tänapäev ehk Laste suved enne ja nüüd

Ema ja vanaema vestlevad: "Lapsed on kui eluõied!" rõõmustab maal elav memm lastelaste üle. "Eks ma nopin need õied siis kokku ja saadan suveks sinu juurde – sügisel näeme!" on rahul ka linnas elav pereema.

Kas säärane dialoog on päevakorral ka praegusajal või jääb see aegade taha, kui, nagu tavatsetakse öelda, oli kõik teisiti kui nüüd?

Peagi terendab suvevaheaeg. Räägi suve saabudes tuttavatest lapsevanematest kellega tahes, ikka tulevad jutuks laste suved. Et kes kuhu läheb või minna saab. Suveks maale vanaema juurde?

Kui oktoobrilaste ja pioneeride põlvkond saadeti peamiselt suveks maale vanaema juurde, siis nüüd ei ole enam nii palju neid maavanaemasid, kelle juures saaks terve suve veeta – päevad läbi õues olla, tervist kosutada, maaelu tundma õppida ja muid põnevaid asju toimetada.

Kui ka on praegu esivanemad maal, kelle juurde saaks lapsed suveks saata, siis ei ole haruldane, kui nad on ka seal virtuaalmaailmas ega tee tutvust päriseluga.

Kurdavad, et jõle igav on ja lösutavad arvuti ees või mängivad tehnikavidinatega, ilma milleta oma elu ette ei kujuta.

Millised nägid lastesuved välja enne ja nüüd? Nõukogude ajal lapsed olnud ja nüüdsed lapsevanemad muljetavad.

Õnnelik lapsepõli: lauda ja piimapuki vahet jooksmine

Kahe lapse isa, põline linnapoiss Raigo:

"Mäletan lapsepõlvest seda, et nii kui kool läbi sai, saadeti mind maale vanaema-vanaisa juurde.

Esimesel suvevaheaja päeval läksin maale, vahepeal käisin mõneks ajaks linnas kodus, kus mängisin linnasõpradega.

Maalt tulin lõplikult ära siis, kui esimene koolipäev hakkas paistma. Ja nii iga suvi.

Maal leidsin sõpru, nii mõnigi on sellest ajast siiani sõbraks jäänud.

Meeles on varahommikune jooksmine piimakäru järel. Vanaemal-vanaisal olid lehmad.

Piimapukk seisis talust kaugemal tee otsas. Piim nõusse, nõu käru peale ja padavai minema, et jõuaks õigeks ajaks tee äärde ja saaks piimaautosse piima ära anda.

Enamasti toimetas vanaisa, aga ka mul lubati seda väikese koolipoisina teha. Teinekord tegin seda üksinda ja varahommikune trenn võttis nii võhmale, et pärast magasin pool päeva maha.

Juhtus sedagi, et kui vanaisa kippus piima-vedamisega hiljaks jääma, jooksin varakult tee otsa piimapuki juurde.

Ja kui piimaauto tuli, siis palusin autojuhti, et ta natuke ootaks, kuni vanaisa saabub. Teinekord venis ootamine nii pikale, et sai piimamehega maast ja ilmast räägitud.

Tänapäeva lapsed on vaesemad selles mõttes, et pole enam nii palju maal vanaemasid-vanaisasid, kelle juures saaks suved veeta.

See ei ole õige suvi, kui lapsed ei saa maal värske õhu käes olla.

Kuna meil maal esivanemaid ei ole, siis oleme oma lastele pakkunud seda, et puhkame suvel nädal-poolteist turismitaludes, kus näeb ehtsat maaelu, saab süüa maatoitu ja näidata lastele, et piim ja munad ei tulegi poest.

Hea, kui saab veel heina sees mängida ja lakas pikutada.

Ühtegi arvutit me kaasa ei võta, telefonigi hoiame käeulatusest kaugemal – vastasel juhul istuksid lapsed arvutis või mängiksid telefonis mänge."

Lapsevanem: laagrid on suunatud kasumlikkusele

Pereema Riina:

"Lastelaagrid on kallid, sest neid ei tehta mitte sellepärast, et laste suveaega korraldada, vaid üldjuhul on need ikkagi kasumlikkusele suunatud.

Üks tuttav neljalapseline pere saab saata tantsu- või spordilaagrisse ühe lapse suve jooksul ja järgmisel suvel läheb teine laps.

Julgen arvata, et igasugused laagrid on suunatud tõesti keskmiselt paremini rahaliselt hakkama saavatele peredele.

Samas, paljud vanemad saadavad oma suuremaid lapsi ka välismaale laagritesse. Võimalusi on palju ja erinevaid, kuid rahalist katet nõuavad need ikkagi."

Sellesuvised lastelaagrite hinnad on üle-eestiliselt seinast seina ja valik on lai: 7–8 päevaks saab lapse laagrisse saata näiteks nii 120, 160 kui ka 190 euro eest.

Pluss transpordikulu laagrisse ja tagasi.

Muidugi leiab ka kallimaid, näiteks 350eurose nädalase laagri, pluss kohapeal tekkivad lisakulud (taskuraha jms).

Ema: teemapargi hinnad toovad masenduse peale

Kahe kooliskäiva lapse ema Katrin:

"Iga suve alguses tuleb masendus peale: kui kallid on tänapäeval lastele igasugused teemapargid ja mängumaad ja muud atraktsioonid, kus oleks tore suvel olla. Kõik tahavad ruttu rikkaks saada.

Kui lapse pilet maksab 15 eurot ja täiskasvanutele 10 eurot, siis meie pere puhul tähendab see 50eurost väljaminekut ainuüksi selle eest, et pääseks läbi väravate.

Muidugi, leiab nii odavamaid kui ka veel kallimaid kohti. Ja mis seal siis nendes kohtades nii väga on.

Kui kohapeal oled ja päev otsa seal aega veedad, siis tahad ju süüa ka ning ostad siis sealt. See teeb omakorda kogu muusika veelgi kallimaks.

Tõsi, mõnes kohas võid ju omad söögid-joogid kaasa võtta ja pikniku korraldada, aga ikkagi.

Meil on nii, et käime suvel korra ühes teemapargis ära ja ülejäänud suvi on hooleta – mujale enam minna ei saa.

Samas saan aru, et investeeringud on tehtud, inimesed tahavad palka saada, vaja on raha teenida."

Maal kasvanud pereema: linnasõbrad olid meil külas terve suve

Viljandimaal üles kasvanud Tiina, kes elab praegu Harjumaal ja kasvatab kaht koolieelikut, mäletab enda lapsepõlvest, et olid maa- ja linnasõbrad.

Tiina meenutab:

"Niipea, kui algas esimene koolivaheajapäev, olid linnasõbrad kohal. Vahepeal käis kirjavahetus tigupostiga, millal nad täpselt jõuavad ja kuidas neil linnas läheb.

Linnasõbrad olid maal alati terve suve.

Vahepeal käisid vanemad neid vaatamas, kuid linna neist keegi ei kippunud. Tädilapsed tulid ka linnast meile ja see tundus nii normaalne. Üks vanaemadest oli mul veel olemas.

Ta elas sealsamas meie lähedal, kuid teises külas ja meile meeldis olla oma kodus. Vanaemal käisime külas, aga seal me suviti ei olnud.

Meie külas mängisid koos nii suured kui ka väikesed ja kogu küla oli kui üks gäng. Aitasime naabritädil heina teha, niimoodi, et suured hangusid heina lakka ja väiksemad tallasid selle kinni. Pärast anti meile sooja piima juua.

Üheskoos sõitsime ratastega nelja kilomeetri kaugusele ujuma – ma ei tea senini, kuidas vanemad seda lubasid –, kuigi mina kõige noorema lapsena ei käinud veel kooliski.

Kui ilm oli ilus, mängisime rahvastepalli ja luurekat, sõitsime ratastega. Vihmase ilma üleelamiseks oli meil eraldatud ühe vanaema ait.

Vahel magasime suvel koos suures sõjaväetelgis terve nädala, vahel mõne öö.

Minu meelest oli minu lapsepõlv üpriski sarnane Bullerbyga. Üks vanaemadest küpsetas meile alati kooki ja selle maitse on siiani meeles.

Oma lapsepõlvest ma erilisi laagreid ei mäleta. Tean, et olid pioneerilaagrid, ja asutustel ka lastelaagrid, aga maalapsed minu meelest seal väga ei käinud.

Üheskoos käisime aga TPLis ehk töö- ja puhkelaagris.

Tagantjärele võib öelda, et muidugi oli seal ka lusti, kuid igal hommikul kell kaheksa algas päristöö. Me kõplasime neli tundi peete, porgandeid ja kapsaid.

Hiljem oli söök ja mõnel päeval ka lahe tegevus. Tegevusi nii väga ei mäletagi, küll aga seda, et tegime päris tööd ja käed oli rakkudes. Saime selle eest ka natuke raha, kuid see ei olnud märkimisväärne.

TPLi lõpus oli ühine reis – eks see raha suuremalt jaolt sinna läks.

Praegusel ajal on igasugused laste töötegemised seadustega nii ära reguleeritud, et tööandjatel ei ole tahtmist neile suviseid töövõimalusi pakkuda.

Minu meelest oleks see aga absoluutselt tarvilik asi."

Vanem: linnas on lapsed justkui puuris

Linnalähedases maakohas elav pereema Marge räägib tänapäeva laste suvedest: "Vanavanemad on nooremad kui 20–30 aastat tagasi ja üldjuhul korraldavad lapsevanemad ise oma laste suvesid, sest vanavanemad on tööealised.

Paremates peredes on vanemate ja vanavanemate vahel puhkused ära jaotatud, et lapsed saaksid terve päeva täiskasvanu järelevalve all olla.

Linnas on lapsed justkui puuris. Maal on neil kordades rohkem vabadust õues olla ja oma asju ajada, nad ei karda loodust.

Mida väiksemad on lapsed, seda rohkem viibivad nad õues. Koolilastel on sageli mingisugune nutiseade ja see piirab nende õues olemise aega tublisti.

Ehk umbes 10aastased viibivad rohkem toas arvutis.

Meie kodu lähedal on korvpallilaud ja jalgpalliväljak ning need leiavad küll igapäevast kasutamist.

Kui ilm on ilus, siis üldjuhul veedavad lapsed õues terve päeva, metsa alt süüakse jänesekapsast ja pudeliga vesi võetakse õue kaasa.

Päris sageli korraldavad lapsed pikniku ehk siis iga laps toob kodust kaasa midagi söödavat, see pannakse linale maha ja süüakse siis üheskoos.

Muusika on ka pikniku puhul üks osa. Kui küsisime naiivselt, et kuidas te seda kuulasite, siis vastus oli: "Aga telefonist saab ju lasta!"

Praegu ma päris hästi ei kujutaks ette, et linnas elavate lähisugulaste lapsed tuleksid terveks suveks maale, sest kasvanud on nii vastutuskoorem kui ka elutempo.

Samuti tuleb arvesse võtta elukallidust, näiteks söök on kallis ja meil metsas on vesi palju kallim, kui oli linnas elades.

Laste igavuse peletamiseks peaksid vanemad neil aitama näha neid võimalusi, mida kõike muud võiks teha, kui olla teleka või arvuti ees.

Lapsed käivad meil maal vanavanemate juures, kuid mitte kunagi ei ole nad seal korraga kauem kui nädal.

Neile meeldivad kodusõbrad ja maal ei ole nendevanuseid lapsi, nemad aga vajavad seltskonda.

Maal vanaema juures meeldib neile teha aiatöid ja meisterdada papaga, kuid nad ei ole seal üle seitsme päeva. Ega ise ka ei tahaks neid nii kauaks kodunt ära viia.

Samas need linnalapsed, kelle vanaemad elavad meie külas, on suurima heameelega maal vanavanemate juures terve suve, sest linnas on igav ja palav."

Doktor: maale vanavanemate juurde – nii oli ennemuiste

Spordiarst ja psühhiaater Jüri Ennet:

"Suvevaheaeg on õige aeg sotsiaalse keskkonna pingetest vabaneda ja end tugevdada Eesti imekaunis looduskeskkonnas.

Maale, vanavanemate juurde – nii oli see ennemuiste. Aga see kaunis loodus, mida suure kuningriigi kuningakoja printski kiitis, sobib tänapäeval mitteprintsidelegi rõõmuks ja tervise parandamiseks ära.

Oleme tänapäeval targad ja upume interneti infopilvedesse ära – hullem orienteeruda kui Linnutee miljardites täheavarustes.

Liikumisvaegus arvutisõltlasena rikub meie kuningliku rühi, tekitab südame-veresoonkonna nõrkust (ei jõua kevadisel "jooksuajal" isegi teist sugupoolt kergel sammul jooksurajale kutsuda), istumisest muutub lopsakaks hemorroidikene istumise all ja seemnerakud meie "viljasalveski" on aastakümnete jooksul suuresti vähenenud – jällegi liikumisvaegus üheks põhiliseks teguriks, toitumisest ja vägijookide pruukimisest rääkimata.

Muide, vägijook on vägev – saab seemnerakkude nõrgendamisega hakkama, saab munarakkusidki normaalrajalt kõrvale häirida.

See kõik on ju teada-tuntud tõde ja siit siis elutarkus ja minu ütlus: kui me endi tervisega seonduvaid tarkusi ellu ei rakenda, siis oleme õpetatud jobud.

Terves kehas on terve mõistus! Pluss tervislik tegutsemine – ei väsi ma kordamast."

Samal teemal

14.10.2017
„Unustasin end kogu aeg arvutisse ja jõudsin lapsele head ööd soovima tihti alles siis, kui ta juba magas.“
08.07.2014
Nutisõltuvus võib viia ajukahjustuseni

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee