Inimesed

Malvius: "Hämmastav, minu armastus Eesti vastu on kestnud 25 aastat!" 

Aigi Viira, 19. mai 2014, 07:00
«ARMUJOOK» VALMIS: Neljapäeval rahvus­ooperis Estonia esietendunud Donizetti ooperi «Armujook» järel toob Georg Malvius Shanghais välja Gordoni draama «Vihmamees» ning Tartus Vanemuise laval Webberi muusikali «Ooperifantoom». Foto: TEET MALSROOS
Neljapäeval esietendus veerandsada aastat Eesti teatreis töötanud lavastajal Georg Malviusel 20. siinne lavastus

"Enamik mu Eestis tehtud lavastusi on olnud edukad, eriti muusikalid ja ooperid, ja see on ime," tunnistab Rootsi lavastaja Georg Malvius, kes tõi neljapäeval rahvusooper Estonia lavale Donizetti ooperi "Armujook", mis on tema 20. lavastus Eestis. Esimest korda töötas ta samas teatris aastal 1989. Toona esietendus muusikal "Viiuldaja katusel", millest sai joonelt hitt.

"Hämmastav, minu armastus Eesti vastu on kestnud 25 aastat!" puhkeb Malvius naerma ja möönab ka ise, et on kuidagi tihedalt Eesti teatritesse käima jäänud.

Kuid mitte üksnes pikalt, vaid ka produktiivselt. Alles möödunud nädalal, kui ta pärast "Armujoogi" proovi mööda Tallinna jalutas, vaatasid talle vastu nelja tema enda teatritöö plakatid: "Mary Poppins", "Armujook", "Evita" ja ka oktoobris esietenduv "Ooperifantoom".

"Ühes linnas nelja minu lavastuse postrid! Eesti on mu teine kodu!"

Kodustamine algas 25 aastat tagasi muusikaliga "Viiuldaja katusel" ning pärast seda põikab üle maailma lavastav Malvius alatasa Eestisse.

"Esimene lavastus, mida ma Eestis üldse nägin, oli Estonia "Savoy ball", mida Eri Klas soovitas mul vaadata, sest seal mängib fantastiline näitleja Jüri Krjukov, kes sobivat Tevje rolli," kõneleb Malvius ajast, kui ta tegi ettevalmistusi "Viiuldaja katusel" lavastamiseks.

Krjukovist saigi Tevje. Veel enam, temast sai ka Malviuse hea sõber.

"Jüri oli nii loominguline, nii särav ja hiilgava intellektiga. Ning ta oli ääretult kena oma kolleegide vastu – ta ei öelnud kunagi ühegi kolleegi kohta kurja sõna. Jürist tunnen ma siiani väga puudust."

"Pedagoogitöö on olnud alati mulle tähtis."

Tevjet mänginud Krjukovi pärast on talle seesama "Viiuldaja katusel" tänini väga hingelähedane.

"Küllap sellepärast, et see lugu haakus toonase laulva revolutsiooniga, elasin siinsetele sündmustele väga kaasa ja Jüri näitas mulle Eestit, mis toona oli muutumas," lausub Malvius, kelle lemmiknäitlejate kolmiku esikohal troonib mõistagi Krjukov.

Lemmikute seas on ka Mait Malmsten, kes on Malviuse sõnul Krjukovile võimetelt üks lähedasemaid ning Aivar Tommingas, keda lavastaja peab lihtsalt suurepäraseks.

"Arvan, et inimesed ei saa aru, kui fantastiliselt hea Aivar on," arutleb Malvius.

"Aga ta on kindlalt tipus!"

Peale kolme heerose kiidab Malvius ka Andrus Vaarikut ja Evelin Võigemasti.

Tegelikult aga on pikkade aastatega tema töödes kaasa teinud nii palju tugevaid artiste, et võiks rahumeeli neid üles lugema jäädagi.

Seda enam, et alates Tallinna linnahalli lavastusest "Hüljatud" aastal 2001 on kirglikust pedagoogist Malvius koolitanud tõsiseltvõetavateks muusikaliartistideks terve plejaadi lauljaid, kes toona olid verinoored.

"See oli noortele lauljatele, kes siis alles alustasid, väga kõva kool. Koit Toome, Lauri Liiv, Hanna-Liina Võsa, Nele-Liis Vaiksoo, Ele Millistfer – kõik nad on täna väga head muusikaliartistid.

Pedagoogitöö on olnud alati mulle tähtis, see on olnud mu suur huvi ja ma usun, et inimene peab oma teadmisi teistele edasi andma."

"Toonane "Hüljatud" on tänini tipus, sest see pani aluse modernsele muusikalitraditsioonile Eestis, alates casting´utest ja lõpetades valguslahendustega," ütleb Malvius, kelle proovid algasid kella pealt ning distsipliini hoidmiseks polnud ükski vahend liiga halb.

Ka hääletõstmine mitte. Tõsi, traagilisematel hetkedel on Malviuse hääl tõusnud väga valjuks ja nõrgema närvikavaga artistid on lavalt nuttes paremale ära tormanud.

See ei tähenda aga kaugeltki seda, et maksimalistist ja perfektsionistist Malvius loomult kuri oleks:

"Kui ma ka pahandan, siis ma ei muutu isiklikuks. Näitlejad teavad, et minuga töötades tuleb neil endast 100 protsenti anda."

Kui lugeda kokku kõik lavastused – draamad, ooperid ja muusikalid –, koguneb Malviuse 35 aasta pikkuse lavastajakarjääri kontole hiiglaslik number 158. Kirvearvutus näitab, et see mees toob aastas keskmiselt lavale 4,5 lavastust.

See on leebelt öeldes hullumeelne tempo.

"Võimalik, et see ongi hullumeelne," naerab Malvius. "Aga ma armastan oma elukutset. Olen lavastades kui väike laps suures seikluses.

Ma ei mõtle kunagi tööst kui rängast kohustusest. See on ikkagi eelkõige võimalus töötada koos inimestega, kellest hoolin ja keda armastan.

Alati olen tahtnud teha parimat ja töötada võimalikult hästi. Ma tahan, et minu jutustatud lugu läheks inimestele südamesse ja kui see lugu neid puudutab, on minu töö õnnestunud."

 

Paavo Nõgene: "Malviusega soovivad koostööd teha paljud artistid."

"Georg Malviuse panus Eesti muusikateatri arengusse on meeldejääv," lausub kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene, kes on olnud mitme Malviuse muusikalilavastuse produtsent.

"Ennekõike muusikaliteatrile pühendunud Malvius on hinnatud ja hea lavastaja, kellega soovivad koostööd teha paljud Eesti artistid.

Usun, et tema käe all töötanud artistid on õnnelikud selle võimaluse ning nende kogemuste eest, mida lavastaja on neile ühiste tööde käigus pakkunud."

 

Helgi Sallo: "Sellist lavastajat kui Malvius ei kohta tihti."

"Malvius on perfektne ja täpne lavastaja, ta teab, mida tahab ja see ongi tore," lausub Helgi Sallo, kes oli ooperi "Armujook" proovide aegu lavastaja Malviuse assistent ja kes aastal 1989 mängis muusikalis "Viiuldaja katusel" Golde rolli.

"Niisugust lavastajat kui Malvius ei kohta tihti," tõdeb Sallo, kes hoolimata sellest, et töötas "Armujoogi" proovide alates ka teise lavastusega, ei suutnud kuidagiviisi loobuda võimalusest Malviuse assistent olla.

"See kõlab lihtsakoeliselt, aga ta on ääretult professionaalne lavastaja."

Sallo räägib, et Malviusel on võime tuua välja artisti plussid:

"Ta ei raiu oma, vaid ta kompab ära selle, mis inimesest tulla võib. Ta räägib lühidalt ja konkreetselt ning avab teist inimest.

Mina olen ju väga kehva iseloomuga, ma olen kange ja mind on väga raske väänutada, aga ta oskas isegi minuga "Viiuldaja katusel" ajal töötada nii, et tulime ilusti toime."

Sallo sõnul oli Malvius 25 aastat tagasi kärsitupoolne, kuid nüüd on ta kannatlik:

"Ei ta karju ega kisa. Ta suudab end valitseda. Malvius ei ole türann, nagu mõni räägib, vaid väga loov lavastaja, kellele meeldivad loovad näitlejad, nagu Jüri Krjukov oli – talle meeldib nendega loomingulist pingpongi mängida.

Malvius ütleb, et tigedaks läheb ta siis, kui näeb laval tuimust."

 

Georg Malvius

Sündinud 30. mail 1945 Timișoaras

  • On õppinud põhierialana näitlemist ning lavastamist, ka psühholoogiat, romaani keeli ja ajalugu. Pärast õpingute lõpetamist töötab vabakutselise lavastajana.
  • Ta on õpetanud näitlemist, muusikalikunsti ja lavastamist ligikaudu kahekümnes riigis.
  • 1978–1982 Turu Rootsi Teatri kunstiline ja tegevjuht. Töötanud ka Örebro Länsteaternis (1982–1985), Norrköpingi Östgöteaternis (1985–1988) ja Södra Teaternis (1988–1996) Rootsis.
  • 1979. aastal lavastas Turu Rootsi teatris oma esimese muusikali, Bocki «Viiuldaja katusel».
  • 1991. aastal valiti Göteborgi ülikooli ja 2000. aastal Müncheni ülikooli muusikali­teaduskonna professoriks.
  • Malviusele on antud kunstiliste saavutuste eest 14 auhinda, neist kaks aasta parima lavastaja tiitlit Eestis: «Viiuldaja katusel» (1990) ja «Oliver!» (2003).
  • On lavale toonud 63 näidendit, 21 ooperit ja 75 muusikali Rootsis, Soomes, Eestis, Norras, Inglismaal, Saksamaal, Austrias, Ungaris, Monacos ja Hiinas.

Malviuse lavastused Eestis

  • Vanemuises on ta lavale toonud Webberi «Jesus Christ Superstari» (2004) ja «Evita» (2009), Ulvaeuse/Anderssoni «Chessi» (2006), Kanderi «Ämbliknaise suudluse» (2009), Disney/Mackintoshi «Mary Poppinsi» (2011), Jacobsi/Casey «Grease'i» (2013), Rossini ooperi «Sevilla habemeajaja» (2004), Ábrahámi opereti «Savoy ball» (2007), ning Gordoni draamalavastuse «Vihmamees» (2010).
  • Rahvusooperis Estonias: Bocki «Viiuldaja katusel» (1989), Eesti draamateatris Dickensi «Nicholas Nickelby» (1997), Kushneri «Inglid Ameerikas» (1996) ja Ashmani/Menkeni «Väike õuduste pood» (2000).
  • Tallinna linnahallis: Boublili/Schönbergi «Hüljatud» (2001) ja «Miss Saigon» (2002), Barti «Oliver!» (2003), Shermani «Bent» (2003, Vanalinnastuudios), Kanderi «Kabaree» (2003, Vene kultuurikeskuses) ning Larsoni «Rent» (2004, Club Hollywoodis).

Samal teemal

15. juuli 2016, 10:53
Suri "Ämbliknaise suudluse" režissöör

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee