Inimene MÕTLEB oma elu nii keeruliseks, et ei suuda hetkegi nautida ennast ja oma EDULISI tegevusi maailmas. Kurb. Suur osa vist on ikka see eestlase EDULUGU! Sind ei ole olemas kui sa ei tule tagasi kodumaale edulooga. Siis naasedki koju suure depressiooniga ja kirjutad MIKS sa täiega feilisid. ASI EI OLNUD MINUS VAID SELLES ET MA KUKKUSIN SÖÖMA! SÕIN SEAL LIIGA PALJU JA MAGASIN TÄHTSAD KOHTUMISED MAHA! edu igalsammul... enesehaletsemise tiiiiitel läheb... AIGILE
Saad aru, inimene ei pane ise endale mõtteid pähe. Osa inimesi on teistsuguse närvikavaga. Kui enesehaletsuse mõtted üle pea kokku löövad, siis selline inimene tegelikult ei naudi olukorda, aga ta ei oska ka midagi muud teha. Ta ei oska võidelda nende mõtete vastu. Nad ongi õnnetud hinged ja nende elusaatus võibki olla eneseotsimine. Mul on tütar, kes puberteediea alguses haigestus õigel ajal diagnoosimata depressiooni (mis on kahjuks meil suguvõsa poolt tugevalt geenides), see omakorda oli päästik anoreksia tekkeks. Nüüd, pärast kolme aastat võitlust, on üks tema lahendus see, et ta räägib oma haiguse tekkest ja ei häbene, et on olnud haige, kuid paranemas. Ta ei haletse ennast, vaid lihtsalt räägib - sama ka Aigi Vahing. Märksa hullem on, et osa inimesi ei saa õigel ajal abi ja toetust ning kui nad just söömishäiresse ei sure, on nad paranedes kibestunud ja sarkastilised - eha, see on ohumärk, et oled just selline. Tegele endaga.
üks väga õnnetu hing tundub ei leia oma elule muud põhjendust kui ennast otsida ambitsioonid olid liiga suured ja võimed vähesed juba Ameerikasse minek oli viga arvas,et lööb läbi seal näitlejana,aga keegi ei tundnud sootuks huvi ta vastu nüüd ongi ainuke võimalus seal lilleorus teistega koos ringimänge mängida ja positiivset karmat koguda
Ma ei saa aru inimestest, kes väidavad, et elu oli neil edukas, võimalused karjääriks olemas aga nad ei kasutanud seda. Mis mõttes? Elamise julgusest jäi puudu. Ja mingid sisemised heitlused-kellel neid ei oleks. Abi oleks ehk meditsiinist rohkem, kui üle mõtlemisest.
olen näinud tema tantsulaadseid liigutusi new yorgi tänavail(video ringles mingil ajal) ja selle andetu akti nägemine pani lausa silmad valutama.traumeeriv vaatepilt. ühesõnaga jutt on tal väga suur,aga ometi ei näe ma temas sisu. sisuks ongi eneseotsingud? filosoofiamerre võivad sukelduda need,kellel kuskilt kõrvalt mingi papp niriseb.
Kas peaks oma vaimsete huvide rõhutamiseks ka inglispärase nime võtma? Aga muidu igati asjalik teemapüstitus : mida me siin ilmas siiski tegema peaksime? Ja vastus sõltub sellest, mismoodi suhtuvad inimesed surma. Budistide jaoks pole surm inimese lõpp, vaid ainult üks elu teiste hulgas (kui just ei saada valgustunuks ja lõpetatakse kehastumine), mistõttu nad taluvad rahulikult kannatusi, teades, et see tuleb inimese arenemisele kasuks. Materialisti jaoks on surm lõplik ja tema proovib võtta siin ilmas kõike nii palju kui suudab. Põhimõtteliselt tuleb oma elu igati eetiliselt elanud materialisti isegi rohkem hinnata, kui näiteks budisti, sest tal pole sellist "seljatagust", pole oma arusaamade järgi lootust mingile jätkuvale eksistentsile. Kuigi praegusel ajal on neid, kes üldse mingisse kõrgemasse jõusse ei usu, üpris vähe, kui küsitlusi uskuda. Ideaalne oleks oma elu elada, tehes tööd, milleks on kutsumus ja anda endast parim oma lähedastele. Just eetikaga seotud probleemid on need, mis takistavad ja on viinud ummikusse inimkonna arengu. Paljas tehniline progress ei päästa meid tupikust.
KOMMENTAARID (16)