Aigi Vahing: "Läheb vaja päris suurt probleemi, et teised seda märkaks." (16)

Vaimse arengu keskusena tuntud Lilleorg on Tallinnast vaid paarikümneminutilise bussisõidu kaugusel. Ometi kulges endise tallinlanna tee sinna päris suure ringiga. "Hea ja rahulik oli olla. Aga ma imestasin, kui kehvasti ma end sisimas ikkagi tundsin," kirjeldab Aigi oma vaimse teekonna algust – seda, kui sai aru, et tema sisemaailmaga on midagi valesti. Tallinnas olles ei pannud ta midagi tähele: ta oskas oma siseolukorra rohke töötegemise või mõne muu asendustegevuse alla matta.

Kohal oldud kahe nädala jooksul ei läinudki halb tunne üle. Uurima hakates avastas aga, et see on mingi negatiivset laadi sisemine protsess. Ta nägi, et ta elu ei kulgenud väga heas suunas.

"Vaatasin teiste end ümbritsevate inimeste elusid ning mulle näis, et nende elul oli justkui sisu elukutsena. Mulle oli mu vana elukutse väga-väga meeldinud, aga see näis olevat end ammendanud," räägib Aigi. Juhtunu pani tolleaegse BDG turundusjuhi esimest korda sissepoole vaatama ning järeldusele jõudma, et kui ta leiab ameti, mis halva heaga asendab, siis sisemaailma olukord muutub. "Ja küllap siis mul kerkiski sisemusest üles vana unistus näidelda," räägib naine.

Eestis olles kimbutasid teda töönarkomaania ja ülesöömine. Ületöötamist kasutas ta kui asendustegevust, mis viis mõtted mujale. Töönarkomaan pole tema sõnul aga huvitatud efektiivsest töötegemisest, mis tähendab maksimaalse tulemuse saavutamist minimaalse pingutusega: ületöötaja on pigem huvitatud sellest, et töö ei lõpeks iial otsa. "See on pigem kompenseerimine," selgitab Aigi.

Ülesöömisega on sama lugu. Tegu on mehhanismiga, mis justkui pakuks leevendust mitmele talumatule emotsioonile, nagu näiteks kohutav üleväsimus. "Üleväsimus on ka emotsioon, sest füüsilise keha väsimist on tänapäeval väga vähe – keegi ei tee nii palju füüsilist tööd," teab Aigi

Kuna talle endale see probleemina ei tundunud, siis ei saanud ka sõbrad seal midagi erilist märgata. "Läheb vaja päris suurt probleemi, et teised seda märkaks," teab Aigi. Suuremad asjad läbiski ta enda sõnul omal käel, mitte kellegi silme all.

Suuremateks asjadeks peab Aigi olukordi, kus ei saa kodust välja või maast lahti – ei jätku jõudu, et üldse midagi teha. "Minul jäi see periood sinna New Yorgi aega, selle algusesse. See on täielik motiivide puudumine, üleväsimus, tuju puudumine – selline tunne, et enam ei jaksa," räägib Aigi.

Polnud piisavalt suur muutus

Los Angelesse jõudes oli väliselt kõik justkui muutunud. "Ma sain hommikust õhtuni tegelda ainult näitlemisega, käisin õppimas, lihvisin hääldust, õppisin, kuidas edukalt proovivõtteid läbida," mõtiskleb Aigi ja tunnistab, et nägi, kuidas päris paljud jäid jänni sellega, et ei suutnud end sellest süsteemist läbi närida. Tema jaoks aga oli see läbinähtav ja väliselt hakkaski tal hästi minema. Ühel hetkel mõistis ta, et teda on hakatud isegi soovitama.

"Väliselt oli kõik hästi, aga sisemiselt polnud mitte miski muutunud. See oli täiesti hämmeldusttekitav," märgib Aigi, kes oli uskunud, et nii suur väline muudatus tekitab hoopis uue olukorra, kus kõik sisemised vastuolud ära kaovad. Midagi sellist aga ei juhtunud.

Edasi leidis Aigi end aga juba olukorrast, kus tundis, et kui tahabki valitud alal midagi saavutada, ei saa ta just sisemiste probleemide tõttu edasi minna. Naine otsustas välja selgitada, mis siis tema sees lahti on.

Los Angeleses oli Aigil hea toanaaber, ameeriklanna, kellest sai ka hea sõber. "Tema ütleski, et kuule Aigi, sama põhjalikult, nagu sa selle näitlemise asjaga tegeled, on võimalik tegelda ka sisemiste asjadega. Siis ma sain alles aru, et see pole mingi müstiline, vaid väga praktiline tegevus," räägib Aigi.

Sellest ajast peale eraldas ta iseendale iga päev kaks tundi näitlemistegevuste arvelt. "Hakkasin üksipulgi uurima, mis probleem on mul lähedussuhetega, mis jant mul selle toiduga on, millest see tuleb, mis emotsioonid jne," räägib Aigi, kuidas pilt selginema hakkas. Tal hakkas tekkima igasugu küsimusi. Üks küsimus oli näiteks, mis on see suur tühjusetunne tema sees. Ja asjad hakkasidki toimuma – tuli taipamisi, asjad hargnesid lahti, tekkis vajadus teada tegelikkust ja tõde. "Mõistsin, et tee läheb siit!" räägib Aigi.

Samal ajal nägi ta, et tal oli perspektiivi näitlejana läbi lüüa. Tal oleks olnud tööd. "Valmistusin agendivestlusteks, kuid ei saanud samal ajal enam eirata fakti, et olin leidnud näitlemisest huvitavama tegevuse. See on nii põnev, kui hakkad aru saama, miks sul elus on asjad nii, nagu nad on ja leiad, et nendega on võimalik midagi ette võtta, muuta ja mõjutada!" sõnab ta.

Ta ei teadnud veel, mis see on, kuid aimas, et see nõuab sama jäägitut pühendumist kui näitlemine ning adus, et see ootab teda New Yorgis, kus ta oli tolleks ajaks juba paar korda käinud.

Kohaneb kergesti

New York on tema sõnul tõetruu linn. "Inimesed on otsekohesemad. Suhtlemise lihtsust on New Yorgis rohkem. Ja võib-olla sellepärast, et New Yorki loetakse üheks keerulisimaks linnaks, kus nii-öelda jalgu alla saada, on inimesed seal väga toetavad. Uustulnukaid aidatakse, kuid midagi ei tehta nende eest ära. Neid õpetatakse ennast ise aitama. See oli hea kool!"

Elukoha vahetused algasid Aigi elus varakult. Kaheksa-aastaselt õppis Aigi ühe aasta Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukoolis, mis kandis tollal nime Kose-Lükati sanatoorne metsakool. Sellest ajast peale pole kohavahetus talle raske olnud – maailm ei ole tema jaoks elukoha vahetusest tulenevate hirmude tõttu piiratud.

Elukoha vahetused on tal leidnud suures osas aset vaistu ajel. Vaistu abil on olnud võimalik ka aduda, millal mingis kohas elamise aeg hakkab otsa saama." Kogesin seda Los Angeleses ja New Yorgis ja Tallinnas veel enne, kui Lilleorgu läksin. Sain aru, millal tegevused ühes kohas hakkasid end ammendama," meenutab Aigi.

New Yorki saabudes tabas naist aga mõistmine, et ta ei saa iial normaalselt elada, kui sisemaailma konflikte ära ei lahenda. Aigi sõnul poleks see olnud enam elu, vaid tiksumine, hingitsemine. "Ma isegi proovisin seda, kuid see on hääbumise tee algus," selgitab Aigi. Elu hakkas kaotama mõtet.

"Siis sain aga pakkumise kirjutada raamat," ütleb Aigi. Pakkumise tegi Aigi hea sõber Tiina Ristimets nelja aasta jooksul ajakirja "Stiil" kirjutatud kolumnide põhjal. "Vestlesime telefoni teel ja siis ma tutvustasin talle ka oma hääbumise tee plaane. Olin siis umbes 35, küpses eas naine. Ja Tiina ütles, et come on, tule mõistusele! Hakka kohe kirjutama," räägib Aigi sellest, kuidas sai alguse plaan kirjutada raamat "Valik".

Algselt oli Aigil plaanis kirjutada hoopis muust. "Tahtsin kirjutada ägedat romaani! Alustasin 2–3 korda, kuid kogu aeg oli nagu punane tuli," räägib Aigi, kuni mõistis, millest tegelikult oli vaja kirjutada. Paar sõpra olid talle juba enne vihjanud, et ta peaks just nimelt oma toitumishäirest kirjutama, kuid Aigi arvates oli see küll viimane asi, millest ta oleks tahtnud kirjutada. Kui ta aga teema kätte võttis, hakkas tekst justkui ise jooksma.

"Valiku" valmimisega tundus Aigile, et ta lõpetaski oma vana elu, mille asemele astus teadlikkus ja soov läbida suurem muutus, kui seda on ameti või elukoha vahetus. "Otsustasin valida teadmise tee. Ajasin sümboolse aktina juuksed maha," räägib Aigi.

Ajendiks sai ühe naiskunstniku soov jäädvustada maalile nimega "Jeanne d’Arc" ühe naise kiilaks ajamise protsess. Sellest kuulnuna mainis Aigi enda plaane ning koos tehtigi tegu ära. "Sel oli väga vabastav mõju, peale selle nägi see üllatavalt hea välja. Pikad kiharad olid mul ammu läinud. New Yorgis oli mul juba poisipea," seletab ta.

Roy Strider: "Surm võib saabuda igal hetkel."

"Surm võib saabuda igal hetkel. Seetõttu tuleks hinnata iga päeva ja hetke ? surres tuleb meiega kaasa vaid meie karma ehk meie tehtud heade, halbade ja neutraalsete tegude summa. Raha, naudingute ja tarbeesemete asemel tuleks koguda pigem head karmat ja püüelda võimalikult rahuliku meele poole," selgitab muusik, kirjanik, inimõiguslane, kodanikuühiskonna ja ökomõtlemise aktivist Roy Strieder .

Strieder jõudis budismini aastal 2008. Budismi eesmärgiks on kannatustest vabanemine. "Iidsetest vaimsetest õpetustest tulenev mõistmine, kaastunne, enesetundmine ja lootus aitab muu hulgas vähendada ja kaotada depressiooni, ärevust, enesehävitajalikku käitumist, ükskõiksust ümbritseva ja teiste elusolendite suhtes, aga ka hirmu vananemise ja surma ees," räägib mees, miks ta sellega tegeleb.

Tema sõnul tuleks igal hommikul rõõmustada uue võimaluse üle ning püüda saabunud uut elupäeva võimalikult mõttekalt ja kasulikult kasutada. "Kui me teame, et vääramatult saabub ühel hetkel talv, siis ei kogu me ju küttepuude asemel bikiine ega jalgrattaid, sest nendest pole talvel suuremat kasu," selgitab Strieder.

Muusik Tom Valsberg: pole lihtne olla punane lammas mustade ja valgete seas

Aigi Vahinguga sarnase tee on läbinud muusik Tom Valsberg. "Läksin üksi pärast välisõpinguid Barcelonas Lõuna-Hispaaniasse rändama ja sattusin elama metsakogukonda, kus elas üle 300 inimese. Seal lugesin palju olulisi vaimseid raamatuid, õppisin mängima kitarri ja kohtusin eriliste inimestega," kirjeldab ta oma vaimse teekonna algust.

Enda sõnul tahtis ta katsetada, kas tuleb sellise mõttega toime. Üheks esmaseks kogutud teadmiseks peab ta konkurentsi vahetamist koostöö vastu. "Kui loobusin alkoholist kui lõõgastusvahendist ja poole aastaga vahetus välja kogu minu sõpruskond, oli see kõik loomulik ja kerge. Lisatoetuseks oli see, et inimesed vaimustusid minu loomingust ja Indigolaste lauludest, mis põhinesid uuel maailmavaatel," meenutab mees, et sai sedasi pidevalt kinnitust, et tema teistmoodi käidav tee on end ära põhjendanud.

Lähemalt budismi, hinduismi, zen-budismi ja kristluse müstilisi tekste uurinud ning praegu sufi müstilistest tantsudest ja poeesiast huvituv muusik hakkas oma rada käima juba keskkoolis, kui puutus kokku Gunnar Aarma raamatutega. Juba kooliajal tundus talle, et maailmal on püksid tagurpidi jalas.

Põhilise muutusena endas peabki ta seda, et läks ühiskonna ohvri rollist üle maailma looja rolli. "Mina ? nagu paljud inimesed arvasin, et mind ootab ees rutiinne töö ja pangalaen. Pidev vastukarva pai, et kohaneda süsteemi pakutud reeglitega. Kuni sain aru, et saab ka teistmoodi. Me ise loome enda elu oma mõtete, tunnete, sõnade ja tegudega ja kõik, mis meie elus juhtub, oleme ise ühel või teisel viisil kuidagi esile kutsunud," räägib ta.

Looja roll annab aga tema sõnul inimesele täieliku vastutuse. "Kõike saab muuta, mitte lihtsalt paigal seista ja viriseda," teab ta. Nüüd teab mees sedagi, et muretsemine on nagu palvetamine ? et juhtuksid need asjad, mida me ei taha. "Seepärast keskendun nüüd ainult sellele, mida ma soovin, mitte ei vingu selle pärast, mida ma ei soovi. Ei ole õnnetu, et mul veel seda ja toda ei ole," ütleb muusik.