Eesti mees õpetab liha küpsetamist pea tervele maailmale (3)

Ta tuli just Saksamaalt, läheb kohe edasi Maltale. Tööasjus on Austraalias juba kaks korda käidud, Ameerikas ja Indias samuti. Euroopa riike ei jõua üles lugeda. Praegu teeb koolitusi Maltal ja läbirääkimised käivad veel mitme riigiga, sealhulgas Pakistaniga.

Asi selles, et Enn käib oma firmaga BBQ Entertainment maailmas õpetamas, kuidas õigesti grillida ja barbeque’d teha.

Lihakoolitused üle ilma

„Eeskätt teeme eksklusiivseid catering’e ja barbeque-koolitusi Eestis, aga samasugune seadmepark ja vajalikud asjad on mul ka Londonis, kus samuti üritusi korraldame. Londonis on mul selleks eraldi firma. Austraalia, India, Malta, Soome, Rootsi, Läti ja muud kohad on lihtsalt tulnud töö käigus ning me üritame sealgi koolitusi ja catering’e teha nii palju kui võimalik. Kõiki pakkumisi paraku vastu võtta pole saanud – aega ei jätku!” nendib Enn. Suur ajaröövel on ka konsultatsiooniteenuse pakkumine lihatööstustele ja restoranidele. Praegu käivad läbirääkimised Malta suurima lihatööstusega ning juba poolteist aastat on edukas projekt käsil olnud Maks & Mooritsaga, kellele Enn arendab uusi suve- ja talvetooteid ning tarbijapakendis lihasid. Aga eks tema peamiseks alaks on ikka grill ja barbeque.

Huvitav, et grillimisfänne jätkub üle maailma. Ennu sõnul on tema kliendid üldjuhul täiesti tavalised grillihuvilised inimesed, ürituste organiseerijad aga erinevad: „Maltal näiteks tellis ürituse kohalik grilli- ja barbeque-assotsiatsioon. Austraalias jälle sai asi alguse koostööst kohalike eestlastega, aga seegi kasvas välja sealse barbeque-assotsiatsiooniga koostegutsemiseks. Vahva on, et huvilised maailmast leiavad mu ise üles. Põhiliselt interneti kaudu, ka Facebookist, aga eks sõna levib ju samuti.”

Õppis laeva külmutusseadmete inseneriks

See, kes arvab, et Enn on juba lapsest saadik metsik kokkamishuviline ja lihafanaatik olnud, eksib siinkohal rängalt. Ei ole. „No eks ma süüa ikka oskasin natuke teha, nii et kaht vasakut kätt selle koha pealt mul nüüd ka ei olnud,” ütleb ta.

Keskkooli järel läks mees hoopis Eesti merehariduskeskusse külmutusseadmete inseneriks õppima. „Merele jõudsin ainult praktika ajal,” muigab Enn. Kõik edasine oli aga suur juhus. „1996. aastal sain Stockmanni tööle. Raha oli vaja ja polnud vahet, mis amet see oli. Alguses olin lihtsalt liha- ja kalaletis müüja. Siis õppisin kalafileerimise ära ja sain kalameistriks. Edasi tuli juba liha ning kaks aastat töötasingi kala- ja lihameistrina, lisaks Stockmannile ühes väikses poes. 1998. aastal võeti mind tööle Rakvere Lihakombinaati, kus olin tervelt 10 aastat tootejuht,” kirjeldab Enn. Mõnda aega käis mees veel koolis, aga pärast kolmandat kursust oli otsus käes: lihaga töötada on põnevam, kui külmutusseadmetega asjatada.

Kuna lihakombinaadis töötamise ajal tuli suhelda sadade klientidega ja korraldada hulgaliselt lihakoolitusi, tekkis palju kontakte – selgus, et hilisemas elus hästi vajalikke.

1999. aastasse jääb esimene Grillfest. „Tollal olin lihtsalt grillija. Saime omavahel tuttavaks ja tutvusringkonda lisandusid barbeque-fännid. Kadunud Tiit Treve oli tollal kogu ettevõtmise hing,” meenutab Enn.

Niisama grillimisest oli mehele ilmselt vähe ja 2002. aastal osales ta juba meeskonnaga võistlustel. „See oli vist seaküpsetamise kategooria, kus saime isegi mingi koha, teise vist,” ei ole ta isegi enam päris kindel, kui hästi neil läks. Veel järgmiselgi aastal lõi Enn küpsetamisvõistlustel kaasa. Uute liikmetega võistkonnal õnnestus aga juba Euroopa meistriteks tulla, aasta oli siis 2004.

Enn oli liha valdkonnas selleks ajaks omadega nii sees, et samal aastal kirjutas esimese „Liharaamatu”. „Vist umbes kümme raamatut on nüüdseks ilmunud, osa ainult minu kirjutatud, osa kamba peale tehtud ja osal tõlkeraamatutel olen olnud retsenseerija,” ei teagi mees täpset üllitiste arvu. Ta on kirjutatud ka hulga artikleid ning osalenud tele- ja raadiosaadetes.

Kui alul tegutses Enn n-ö palgalisena, siis 2008. aastaks sai selgeks, et oma firma on ainuõige tee. „Ma olin selleks ajaks paar aastat koos Auris Rätsepaga Grillfesti üks korraldajatest olnud, nii et kogemust natuke oli. Eks sain ka sealt palju hoogu juurde ja nii see catering’i-firma tekkiski,” ütleb Enn, kes on ühtlasi Eesti Grilliliidu asutaja, peakohtunik ja juhatuse liige.

Et lihakoolitused olid töö kõrvalt kogu aeg edasi käinud, olid need ilmselgelt oma firma tegevuskavas. Lisaks hakkas Enn üha rohkem ja rohkem pakkuma catering’i – üritustel toitlustamist.

Hüvasti, Rakvere! Tere, London!

2008. aasta kevadel pani Enn Rakvere Lihakombinaadi ukse selja taga kinni. „Olin seal juba nii kaua töötanud, tahtsin midagi muud. Välismaale minna tahtsin. Olin tollal 32-aastane, mitte just poisike, mida seal ikka enam oodata. Valisime elukaaslasega Londoni. Miks just Londoni, ega sellel erilist põhjust tegelikult ei olnudki. Tundus lähedal olevat, sest Eestis tegutses mu firma toitlustamise alal ikka edasi. Londoni ja Tallinna vahet käimine ei võta väga palju aega,” räägib Enn teise kodulinna valikust.

Esialgu plaaniti Londonisse minna mõneks kuuks, suuresti ka seetõttu, et rohkem inglise keelt õppida. „Et Eestis olid kiired ajad, polnud aega suuri ettevalmistusi teha. Tööd hakkasin otsima alles kohapeal. Mul oli küll hea CV, aga inglise keel oli hästi halb – koolis olin hoopis saksa keelt õppinud. Kõigest hoolimata leidsin kahe nädalaga töökoha ühte barbeque-restoranide ketti, kus oli viis restorani. Omanik andis esialgu kuu sisseelamiseks. Nii ma siis kuu aega tegin köögis tööd ja tutvusin olukorraga. Püsiva ametikohana anti kvaliteedijuhi töö. Kaks kuud, siis lasti toitlustusjuht lahti ning mulle pakuti tema kohta. Alul tegutsesin ainult firmas sees, aga poole aasta pärast hakkasin hankijatega suhtlema. Asutasin ka kõigi restoranide jaoks ühise keskköögi. Eks enam-vähem kõik minu töised ettepanekud võeti vastu, sest firmas oli palju asju paigast ära. Kurioosseim näide: vahel sulatati pakendamata külmutatud liha sooja vee sees... Omanikul polnud sellest varem õrna aimugi. Tulemuseks see, et osa inimesi lasti lahti. Töö kaotanud õnneks mind ähvardama ei hakanud, eks nad said ise ka aru, et on asju valesti teinud,” kirjeldab Enn tööd Londonis.

Ikka laialt ette võtnud

Mõnest kuust sai märkamatult kaks aastat. Töö Londonis, vahepeal Eestisse tagasi üritusi korraldama – nii see läks. „2010. aastal osalesin ka Inglismaal barbeque-võistlusel, saime hästi napilt teise koha,” on ta üsna rahul.

Kuna tegemisi oli hästi palju, tuli Ennul lõpuks valida, kas töötada põhikohaga firmas või ajada edasi ainult oma asja, sest ajapuudus oli meeletu. Enn valis oma firma. Peale toitlustamise hakkas mees grillahje ja muid küpsetamisvahendeid müüma. Enn on ka restoranidele ja lihatööstustele mõeldud barbeque-ahjude Ole Hickory esindaja Euroopas ning toob maale muid ahje, näiteks keraamilisi grille Kamado Joe. Mitmes poes on saadaval ka Ennu-nimeline Santa Maria maitseainesegu BBQ Rub ning muid tooteid, nagu nn ufogrill, puidust grillplangud ja -paberid jne. Ka Linnamäe Lihatööstus ja Maks & Moorits kasutavad tema arendatud toodetel Ennu logo „Enn Tobreluts & BBQ Entertainment”.

Rakvere aegadest alanud lihaküpsetamisvõistluste kohtunikutöö kestab Ennul tihedast graafikust hoolimata ikka edasi. Seda nii Eestis kui ka mujal maailmas. Enn on peakohtunik ka tänavusel Grillfestil, mis toimub Pärnus juba 6. ja 7. juunil.

Suur pere, pool neljajalgsed

Aga elu ei koosne ainult lihaküpsetamisest, ka Enn Tobrelutsul mitte. Tema pere on tervelt neljaliikmeline: lisaks elukaaslasele ja kihlatule Liisule elavad Londoni kodus aasta vana must labrador Chester ehk Chessy ning aasta ja neljakuune yorkshire’i terjer Rico.

Päris rõõsa ja lilleline pole aga Ennu pere elu teps mitte. „Me oleme Liisuga juba pea seitse aastat koos olnud. Paraku diagnoositi tal mõni aeg tagasi raske haigus. Aga ta võitles end sellest välja positiivse mõtlemise, eluviisi ja toitumisega. Ta on haruldaselt tubli ja rõõmus inimene, kes süstib minusse igapäevaselt väga palju head energiat. Liis on praegu Saksamaal ühes alternatiivravikliinikus, kus teda veelgi ravitakse, sest see haiguse vorm on raske ja ohtude vältimiseks peab kõigel silma peal hoidma,” ütleb Enn.

Kutsadega on aga asi nii, et kuigi pererahvas on palju kodust eemal, ei pea nad üksi olema. „Muidu on Liisu kogu aeg meie Londoni kodus, ta õpib ja töötab joogatreenerina. Londoni äärelinnas elab meil üks hea eesti sõbranna, kelle juurde koerad viime, kui meil kedagi kodus pole. Neile väga meeldib koertega tegelda, sest neil on ka väiksed lapsed, kellele hirmsasti meeldib koertega mängida,” on Enn leidnud pere neljajalgseile hää elukorralduse.