"Minus endaski on Mišat peidus – ehitada mulle meeldib." (8)

"Kui ma oleksin lavaka läbi teinud, siis ma julgeksin end näitlejaks nimetada. Praegu tundub see kuidagi vale, ebaaus ja nõme nende suhtes, kes on näitlemist õppinud. Mu enda peas on tohutu vastuolu," ütleb Kristel Aaslaid (24), kes kehastab uues sarjas "Padjaklubi" vast kõige värvikamat tegelast Mišat.

Täna õhtul selgub, kas see roll toob Kristelile Kroonika meelelahutusauhindade jagamisel parima naisnäitleja tiitli.

"Ma olen pärit Kuressaarest, tulin Tallinna pärast keskkooli lõppu ja mõtlesin, mida oma eluga edasi teha. Mul oli valida, kas minna Georg Otsa kooli muusikat õppima või otsida midagi asjalikku. Otsustasime emaga, et muusikaga võib muu kõrvalt tegelda ning läksin Balti filmi- ja meediakooli suhtekorraldust õppima. Elu tegi mingid pöörded ja nüüd olen ma siin – "näitlejana"," räägib Kristel ja rõhutab, et "näitleja" peab tema puhul olema kindlasti jutumärkides.

Tegelikult ei ole "Padjaklubi" Miša osa talle küll esimene näitlemiskogemus. Põhikoolis pani Kristeli klass kokku näitetrupi, kellega aktiivselt etendusi tehti.

Sama rada läks ta ka keskkoolis, kui õppis Kuressaare gümnaasiumis humanitaarsuunal teatriklassis. "Aarne Mägi andis meile teatritunde – tutvusime ajalooga, vaatasime filme ja tegime mõned harjutused," meenutab Kristel ja ütleb, et ta mõtles ka lavakasse mineku peale.

"Paljud tuttavad arvasid, et ma lähen ka, aga kui katsete päev kätte tuli, siis lõin põnnama. Mulle oli räägitud, mida seal kõike tegema peab – näiteks mängi kurki sahtlis. Siis ma mõtlesin, et ei-ei," räägib ta ja tunnistab, et kahetseb pisut.

"Kui oleksin selle kooli lõpetanud, siis ma julgeksin ennast näitlejaks nimetada. Praegu tundub see teiste suhtes ebaaus, kes on näitlemist õppinud või õpivad."

Elu on Miša rolliks ette valmistanud

Sõrme andis Kristel näitlejaametile siis, kui toimusid sarja "Romet ja Julia" casting’ud, millest ta osa võttis. "Õhtu enne mõtlesin, et ma ei hakka minema, aga viimasel hetkel mõtlesin, et mis vahet seal on – ma ei pea ju edasi saama või löödud olema. Vähemalt käin ära," ütleb ta.

Casting’ul oli kohal "Padjaklubi" tuumik Ergo Kuld ja Martin Algus. Kuigi Kristel "Rometi ja Julia" sarja ei pääsenud, helistas Ergo talle aasta-poolteist hiljem ja kutsus osalema sarja "Ment" kolmandas hooajas. "Olin noor konstaabel Veronika, kes oli just akadeemiast välja saanud – pisut mehisem naine, aga väga range ja reeglites kinni." Sealt edasi hakkaski lumepall veerema.

"Padjaklubi" rolli kohta oli Kristel poole kõrvaga kuulnud oma sõbralt, kes teeb koostööd Ergoga. "Sõber rääkis, et Ergolt tuleb mulle varsti midagi. Tavaliselt on ju nii, et ideed on head, aga valmimiseni tihti ei jõua. Ma unustasin selle juba ära, aga Ergo helistas mulle ühel hetkel. Rääkis, et tal on sarjaidee, kus neli naist elab koos ühes korteris – üks on beib, teine maakas, kolmas röhitsev, peeretav ja õlut joov meesnaine. Ma sain kohe aru, et ta viimast mulle pakub," naerab Kristel, kes kaua ei mõelnud.

Kristeli karakteri Miša puhul on tegemist väga meheliku naisega, kes töötab Soomes ehitajana. Peale vulgaarse suuvärgi on Miša ka igas muus mõttes vulgaarne. "Mingis mõttes on elu mind ette valmistanud," naerab Kristel, et osaks valmistudes ta õppimiseks viie mehega ühte korterisse küll ei kolinud, kuid õppis maneere oma bändikaaslaste pealt.

"Ma teen kolme kutiga bändi ja nad on mind kutina vastu võtnud," sõnab ta.

Lisaks vaatas Kristel ära komöödiafilmi "Miss eriagent", et selle peategelaselt pisut šnitti võtta.

"Otseselt ma kedagi ei jäljenda. Teen seda, mis tundub endale õige ja mida režissöör välja pakub."

Isagi andis Kristelile soovitusi, milliseid ütlemisi sarjas kasutada. "Ja ma olen väga palju poistelt laenanud. Sõpradel, kes vaatavad, on ka siis vahepeal äratundmine," muigab ta. "Stsenaariumi kirjapildis võib kõik väga hea välja näha, aga karakter peab ellu ärkama ja võib juhtuda, et keegi ei räägigi nii, nagu kirjas on."

Kristel tunnistab, et temas endaski on Mišat peidus. "Ehitada mulle meeldib," naerab ta.

"Ja mul on ka tihti nii, et kui ma üritan kedagi aidata, siis plahvatab järsku mulle kõik näkku ja mina olen justkui asjades süüdi. Olgugi, et ma ei ole asjaga seotud, vaid olen püüdnud kedagi lohutada. Ja mingi tomboy (poisilik tüdruk – ingl. k) on mul sees ikka."

Roll sarjas on Kristelile toonud nominatsiooni Kroonika meelelahutusauhindade jagamisel parima naisnäitleja kategoorias. Parima telesarja tiitli nimel rebib ka "Padjaklubi".

"Ma ei saa sellest aru, see on minu jaoks utoopiline!" raputab Kristel ägedalt pead.

"Ma mõtlesin, et lihtsalt teen sarja ja mõtlesin veel, et huvitav, kuidas sellel läheb. Järsku on plahvatus ja inimesed tunnevad mind ära! Ma tunnen, nagu ma poleks seda ära teeninud."

Näiteks tuli Kristeli kodumaja ees üks ema lapsega küsima, kas Kristel on see, kes sarjas mängib ja ütles, et tema tütar on sarja suur fänn.

"Tüdruk oli umbes 6–7aastane, vaatas mind suurte silmadega ega julgenud minuga rääkidagi," imestab Kristel siiralt.

"Ema ütles, et "Padjaklubi" ei tohi kunagi neil kodus kinni panna ja enne magama ei minda, kui see läbi on. Vaatasin seda tüdrukut – ta oli nii hirmunud – ja küsisin, kas ma võin teda kallistada. Ema oli nii rõõmus ja tüdrukugi näole tuli väike muie. Kui nad minema läksid, mõtlesin ma, et mis see nüüd siis oli," imestab Kristel veel kord.

Samuti on tal juba tulnud ka kõvasti autogramme jagada. "Käisin Laagri koolis esinemas (Kristel laulab ka bändis Sierra Black – toim). Kui lavale läksime, hüüdsid mingid kuuenda klassi poisid: "Miša, Miša!" Tegime kolm lugu ja pärast iga laulu hüüti: "Tubli, Miša!"," naerab Kristel.

"Kui lavalt maha tulime, lendas mulle tüdrukute hord peale, kõik tahtsid autogrammi saada ja pilti teha. Ma tundsin ennast nagu Britney Spears!"

"Kartsin esimest võttepäeva."

"See on väga veider, aga ma kartsin esimest võttepäeva," tunnistab Kristel.

Peale tema kehastavad "Padjaklubis" peategelasi veel Grete Klein, Kertu Moppel ja Katariina Ratassepp. "On ju teada, et "Seksi ja linna" tüdrukud ei saanud üldse omavahel läbi ja ma kartsin, et äkki meil läheb ka kakluseks. Aga ma läksin kohale ja armusin kohe kõigisse ära!"

Kertut nimetab Kristel lingvistikajumalannaks. "Ta on nii tark ja ma vaatan talle täiega alt üles!"

Katariina on Kristeli sõnul aga tõeliselt siiras ja armas inimene. "Grete on see, kellega me tavaliselt ninapidi telefonides istume ja itsitame. Ja me laulame pidevalt. Kui keegi midagi ütleb, on meil kohe sellest laul valmis."

Kristel tunnistab, et heast läbisaamisest võtteplatsil rääkimine on klišee ja ta tahaks väga öelda, et sarjas suudetakse konflikte tõetruult kehastada just seetõttu, et nii on ka päriselus, kuid ei saa. "Ei tohi muidugi ära sõnuda," ütleb ta.

Laulab, tantsib ja kirjutab laulusõnu

Peale näitlemise tegeles Kristel väga kaua ka tantsimisega, kirjutab laulusõnu ja laulab nagu ingel. 2011. aastal tantsis ja laulis ta Teele Viirale tausta ühes superstaarisaate osas, 2012. aastal toetas "Eesti laulul" tantsu ja lauluga ansamblit Soul Militia ning eelmisel aastal oli "Eesti laulul" Rosanna Lintsi esitatud loo "Follow Me" üks autoreid Rolf Roosalu kõrval.

"Rolf oli Saaremaal vabariikliku lauluvõistluse, mille ma võitsin, žüriis ja jäin talle sealt meelde. Aasta-poolteist hiljem hakkasime Stockholmi–Riia laeval koos programmi tegema. Tuli jutuks, et ma kirjutan laulusõnu ning tegime koos mõned lood," räägib Kristel, kuidas sai alguse koostöö Rolfiga.

"Ta andis "Follow Me" Rosannale ja mul oli väga hea meel! Ma olen justkui kogu aeg varvastega meelelahutusäris sees olnud," muigab ta.

Laulupisiku sai Kristel põhikoolis, kui vaatas kõrvalt oma õde Katrinat, kes isegi "Laulukarussellil" osales. Kristel meenutab, et alguses oli tema laulmine arglik ja vaikne.

"Mäletan, et õpetaja Malle ükskord proovis karjus mulle: "Laula!" Järsku tuli mul kuskilt selline tugev kõhuhääl. Vaatasime õpetajaga teineteisele otsa ja mõtlesime, mis see nüüd oli. Gümnaasiumis läksin laulma Laine Lehto juurde ja tema õpetas mulle, et tuleb valida lugu, mis kõnetab ja selles laulus sees olla."

Kristel laulab ka bändis Sierra Black, mis on kokku pandud 7–8 aastat tagasi Saaremaal ning mille kõik liikmed (peale ühe kitarristi) on saarlased. Kristel ütleb, et on oma bändikaaslastesse armunud.

"Ma saan neile kõike rääkida ja nad on mulle alati toeks. Me tögame üksteist pidevalt naljaga ja pöörame ka mõned tõsised asjad naljaks, sest see lihtsalt leevendab valu. Nad ajavad mind pidevalt naerma, ma ei saa aru, kuidas sellised inimesed olemas saavad olla. Nad on tropid, aga minu tropid," ütleb Kristel, silmades kaval läige.