«Mis mulle eesti naiste juures ei meeldi, on see, et ei osata vääriliselt vananeda. Et oh, mis nüüd mina, ma olen nii vana ja haige. Seda lihtsalt ei tohi!» 67aastane, kuid endiselt nooruslik Ene Rämmeld õpetab eesti naisi väärikalt vananema Foto: Teet Malsroos
Inimesed
15. mai 2014, 07:00

Ene Rämmeld: "Mulle naised väga meeldivad, kuigi ma ei ole lesbi ega feminist." (29)

"Ma ei ole lesbi, ma ei ole feminist, aga ma justkui kogu aeg tahaks kaitsta naisi, kes minu meelest on juba ammu-ammu nii füüsiliselt kui ka vaimselt tugevamad kui mehed," ütleb ennekõike Tiinana Leida Laiuse mängufilmist "Libahunt" eestlase mällu sööbinud Ene Rämmeld.

Ene, kes täpselt poole oma elust on elanud Pariisis ning tunneb võrdselt hästi nii eesti kui prantsuse naise hingeelu ja käitumisharjumusi, ütleb, et tema arvates on prantsuse naised iseseisvamad.

"Eesti naised sedavõrd iseseisvad ei ole. Ma ei ole küll feminist ja armastan väga mehi, aga minu meelest annab eesti naine võimu liiga kergesti mehe kätte. Ja siis järsku mängib alandlikku köögitüdrukut. Prantsusmaal on mehed ja naised siiski võrdsed. Kui koos elatakse, on otsekohe ka rollid jaotatud. Kui mees oskab süüa teha, ei ole naine tal köögis isegi jalus mitte. Ühesõnaga, kui kokku hakatakse elama, siis arutatakse ka läbi, mis koos tehakse."

Samas tunnistab Ene, et see ei tähenda, nagu ta ei imetleks eesti naisi. "See on täiesti omaette teema. Minu eeskujud on olnud absoluutselt tugevad, andekad, targad ja ilusad naised. Olen selle etaloni enda jaoks väga kõrgele tõstnud. Minu teine ema oli Leida Laius ja ka minu oma ema oli ideaalne igas mõttes."

Mis aga Enet üllatavalt eesti naiste juures häirib: väidetavalt pööravad nad liiga palju tähelepanu oma väljanägemisele. "Kuni sinnamaani välja, et üks täiesti intelligentne tüdruk võib ennast täiesti labasena välja pakkuda. Ma julgen minna isegi kaugemale – isegi täiesti labase litsina! Need on selged märgid, mis prantslannade puhul kuidagi silma ei torka. Sest isegi kui sul on raha ja võimalust, siis ka maailma kõige kallimate kaubamärkidega minnakse publiku ette alles vanuses 80 ja rohkem. Siis minnakse uhkes linnaosas koeraga jalutama ja näidatakse, et sa olid kunagi noor ja ilus," ütleb Ene.

"Nooremate puhul ja eriti Pariisis töötab põhimõte, et sa oleksid lihtsalt kena ja et sul oleks mugav olla. Ei ole nii, et hommikust õhtuni käiakse riides, nagu sa läheksid õhtul kuskile vastuvõtule."

Teinekord võtab see riietuse teema lausa hüsteerilised mõõtmed, ütleb Ene. "Kas eurosaadik läheb tõesti sellepärast Brüsselisse, et osta endale mingi kallis kott? Kas see on mingi näitaja? Miks me ei räägi selle naise tegudest, vaid hindame teda koti hinna järgi?" küsib ta.

Elu kaks suurt šokki

"Mis mind eesti naiste juures veel häirib: meie naised üldjuhul ei ole usklikud, aga kui paljud neist kannavad kaelas kuldristi," toonitab Ene.

"Aga kuldrist on ju sümbol – see tähendab, et sa oled seotud jumalaga. Prantslannad ei kanna seda kunagi riietuse peal. Kui sa pole just tõsiusklik."

Äsja ilmutas ta Pariisis raamatu "Miks mitte?", kus on nii autobiograafiat kui ka fantaasiamänge.

"See raamat oleks justkui üks päev minu elus. Aga selle päeva sisse või vahele – kuidas siis öelda – tegin ma tõelist rock’n rol’i, et see üks päev ei oleks lõputu ja igav 24 tundi. Nii et sellesse päeva on pikitud igasugu mõtteid ja tagasivaateid ühe naise elus. On ka fantaasiat. Seega üksüheselt see minu eraelu kindlasti pole," ütleb Ene.

Samas on see raamat naisest, kes 65aastaselt pensionile jäädes peab töölt lahkuma, sest nii näeb ette Prantsuse seadus. Aastaid Pompidou keskuses töötanud Ene pidi täpselt samuti 65aastaseks saades keskuse ukse enda järel kinni panema.

"Siis hakkasingi kirjutama. Ma nagu ei näinud ette, et võiksin pensionile jääda. Olen kogu elu elanud justkui natuke väljaspool seadust. Et kui muidu on miski asi keelatud, siis mina ikka kuidagi saan. Nii arvasin ka nüüd, et mulle ehk halastatakse, aga paraku seda ei juhtunud. Nii et tõele näkku vaadates oli see mulle suur šokk. Olen elus kaks korda šokki kogenud: siis, kui läksin Pompidou keskusesse tööle ja siis, kui olin sunnitud sealt lahkuma," tunnistab Ene.

"Esimesel juhul sain ma šoki, et mina kui näitleja olen nüüd taandunud Pompidou külastajate vastuvõtjaks. Sest ma olin Pariis teinud kaasa mõned sutsud mõnedes filmides ja osalenud kuuldemängudes. Ma olin teeninud filmivõtetel ühe päevaga sama palju, kui nüüd seal keskuses terve kuu töötades. Selles mõttes tekkis mul täielik depressioon, et sinna tööle läksin ja oma hinge ära müüsin. Samas andsin endale aru, et ma pean saama regulaarset kuupalka. Nüüd, kui mind pensionile jäeti, tuli teine šokk. Sellest korraga sülle kukkunud totaalsest vabadusest."

Peale seda sõbrad ütlesidki talle, et, Ene, nüüd võta nüüd ennast kätte ja hakka kirjutama. "Sest korraga ei huvitanud mind enam mitte midagi. Ning ma sain kaela uue depressiooni. Aga just tänu kirjutamisele sain ma sellest siiski üle."

Viies jutu tagasi teemale, kui palju uues raamatus on fiktsiooni, kui palju tõsielu, ütleb Ene, et ta ei ole kirjanik, vaid naine, kes kirjutab. Ja pöördub korraga päris oma lapsepõlve. "Kui ma olin viiene, oli ema väga mures minu psüühika pärast ning viis mind Tallinna tuntud psühhiaatri juurde, kes tegi minuga mõned katsed, mis mul tänini hästi meeles. Pärast seda ütles psühhiaater emale, et jätke oma tütar rahule – ta on täiesti normaalne tüdruk, tal on lihtsalt väga suur ettekujutusvõime. Küllap sealt ka minu soov oma ettekujutusvõime paberile panna," usub Ene, kes varem on ilmutanud kolm autobiograafilist teost.

Ühelt mehelt ei saa kõike nõuda

Nüüd, kui raamat on valmis ja ka kaante vahele jõudnud, on Ene elus uuesti suur tühjus. Mis sellega peale hakata, ta veel ei tea. "Eks ma elan edasi," naerab Ene.

"Kirstu veel ostma ei hakka. Mis mulle eesti naiste juures ei meeldi, ongi see, et ei osata vääriliselt vananeda," ütleb 67aastane, kuid endiselt nooruslik Ene.

"Et oh, mis nüüd mina, ma olen nii vana ja haige. Seda lihtsalt ei tohi! Mitte sellepärast, et sa kutsud sellega iseendale halba kaela. Sa lihtsalt ei tohi nii mõelda ja ei maksa ka väga oma vanuse peale mõelda," õpetab Ene väärikalt vananema ja optimistlikumalt elama ega salga, et tal on ka praegu Pariisis kaks väga head lähedast sõpra, kes nii tema vaimu kui ka keha noorena hoiavad.

"Ma olen aru saanud, et ühelt mehelt ei saa kõike nõuda. Lihtsalt ei saa. Selles mõttes ongi mul mitu head sõpra," avameelitseb läbi elu vabameelse olemisega olnud Ene.

"Et sa saad siin elus teha kõike vaid ühe mehega, seda ma lihtsalt enam ei usu."

"Mul ei ole oma maja, korterit ega autot."

Äsja ilmunud raamatus "Miks mitte?" jutustab Ene Rämmeld loo naisest, kasutades omalaadset kirjanduslikku mängu, millega annab nii endale kui ka lugejale fantaasiaruumi: "Olen iseseisev naine. Mul ei ole oma maja, korterit ega autot, mul pole isegi enam jalg- ega tõukeratast, rulluiskudest rääkimata.

Mõnele inimesele olen arvatavasti kõige äpum tegelane, sest mu ainuke vara on suure ekraaniga televiisor, mis enam hästi ei tööta, ja sülearvuti, mis vahel teadmata ajaks kinni blokeerub. See varandus asub ühes üsna tavalises Pariisi üürikorteris, kus peaaegu kõik mööbliesemed on tänavalt korjatud. Õnneks on prantslastel täiesti ükskõik, kuidas ma elan, hakkama saan ja oma arveid klaarin. Nende suhtumine sõltub sellest, milline isiksus sa oled."