Sõjaraamat Eestis keelu all (14)

Kirev Euroopa: kui meie NATO liitlased räägivad oma kangelastest avalikult ja uhkusega, siis meie raamatukirjastajale toob mõne üksiku kaitseväelase nime ja haavatasaamise kirjeldust sisaldava tõlkeraamatu avaldamine kaasa kohtuasja.

"See on tõsine sõnavabadust puudutav probleem," ütleb kirjastaja Martin Helme, kes ei oska oma müümata jäänud raamatutega midagi teha.

Sunday Timesis töötava kirjaniku Toby Harndeni Walesi rügemendi võitlusteele Afganistanis pühendatud mahukas raamat "Surnuist tõusnud mehed", milles on põgusalt juttu ka Eesti kaitseväelaste sõjakogemustest, võitis 2012. aastal Ühendkuningriigis maineka Orwelli poliitkirjanduse auhinna.

1994. aastal sai selle tunnustuse ühe esimesena Anatol Lieven Yale’i ülikoolist oma raamatuga "Balti revolutsioon: Eesti, Läti, Leedu ja tee iseseisvusele".

Lieveni kirjatööd meie iseseisvuse taastamisel on raske üle hinnata. Toby Harndeni põhjalik ülevaade waleslaste ja eestlaste katsumustest moodsal sõjatandril ei pannud aga Eesti võime millegipärast sugugi rõõmu tundma.

Mis sobib maailmale, ei sobi Eestile

"Surnuist tõusnud meeste" parandatud variant olevat veel originaalkeeles saadaval rajatagustel raamatulettidel ja rahvusvahelistes internetipoodides.

Lõiguti, sh meie kaitsestruktuure ootamatult pahandanud ridu peaks saama siiani lugeda ka veebis, kui veidi otsida.

Suurema osa esimesest tiraažist (24 000 eksemplari) olevat aga Briti kaitseministeerium Eesti kolleegide tungival pealekäimisel väidetavalt ära ostnud ja hävitanud.

Põhjuseks oli siinsete relvavendade erinev arusaam sellest, mis rikub sõduri õigusi ja mis mitte. Eesti kaitseministeeriumi hinnangul on 2009. aastal Afganistani missioonil viibinud Eesti kaitseväelase õigusi rikutud, olgu brittidega kuidas tahes.

Nädalatagune ETV "Pealtnägija" püüdis asjasse selgust tuua, rahvusvahelises meedias kõlapinda leidnud loos osutus kannatajaks ka meie kirjastus Kunst, kes Harndeni raamatut Eesti lugejatele 900 eksemplaris vahendas.

Toby Harnden on tunnistanud, et sai Briti kaitseministeeriumilt raamatu kohta 500 muudatusettenekut, millest osa tagasi lükkas, osa aga arvesse võttis ja muudatused raamatu parandatud versiooni sisse viis (50 sõna).

Tulemuseks oli see, et 2011. aasta kevadel õnnestus autoril raamat siiski välja anda. Sinna jäi aga autoripoolsele rehitsemisele vaatamata sisse nelja waleslaste tiiva all tegutsenud eestlase, ühe raskelt haavatu ja kolme hukkunu isikuandmed.

Harndeni meelest said raamatule saatuslikuks avalikkusele niigi hästi tuntud faktid (kaitseväelaste nimed ning haavatasaamise ja hukkumise üksikasjad), mille avaldamist Eesti võimud paraku lubamatuks pidasid.

Kuigi Euroopas käib kibe töö liikmesriikide isikuandmete kaitse alaste seisukohtade ühtlustamise nimel, tundub, et täieliku üksteisemõistmiseni on veel pikk tee minna. Meie isikuandmetekaitse seaduse olulisemaid põhimõtteid on see, et inimese isikuandmeid võib töödelda (sh avaldada) vaid tema nõusolekul, kui seadus ei näe ette teisiti.

Samuti tuleneb seadusest inimese õigus nõuda oma isikuandmete töötlemise lõpetamist.

Kehtivale seadusele tuginedes pöörduski üks Eestist pärit Afganistani missioonil viibinu, kelle nime Harnden raamatusse raius, oma õiguste kaitseks kohtusse.

Tegi ta seda siis oma initsiatiivil või kaitseministeeriumi utsitamisel ja toel, nagu vihjab "Pealtnägija", ei mängi seaduse mõttes erilist rolli.

Nõusolekut Orwelli auhinnaga pärjatud raamatus sõjaajalukku minna ta igal juhul andnud ei olevat.

7. märtsil kohustas Harju maakohus kostjat, OÜd Kirjastus Kunst lõpetama viivitamatult hageja isikuandmete õigusvastane töötlemine.

Kostja kasuks nõuti kirjastuselt välja 3000 eurot, samuti menetluskulud 375 eurot. Sisulisi selgitusi, mis põhjendaks lahendit, kohtuotsus ei sisalda.

Küll aga antakse pooltele üksikasjalikult teada, mida teha edasi, kui nad asjade käiguga rahul ei ole.

"Pealtnägijale" intervjuud andes hindab raamatu autor Toby Harnden paari kuu tagust kohtuotsust kummaliseks.

"Niipalju kui mina aru saan, siis detailid, mida pahaks pandi, olid: mitu korda Eesti sõdurit tulistati ja kuhu kehapiirkonda. See on kõik. Ma ei suuda taibata, kuidas see on isiklik info.

Selle vapra sõduri puhul mul on väga hea meel, et hoolimata rasketest haavadest jäi ta ellu, aga ta oli sisuliselt avalikus teenistuses, teenides oma riiki operatsioonil, kus haavata sai."

Briti ja Ameerika pressis avalikustatakse Harndeni sõnul seda tüüpi detaile pidevalt ja see ei tekitavat mingit vastuolu.

Kirjastuse Kunst juht Martin Helme näeb peaaegu kuu aega hiljem temani jõudnud kohtuotsuses tõsist ohtu sõna- ja kirjastamisvabadusele.

Et otsus tehti tagaselja, s.t istungit praktiliselt ei toimunudki, esitas Helme kohtule menetluse taastamise avalduse, millele peaks juba sel nädalal vastuse saama.

Helme: mul on tähtsamatki teha!

"Kõige korrektsem on öelda, et oleme otsuse vaidlustanud," lausub Helme.

"Kui saame kohtust eitava vastuse, siis kaalume asja edasikaebamist teise astme kohtus."

Helme sõnul küünib kirjastusele tekitatud kahju kõiki kulusid arvesse võttes praeguseks veidi üle 5000 euro.

900 eksemplarist on müümata veel veidi vähem kui 200 kõmulist tõlkeraamatut, millega praegu ei tohiks midagi ette võtta, sest seda võib käsitleda isikuandmete töötlemisena.

Mida ta nende mujal maailmas huviga loetud raamatutega ette peaks võtma, pole kirjastajal õrna aimugi.

"Pealtnägijas" kõlanud kaitseministeeriumi seisukohale, et Helme kui Euroopa Parlamendi saadikukandidaat on rakendanud kohtuvaidluse oma kampaaniavankri ette, vastab poliitikust kirjastaja lühidalt:

"Mina ei telli ju kohtuotsuseid. Mul on praegusel kiirel ajal tunduvalt tähtsamaid asju, millega tegelda, kui see. Küllap neil oli vaja lihtsalt midagi öelda.

"Pealtnägijasse" pöördudes ütlesin saatetegijaile, et kui nad leiavad praeguse aja poliitiliselt ebasobiva olevat, siis võiks materjali eetrisse lasta pärast valimisi.

See ei ole kindlasti asi, millega ma endale tuntust tahaks koguda, kuigi sõnavabaduse koha pealt on tegu väga tähtsa probleemiga."