14. mail 1988 oli juba kogu väljak sinimustvalge meri, kui esimest korda tulid ettekandele Alo Mattiiseni (Jüri Leesmendi, Henno Käo) viis isamaalist laulu. «Eestlane olen ja eestlaseks jään» sai varsti laulva revolutsiooni mitteametlikuks hümniks.
Levimuusikapäevade finaalis kõlas see Avo Mattiiseni, Ivo Linna, Kadi-Signe Selde, Kiigelaulukuuiku, Tarmo Pihlapi, In Spe jt esituses.
Esimese tolle tsükli laulu olid Mattiisen ja Leesment kirjutanud aasta varem, fosforiidivõitluse aegu – «Ei ole üksi ükski maa».
Alol oli uute lauludega kümnendate levimuusikapäevade eel kiire. Konservatooriumi lõputöö tuli kirjutada ja selle kõrvalt, võiks isegi öelda, et eest, sai paberile neli laulu.
Esimesena valmis «Eestlane olen...», meenutavad sõbrad ja kõige lõpuks Henno Käo tekstile «Minge üles mägedele (Peatage Lasnamäe)».
Osa laule kanti ette 1. ja 2. mail, kui Tallinnas linnahallis korraldati suurkontsert. Rahvas kuulas püsti seistes.
Kuid kõik viis koos kõlasid esimest korda 14. mail õhtupoolikul. Paljud tol päeval Tartu lauluväljakul olnud inimesed meenutavad imestusega, kuidas nad kaasa laulda oskasid. Raadios polnud ju need lood veel ära leierdatud.
Kommentaarid