„Ma väga-väga tahtsin laulda just seda laulu, sest see on minu kõige lemmikum lastelaul. Ma arvan, et see on mulle seepärast nii armsaks saanud, et olen selle Vikerraadio unelauluga üles kasvanud.
Ma mäletan, et lapsena tundus see laul minu jaoks väga kurb, sest ma ei tahtnud kunagi pärast unejuttu magama minna - ema ju alles askeldab köögis ja mina pean magama jääma!
Aga see laul on jäänud mulle hinge ja olen alati tahtnud seda laulda.“
Luisa Värk ütleb, et ka tema enda väike tütar peab seda kurvaks lauluks.
„Olen küll proovinud talle seda pisikesest peale laulda, aga ta tõmbas alati nutuvõru ümber suu ja siis ma seda enam ei laulnud.
Mina laulsin talle unelaule vähem, isa laulis rohkem,“ avaldab laulja ja märgib, et lapsele meeldib praegu rohkem kuulata hoopis instrumentaalmuusikat.
Unelaulu aeg on aga nende peres möödanik.
„Praegu paneb laps ise omale unejutuks näiteks Onu Remuse plaadi peale, kuulab selle ära, vajutab õigel hetkel kinni ja jääb magama. Enam ei ole vaja kõike ette teha.“
Kommentaarid