Lea Liitmaa: vahepeal tundsin, et ma ei taha üldse enam lavale minna (25)

"Mul ei olnud kunagi kahtlust, et ma muusikat teha ei taha, aga suured lavad ja palju inimesi - see tundus mulle mingil hetkel täiesti välistatud. Ma mõtlesin ikka väga sügavuti, kas ma hakkan seda enam tegema," tunnistab raske haiguse tõttu lavalt eemal olnud Lea Liitmaa. Siiski – heategevuslik lastelaulude plaadi esitlus tõi ta lavale tagasi.

Heategevusliku lastelaulude plaadi "Mäng on väikese inimese töö" esitluskontserdil pühapäeval Raplas Sadolini spordihoones rokkisid tuntud lauljad koos Raplamaa laululastega.

Esimest korda pärast aastapikkust võitlust raske haigusega võiski seal lavalaudadel taas säramas näha ka Lea Liitmaad.

Hääl vedas hetkeks alt

Lea ehk Lea Dali Lion ütleb, et laul "Vahvad kosmonaudid", mida ta koos Jasmin Elshaliga laulab, oli tema enda valik.

"Mäletan, et ma olin umbes nelja- või viieaastane, kui kuulasin seda laulu vinüülplaadi pealt ja see oli mu lemmiklaul. See oli lihtsalt nii hea laul!"

Kui Lea kosmonautide laulu jaanuaris sisse käis laulmas, vedas hääl teda ka korraks alt. Ta oli just uhke olnud, et suutis vaid kuu aega pärast operatsiooni kõrgel korrusel asuvasse stuudiosse viivatest treppidest hoogsalt üles rühkida.

"Rõõmustasin, et vau, ma olen ikka tõeliselt tugev juba. Aga siis läksin mikrofoni taha ega jõudnud laulda. Füüsiliselt ei jõudnud."

Lauljatar täpsustab, et jõuetuse hetk tekkis siiski vaid laulu ühe madalama koha peal, kus on pikem fraas ja noote tuleb võtta teatud tehnikaga, mis nõuab rohkem õhku.

"Ma täiesti vihastasin enda peale – mis mõttes ma ei jõua! Ma ei ole üldse selline inimene. Kui mägi on ees, ma lihtsalt lükkan selle eest ära, ei ole mingit küsimust. Ja nüüd järsku ei jõua!" kirjeldab Lea Liitmaa kolm kuud tagasi juhtunut.

Ta ütleb, et viha annab talle alati palju jõudu juurde.

Nii ka seekord – ta võttis end kokku, mugandus olukorraga ja sai tõrksad noodid suurepäraselt lauldud. Kontserdiproovis enam probleeme ei olnud, hääl oli taas taltsas ja jõud tagasi.

Laulja avaldab, et viimasel aastal, kui ta haigusega silmitsi seisis, käis tal peast läbi mitmesuguseid mõtteid.

"Millalgi, ilmselt keemiaravide vahepeal, kui mul oli väga raske olla, siis ma kogu aeg analüüsisin oma olukorda. Vahepeal tundus mulle, et ma ei taha üldse enam lavale ja inimeste hulka minna.

Selles ei olnud mul kunagi kahtlust, et ma muusikat teha ei taha, aga suured lavad ja palju inimesi – see tundus mulle mingil hetkel täiesti välistatud.

Ma mõtlesin selle peale ikka väga sügavuti, kas ma hakkan seda enam tegema. Alati saab ju muusikutööd teha nii-öelda kardina tagant – nii, et ei pea inimestega kokku puutuma."

Pusle on kohe-kohe koos

Ta ütleb, et kokkuvõttes harutas ta end tuhandeks pisikeseks tükikeseks lahti nagu pusle.

"Hakkasin end siis uuesti tükkhaaval kokku panema. Kui ma lõpuks pildi kokku sain, siis sain aru, et muidugi lähen ma lavale! See on osa minust."

Keemiaravi ajal ei saanud armastatud laulja aga üldse muusikat kuulata, sest see oli temale liiga tihe energeetiline info.

"See oli täiesti välistatud. Ainukesed asjad, mida kuulasin, olid delfiinihääled, metsakohin, merehääled - ühesõnaga loodushääled."

Oma rasketel aegadel end analüüsides kõhkles Lea Liitmaa mingil hetkel koguni, millist muusikat ta üldse peaks edaspidi tegema, sest rokk tundus olevat täiesti võimatu.

"Kuni ühel hetkel - pärast seda, kui olin saanud poolteist kuud kiiritust –, kuulasin mingit väga rokki lugu ja siis äkki tärkas peas, et mis mõttes on rokk minu jaoks võimatu, ma olen ju üdini rokkar!"

Kas laulja tükkideks lahti võetud pusle on praeguseks täiesti kokku pandud?

"Tegelikult ei ole veel. Mõned tükid on ikkagi veel kahtlased, aga terviklik tulemus on üsna lähedal.

Ma olen hetkel nagu tunneli lõpus, kus valgus on kohe-kohe käeulatuses.

Mõni aeg tagasi paistis vaid kaugelt väike täpike ja mingil ajal ei olnud isegi seda täpikest näha," väljendab Lea Liitmaa kujundlikult oma viimase aasta katsumusi.

Lastelaulud uues kuues

Heategevuslik projekt "Mäng on väikese inimese töö" elustas vanad, eelmise sajandi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate lastelaulud ja noor muusik Martin Kuut pani neile armastatud viisidele selga täiesti uued värsked kuued.

Nii näiteks võis mahearmsate laulukestena tuntud "Kurg ja konn", "Mutionu pidu" ja "Rongisõit" saatel kontserdil tunda vastupandamatut tungi nende saatel lapsemeelselt hüpata ja karata, nagu ühel korralikul rokikontserdil.

Paljud pisikesed tirtsud ja põnnid just seda lava ees ennastunustavalt tegidki.

Tuntud lauljatest lõid projektis kaasa Mart Sander, Lea Liitmaa, Lenna Kuurmaa, Luisa Värk, Teele Viira, Ivo ja Robert Linna ning paljud teised.

Professionaalidega koos said võimaluse suurel laval esineda Raplamaa viiest vallast pärit 6?11aastased laululapsed.

Muusikaprojekti juhi Martin Heinla sõnul on "Mäng on väikese inimese töö" oma idee poolest tugevalt seotud Kohilas ülipopulaarseks saanud samanimelise suvise lastelaagriga, mille eesmärgiks on samuti ilma pigistavate piirideta mängida ja lustida.

MTÜ Raplamaa Noored algatatud heategevuslik lastelaulude projekt kutsuti ellu selleks, et kauamängiva helikandja ja plaadiesitluskontserdi tuluga toetada Tõnu Susi muusikastuudio rajamist Raplasse.

Paljude andekate artistide kasvulavana tuntud paik vajab hädasti sellist ruumi, kus noortel muusikutel ja heliloojatel oleks võimalik enda loomingut salvestada.