Polaarmatka läbinud Katrina: ei tahaks enam tööl viis päeva nädalas ainult arvuti taga istuda (9)

Hiljuti naases Katrina matkalt, kus läbis 300 kilomeetrit koerarakendil. Reis kulges Norra põhjaosast Rootsi. Külma oli mägedes 20 kraadi, peale selle tugev tuul. See-eest madalamal – metsavahel – püsisid päeval plusskraadis ning ööselgi ei langenud termomeeter alla viie külmapügala.

Kõige rohkem avaldas neiule muljet põhjamaine loodus ning kindlasti ka mõnus matkaseltskond. "Oled päev läbi üksi kelgu peal ja ei suhtle kellegagi. Aga nagu kelgult maha tuled, ümbritsevad sind inimesed, kellega oli nii lihtne ja hea olla," meenutab Katrina, millise erilise tunde matk temas tekitas.

Polaarmatkale pääses Katrina võistluse kaudu, kuhu sai kandideerida kümnes kategoorias. Üheksa neist olid kindlate riikide vahel ära jagatud, kümnendale võis pretendeerida kogu ülejäänud maailm. Katrina kandideeriski just selles "The rest of the world" seltskonnas.

"Igast kategooriast sai üks kandideerija edasi veebis kogutud häälteenamusega ning üks žüriilemmikuna," räägib neiu.

Ämmaemand ja spioonide laps

Inimesed jaotati neljastesse gruppidesse ning ühtlasi kuulus iga grupi juurde giid. Lisaks liitus matkaseltskonnaga paar ajakirjanikku.

Matkaseltskond oli kirju. "Meil oli ämmaemand, lasteaiakasvataja, üliõpilasi, ka üks 50aastane mees, kelle vanemad olid spioonid – inimesi oli täiesti seinast seina. Ühesugused riided ja kontekst ning see, et meil polnud telefonilevi, muutis sellised detailid nagu kellegi vanus või amet, teisejärguliseks," räägib Katrina.

Ehkki koos oldi vaid nädalake, tekkis inimeste vahel väga hea klapp. Alles pärast reisi matkakaaslastega suheldes on neiu hakanud aru saama, kui erinevad inimesed nad tegelikult on.

Katrinal endal koduloomi pole ning ta pole ka see inimene, kes iga koera kallistama tormaks. Kodus pole tal kunagi koera olnud, ainult maal vanaema-vanaisa juures. "Reisi juures tõmbaski mind just see, et mindi koerte, mitte mingite masinatega. Nad on elusolendid, kellega oled koos, kelle eest pead hoolitsema ja kes sinu eest hoolitsevad – see on selline sümbioos!" leiab neiu ja arvab, et on pärast reisi palju rohkem koera-inimene.

"Need koerad olid lihtsalt nii armsad!"

Üldiselt olid koerad hästi treenitud ning koerarakendi juhtimisega suuremaid probleeme ei tekkinud. Pigem tekkis tüdrukul raskusi pidurdamisega. "Kelgu taga on pulgad, mille peal seistakse ning kaks pidurit. Üks on pehme lumepidur metsavahel manööverdamiseks. Teine on suurem metallist pidur, mille abil on võimalk kelk täielikult seisma jätta. Aga kui pinnas on natuke pehmem või siis liiga kõva ja inimene kelgu taga ei ole väga raske, siis koerad lihtsalt ei jää kohe seisma. Kelgu peatamiseks peab pidurile hüppama. Lisaks on veel ankur, mille abil saab kelku ajutiselt parkida!" selgitab Katrina.

Ankruks nimetab neiu köie otsas olevat konksu, mis tuli maha visata ja siis sellele peale astuda.

Plaanib talvematka ka Eestis

Matka suurimaks raskuseks peab Katrina väga pikki päevi, eriti pikk oli esimene päev. "Pärast telgi ülespanekut pidime iga päev eeskotta suure augu kaevama. Õues oli selleks ajaks juba täiesti pime. Esimesel päeval oli ka külma kahekümne kraadi ringis ning väga tugev tuul. Aga iga päevaga harjusime üha rohkem nii külma kui igapäevaste kohustustega," tõdeb ta.

Elu ei muutnud kergemaks ka teadmine, et mitte minutikski pole võimalik kusagile sooja minna. "Selle asemel tegime kätekõverdusi, hüppasime kükist suure hooga üles või liikusime niisama hoogsalt ringi," räägib Katrina.

Tegelikult on neiu miinuskraadide käes varemgi telkinud. Ka eelmisel aastal Kilimanjarol käies oli öösel kuni kümme kraadi külma.

"Mul olid magamiskoti sees isegi puuvillased kindad käes ja mask peas, ainult silmad ja suu olid väljas," räägib noor naine, kuidas ta polaartingimustes magama jäi.

"Ühel ööl jäi mul nägu välja ja seda oli kohe tunda," ei kaitsenud isegi mask Katrina sõnul teda külma eest päriselt.

Sellegipoolest tahab Katrina järgmisel talvel Eestis matkata ning ööbida magamiskotiga lumes. Tegelikult plaanis ta seda juba tänavu teha, kuid lund nappis.

Pakasega matkates on oluline korralikult süüa ning juua palju vett. "Ma ei joonud esimesel päeval piisavalt ning kohe andis keha peavaluga märku," meenutab neiu.

Samas oli juua keeruline, sest isegi kui pudelisse panna keeduvesi, jahtus see ruttu ära.

"Eestis pole sellist kohta, kus oleks nii pime, et sa mitte midagi ei näe. Seda on raske kirjeldada! Isegi kui sa lähed Eestis maakohta, siis ikka natuke midagi kuskilt näed," räägib Katrina.

Metsloomi reisiseltskond ei kohanud. Küll aga nähti karu jälgi ja põdraradu. "Meil muudeti seepärast isegi rada, sest põdrad ja koerad võivad omavahel kisklema minna," räägib neiu.

Samas hoiatati matkalisi, et kelgust tuleb kogu aeg kõvasti kinni hoida, sest kui koerad peaksid jänest nägema, võivad nad talle järele tormata. Kuid jänestega nende teed õnneks ei ristunud.

Polaarmatk ei jää kindlasti Katrina viimaseks kaugemaks seikluseks. Näiteks tahab ta minna Hiina müüri maratonile, aga veel enne seda läheb ta kolmeks kuuks Tadžikistani ning kavatseb sealseteski mäestikes matkata.

Reis numbrites

2520 kilo kulus retke jooksul koeratoitu

300 kilomeetrit oli reis pikk

210 koera vedas osalejaid ja giide

90 kilogrammi kaalus kelk koos varustusega

15 kilogrammi kaalus tühi kelk

12 eri rahvusest inimest osales matkal