Teatrikunstnik uuest lavastusest: nukud konkureerivad näitlejatega

Pühapäeval esietendus Mihkel Ulmani kirjutatud romantiline seikluslugu "Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater".

Lavastuses lööb kaasa kuusteist näitlejat ehk pea kogu NUKU teatri trupp ning laval on seitse nukktegelast. Tegelikult on nukke kolm korda rohkem, sest iga tegelane on valmistatud mitmes suuruses ja nii varras- kui ka lauanukuna.

Ühe nuku taga kolm näitlejat

"See võimaldab nendega mängida eri tasanditel – sirmil ja laual. Ning teiseks põhjuseks on black box (mustaks värvitud seintega teatriruum – P. P. ), kus näitlejad on mustaks maskeeritud ja nukud liiguvad pealtnäha täiesti iseseisvalt," selgitab suurlavastuse kunstnik.

"Ja see on tehniliselt päris keeruline, kuna ühe nuku taga võib vahepeal olla lausa kolm näitlejat, kes peavad samal ajal teda liigutama."

Samas on ka näitlejad laval, kes mängivad rolle ning see tekitab olukorra, kus nukk ja näitleja muutuvad konkurentideks. "Ühel hetkel on nad partnerid, kuid teisel juba vaenlased."

Tehniliselt keerulise kunstnikutöö teinud Rosita tunnistab, et tema jaoks oli selle lavastuse juures üheks raskemaks ülesandeks arvestada erinevas tehnoloogias ja suuruses nukkudega. Näiteks tekitas üksjagu peavalu sobiva valgussüsteemi loomine.

"Aga just see panebki aju tööle. Ma olen küll teatris üle kolmekümne aasta olnud, kuid ma alustan iga projekti puhtalt lehelt. Kui teha kõike vaid kindlate põhimõtete järgi, siis ei ole endal huvitav ning teistel ka mitte," arutleb ta ning usub, et kui õige suund on leitud, lahenevad ühtlasi kõik probleemid iseenesest.

Nukuteater kui kõige arhailisem teater

Kuna nukuteater on Rosita sõnul kõige arhailisem teatrivorm, siis just seda arhailisust proovitaksegi lavastuses "Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater" välja tuua.

Näiteks kasutatakse seal vana kellakasti ja -torni. "Ega selles midagi väga uut just ei ole, aga tänapäeva lastele, kes on kasvanud arvutite taga, on see ehk ikka uudne. Võib-olla avastavad nad enda jaoks vanaemade pööningud, kust on võimalik leida fantaasiarikkaid mänguasju ja huvitavaid mängupaiku," mõtiskleb kunstnik.

"Loomulikult me ei saa konkureerida kõrgtehnoloogiaga, kuid saame näidata teistsugust maailma, mis hakkab elama ja pakub samamoodi naudingut."

Päris väikestele lastele NUKU teatri värskeim lavastus Rosita arvates ei sobi. "Pigem on see mõeldud koolilastele, kes oskavad juba lugeda, kuna see on päris keeruline lugu. Vahepeal tuleb ette päris hirmsaid ning naljakaid hetki ning muidugi leidub seal armastust. Aga minu meelest on nii, et kuigi täiskasvanud on endas lapsemeelsuse maha surunud, siis nukuteatris tuleb see laps mõnel hetkel nende seest välja," meeldib Rosital seepärast jälgida just teatrisse tulnud lapsevanemaid.

"Kui on ikka hea tükk, siis vaatavad ka nemad, suu lahti," rõõmustab Rosita.

Prints armub marionetti

Mihkel Ulmani 2007. aastal ilmunud raamatu "Nukkude teater" dramatiseering kõneleb kuningriigist, mille prints armub marionetti Emmasse.

Musta maagia ning fantaasiaga vürtsitatud loos saab nukk Emmast järk-järgult inimene. Kuid nagu elus ikka, on igal teenel oma tingimused. Kuidas lootusetutest olukordadest pääsetakse ning millega selle eest maksta tuleb, selgubki loo käigus. Ühtlasi on tegemist ühe poisi suureks kasvamise looga, mis tuletab meelde, mis on maailmas tõeliselt väärtuslik ja mis mitte.

"Emma ja ajakivi ehk Nukkude teatri" lavastajad on Taavi Tõnisson ja Mirko Rajas, peaosalisi Emmat ja prints Kasparit kehastavad Katariina Tamm ning Mart Müürisepp, teistes osades jõuab lavale pea kogu NUKU näitetrupp. Lavastusele on loonud originaalmuusika Ekke Västrik.