"Ujub või upub?": vesi, mis laeva ei kanna... (1)

Jooksen laevakoridori ja suundun vilkuvas valguses edasi. Kalle on nii suur, et üles rühkimiseks tuleb haarata ukselinkidest ja ennast seinte toel üles vinnata. Sireen huilgab vahet pidamata.

Seisan harkisjalu nagu purjus meremees sadamakõrtsi lävel. Ei edasi ega tagasi. Vilkuv maailm ümberringi tapab suunataju ja tegutsemisvõime.

Silm ütleb, et edasi saab minna, keha ütleb aga "ei" ja ripub pingul käte vahel nagu tinapomm.

Mida ülespoole, seda raskem, aga tagasi alla minna oleks veelgi hullem. Pigem siis ikkagi edasi.

Laeva koridoride nurgad ja uksepiidad aitavad. Toetuspunktidest on kasu. Vastasseinal olevat peeglit ei saa vaadata, sest naer tuleb peale – seal sipleb üks priske tädi ukselingi kallal.

"Ei, see pole mina," sisendan endale ja rühin edasi.

Uppuvalt laevalt põgenemisest saab praeguses füüsilises vormis kõneks tulla pigem veeremine. Valjuhääldid aga muudkui üürgavad ja välja peab siit saama.

Muttika riietega vee all

"Aloksen palotorjunta miheistö sammuttaa tulipalon. Püüdamme teita pysymaan rauhallisina ja noudatamaa mihehistön antamia ohjeita!" rahustab soomekeelne naishääl valjuhääldites, et laeva tuletõrjemeeskond kustutab põlengu, palub säilitada rahu ning täita meeskonna juhiseid.

Järgneb ingliskeelne jutuvada. Viimaks sikutan end laevatekile. On ka viimane aeg, sest allpool asuvas basseinis pigistab kolleeg Jüri Muttika just oma nina kinni ja poseerib kaameramehele, kes teda sealsamas vee all telepurki püüab.

Ikka selleks, et "Ringvaates" näidata. Muttika on vee all vana rahu ise, kampsun kah seljas, et soojem oleks. Ainult et virvendab ja valgub veidi laiali. Nagu ikka veepinnalt vaadates.

Parasjagu jäme toru suubub laevasillalt päästeparve. Väike liug ja olengi päästetud. Igaks juhuks kiikan veel korra basseini. Seekord altpoolt.

Muttika teeb targa näo ja juhatab saatelõigu sisse. Mulle tal suust siiski ei tule, sest tegu on pseudobasseiniga, milles vesi vaid "laes" ehk pinnal.

Ja peagi on Muttika hoopis kättpidi liivakastis. Ehitab mägesid ja kaevab kraave ja abiks on tal mees, kes nimetab end kogu näituse juures "väikseks mutriks" ehk siis Ahhaa keskuse meistrimees Andres Kuura, kõrval jälgib olukorda Meremuuseumi teadur Priit Lätti.

See liivakastki on omapärane, sest liiv muudab selles ise värvi: kõrgemad tipud värvuvad ise tumepruuniks, madalamad augud aga tumesiniseks ja vahepealne maapind on rohekas-kollakas.

Täpselt nagu topograafiline maakaart. Isegi sama kõrgus- ja sügavusjooned tekivad igale poole.

Telekaamera sööb ahnelt pimedas ruumis liikuvaid värve, mis meeste käte all liivas tekivad. Kerge käeliigutus ja liiva tõmmatud kanalis hakkab jooksma näiline tumesinine vesi.

Inimene akvaariumis

See "kuiv vesi" pole näitusel siiski ainus. Pärisvett on siin üle kaheksa tonni ja kõik see on akvaariumides ning torudes.

Akvaariume on Ahhaa keskuse saalis üsna mitu, kõigis neist toimub midagi. Ühes, tundub, peetakse koguni inimest, kes seal – samamoodi nagu liivakastiski – kaevab ja liigutab graniitkillustikku.

Lähemal uurimisel selgub siiski, et noormees Paavo pole eksponaat, vaid töömees, kes parasjagu akvaariumide põhju täidab, et need ehtsamad paistaksid. Peagi peab Paavo ruumi tegema allveerobotitele ja allveelaevale, mis samasse akvaariumisse kolivad.

Kõrge klaastoru on huvitav: paned peo kummitihendi vahele ja tunned, kuidas sind rõhub kahe meetri kõrgune veesammas.

Teise akvaariumi juures väntad lüüsidesse vett, tõstad taset ja avad väravaid ning laev sõidab ühest lüüsist teise.

Rattaid ja kange, mida piinata, on teaduskeskuse saalis palju – üks uputab laeva, teine ajab ringi sõukruvi, kolmas tekitab hiiglasliku veekeerise, neljas liigutab merekallast lainete ees.

Kõik need on näituse atraktsioonid ja kokku on neid 14. Ja et kõik tulevikus pikki aastaid kestvale "valule" ka suurepäraselt vastu peaks, on seadmed projekteeritud eriti tugevaks ning neid on katsetanud nii profid kui ehitajate endi lapsed.

Kokku on insenere, töömehi ja mõtlejaid-aitajaid näituse kallal olnud ligi poolsada. Mõni on asja juures olnud katkematult kogu poolaasta, mõni vaid päeva. Umbes 15 on neid, kes ametis Ahhaas või Meremuuseumis, kes kahepeale näituse välja mõtlesid ja valmis tegid.

Aega pole enam palju jäänud, sest Ahhaa keskuse ja Eesti Meremuuseumi ühisnäitus "Ujub või upub?" avab uksed juba 7. mail ja rõõmustab rahvast 2. novembrini.

Alates tuleva aasta veebruarist kolib konteineritesse ehitatud näitus Tallinna Lennusadamasse, kus see on avatud 13. veebruarist 26. juulini 2015.

200 000 tuleb tagasi teenida

«Ujub või upub?» on Eestis erakordne katsetus – näitus on ehitatud nii, et sellesse pandud raha saab näituse teistele Euroopa teaduskeskustele väljaüürimisega tagasi teenida.

Erakordne on ka näituse maksumus – peale tööjõukulude on ainuüksi allhanked ja materjalid läinud praeguseks maksma 200 000 eurot, mis tuleb tagasi teenida.

See on sarnane Titanicu näitusele, mis ringleb samal moel mööda maailma.

Eeliseks on aga see, et kuna tegu on keerukate ja samas pikaajaliselt toimima pidavate seadmetega, otsustati näitus kohe ehitada merekonteinerite sarnastesse konteineritesse, mida on lihtne transportida. Vaid vesi lastakse enne välja.

Ideest näituseni kulus aasta, pingeline töö kestis viimased kuus kuud, umbes 40 ideest sõeluti välja 14 ja hakati ehitama.