Kitarrivõlur Toomas Vanem õpetab kitarri laulma (7)

Kaua sa seda plaati tegid ja kellega?

Liiga kaua (naerab). Mul on sõpru, kes ikka aeg-ajalt küsisid, et kuidas sul oma sooloplaadiga läheb, millal välja tuleb? Ühel hetkel märkasin, et nad ei küsi enam ja taipasin, et nad on mu vastusest tüdinud, et no kohe-kohe tuleb.

Kui nüüd minna ajas veidike tagasi, siis tegelikult käivitus kogu protsess aastal 2007, mil sain pakkumise osaleda projektis “Estonian Improvisation Guitar” DVD. Selle projekti hing Ain Agan tegi mulle ettepaneku, olin nõus ja siis hakkasin mõtlema: appi, mida ma seal mängin?

Mõne teise kitarristi muusika esitamine tundus mulle täiega pointless, nii et otsustasin ise komponeerida ja sealt kõik alguse saigi.

Koosseis, kellega kahte minu esimest loomingulist ponnistust selle DVD salvestusel esitasime, oli Jaak Lutsoja, Tanel Liiberg ja Dmitri Dmitrenko. Järgnes “Viljandi Kitarrifestival” 2008 ja uus bänd koos Tanel Rubeni, Mihkel Mälgandi ja Raun Juurikasega, kavas juba 5 minu kirjutatud pala.

Järgnevalt viis mu tee mind kokku supermänide Andrus Lillepea ja Henno Kelpiga, kellega koos esinesime edukalt 2009 “Tartu Levimuusika” päevadel, klahvpille mängis meiega Runno Tamra.

Sellele järgneski juba minu sooloplaadi esimeste lugude salvestamine. Lisaks Hennole ja Andrusele teevad albumil kaasa ka Stuart Hamm (USA) ja Sergei Pedersen. Ah jaa, inu lapsed Brenda ja Bryan ka.

Kuna plaadi salvestamiseks mul finantseerija puudus, siis tegin kõike oma kulu ja kirjadega ja heade sõprade abiga. Jupp siin, jupp seal.

Plaadi väljaandmisega seotud kulutusi aitas mul katta Eesti Kultuurkapital, mille eest olen neile äärmiselt tänulik.

Kuidas toimus plaadi salvestusprotsess?

Kõigepealt salvestasin oma kodustuudios Mac’il lugude esimesed versioonid, kogu arrangementi: kitarrid, klahvpillid, programmeerisin trummid jne. Sellele järgnes Andruse ja Hennoga päris trummide ja bassi salvestamine kahes jaos, Linnahallis Matrix Audio ja Mati Vaarmani EW Sound & Light stuudiotes.

Sealt liikus materjal uuesti tagasi minu kodustuudiosse, kus salvestasin uuesti kõik kitarrid ja miksisin kogu albumi. Stuart Hamm mängis mulle oma partiid üle interneti. Väga lahedal ajal elame, kus muusikat on koos võimalik teha ka inimestega, kes asuvad teisel pool maakera.

Viimase lihvi sai album Soomes Chartmakers-nimelises mastering-stuudios.

Miks Toomas Vanem, aga mitte Limited Edition?

Heal lapsel on mitu nime! Tegelikult on lugu järgmine: “The Limited Edition” on bändinimi, bränd, kui nii võib ütelda, mida on kasutatud meie kontsertesinemistel. Suures jaos oleme mänginud muidugi minu kirjutatud instrumentaalmuusikat, kuigi mitte ainult.

Meie kavas on olnud ka “Rahatuvi”, mis Gunnar Grapsi/Jüri Üdi ja Andres Põldroo ühislooming. Rock Summeril 2013 oli meie koosseis lausa “Limited Edition XXL” - Vanem, Kelp, Lillepea, Runno Tamra, Ain Varts, Meelis Sütt.

See konkreetne album aga, millest meil siin jutt käib - loodan siiralt, et ma ei riiva siinkohal kellegi tundeid - pole siiski bändi kontsertalbum, vaid Toomas Vanema debüüt-autoriplaat, mille muusika on komponeeritud, arranžeeritud, salvestatud, miksitud ja produtseeritud albumi autori poolt.

Kuidas sa ise oma muusikat iseloomustad?

Stiililise määratluse järgi on see peamiselt instrumentaalne progerock. Karmikõlaline, aga samas ka vaheldusrikas ja värviküllane muusika. See on kollaaž erinevatest lugudest/jutustustest maailmast ja elust, mis on kirja pandud muusika keeles.

Igal muusikapalal on oma lugu rääkida. Näiteks lugu Ghost Story (Õudusjutt), kus muidu rockilikku kõlapilti sekkub indialik teema, on tõlgendus praeguse Eesti otsivast ja äkitselt vahelduvast mentaalsusest.

Kui inimene püüab omandada mõne võõra kultuuri praktikaid ilma, et tunneks oma rahva ja kultuuri sügavamat pärimust, võivad tekkida hinges teatavat laadi katkestused, vastuolud ja sünkopeeritus.

Nii et meel hakkab hüsteeriliselt pekslema nagu ööliblikas vastu klaasi, ja siis kõik haihtub järsult. Taolist meeltesegadust püüdsin selle palas väljendada. CD albumi bukletil on need story’d ka kenasti inglisekeelsetena kirjas ja iga huviline saab neid sealt lugeda.

Muusika on läbi komponeeritud ja muusika loomisel olen lähtunud printsiibist, et meloodiad oleksid sellised, nagu nad eksisteerivad vokaalmuusikas, ehk olen üritanud kitarriga laulda.

Tähelepanelikum kuulaja võib avastada, et see muusika pole mitte üks lõputu kitarritinistamine, vaid igal palal on oma salmi ja refrääni meloodiad.

Kuidas oled ise oma plaadiga rahul?

Mis puudutab mu enda kitarrimängu, siis olen iseenda suhtes üsna kriitiline ja noriv. Ma pole ilmselt kunagi 100% rahul, alati leian siin ja seal miskit, mida võiks paremini teha või mängida. Ilmselt on see ka üks põhjus, miks seda esimest sooloplaati nii kaua sai tehtud.

Ühel hetkel õnneks taipasin, et nüüd tuleb joon alla tõmmata.

Aga kokkuvõtteks olen oma plaadiga väga-väga rahul ja ülimalt õnnelik selle üle, et see lõpuks valmis sai.

Kui palju sul kitarre on, mitut plaadi tegemisel kasutasid?

Kitarride kogus ja mudelid vahelduvad aja jooksul ja arvan et minu käest on läbi käinud paarkümmend kitarri. Hetkel kasutan aktiivselt 5-6 instrumenti. Plaadi salvestamisel oli neid reaalselt käigus veel vähem ehk siis ikka on oma lemmikud ja suurem osa nendest Ibanez’id.

Ibanez-kitarride edasimüüjad, tegin just teie pillidele praegu kõvasti reklaami, kui tähele panite! (naerab).

On sul eeskujusid? Kes?

Loomulikult on ka minul omad eeskujud ja neid on väga palju, aga sellega on selline lugu, et mida vanemaks jääd, seda vähem sa vaatad neid kui eeskujusid.

Pigem naudid ja hindad seda, mida ja kuidas nad teevad ning üritad ise teha ikka oma asja. Pole mingit mõtet järgida, ülistada ning jäljendada oma eeskujusid ja iidoleid, see võrdub paigal tammumisega.

Pigem sa õpid nende käest ja liigud edasi enda poolt valitud suunas. Ses mõttes võib minu jaoks olla inspireerivaks eeskujuks iga inimene, kui temalt on midagi väärtuslikku õppida.

Kui palju sa enda lõbuks muusikat kuulad? Mida, mis stiili?

Enda lõbuks ma muusikat praktiliselt ei kuulagi, pean tunnistama. Pigem linnulaulu, merekohinat, vaikust. Aga kui ma niisama lõbu pärast teinekord midagi peaksin kuulama, siis ilmselt võib see olla mõni vana plaat. Larry Carlton näiteks, või Jeff Becki varasemad albumid. Või Rammstein!

Sul on tulemas live koos väga kõva kitarristi, rootslase Mattias Ia Eklundhiga. Milliste tugevate muusikutega veel oled koos mänginud?

Kõvad muusikud on kõik olnud, kellega on mul olnud au ja õnn koos mängida. Mõni rohkem, mõni vähem. Aga kui nüüd tuntumatest maailmanimedest rääkida, siis Nicko McBrain, Iron Maideni trummar aastal 1995, koosseisus Vaigla, Vanem, Varts, McBrain ja kontser toimus klubis Piraat. Pärast seda kontserti samal õhtul sündis mu tütar Brenda.

Järgmine kuulsus oli Richie Kotzen, kes valis mind oma Tallinna kontserdi soojendusartistiks. Aasta 2010 viis mind kokku bassigeenius Stuart Hammiga, kellega koos meil õnnestus mängida Eestis 2 kontserti. Temaga oleme senini head sõbrad ja kes teab, äkki õnnestub veel koos midagi teha. Ja nüüd tõesti live koos Mattias Ia Eklundhiga, kes on fantastiline muusik Rootsimaalt.

Kuidas näeb välja professionaalse kitarristi päev? Ärkad, pesed hambad ja hakkad kitarri mängima?

Äratus kell 7.20, siis pesen hambad, viin poja kooli ja koju naastes on kaks varianti, kas keeran uuesti magama või siirdun kohvitassiga oma kodustuudiosse. Kui just eelmisel õhtul pole olnud mõni esinemine, mis on kestnud poole ööni, siis ikkagi stuudiosse arvuti taha.

Pean tunnistama, et isiklikult minul kitarrimäng väga kergelt ei tule ja selleks, et vormis püsida, pean ikka pidevalt harjutama. Aga mingit kindlat rutiini selles osas mul pole, iga päev on erinev. Kõik sõltub, mis projekt on tulemas.

Mu enda projekti lood on suhteliselt tehnilised ja keerulised ja enne neid kontserte harjutan oma lugusid 7-8 tundi päevas. Aga enne mõnda telesaate salvestust kulub põhiline aeg noodimaterjali ettevalmistamisele. Nii et iga projekt ja vastavalt sellele ka päev on erinev.

Mõnikord kulub terve päev juba ainuüksi näiteks bändibussiga Saaremaale sõitmiseks. Aga see ongi minu jaoks professionaalse muusiku põneva elu üks plusspooli, et asi ei lähe rutiinseks. Okei, no mõnikord läheb ka! Aga mitte sellest ei tahtnud me rääkida (naerab).

Milliste koosseisudega mängid?

Koosseisud vahelduvad vastavalt projektile. Eesti on piisavalt väike ja professionaalseid muusikuid ülemäära palju nüüd ka pole, ses suhtes olen enamiku muusikutega ikka ja jälle., siin-seal kokku sattunud, mis on väga lahe.

On kujunenud välja ring muusikuid, kes saavad nö igas olukorras ja igast asendist hakkama nii stuudios kui kontsertidel. Mujal maailmas on selliste muusikute kohta olemas väljend session musicians.

Aga koosseisudest rääkides - peale minu enda projekti mängin näiteks Anne Veski live saatebändis, Karavanis, 2Quick Start’is, Kollases Allveelaevas, Ivo Linna saatebändis, ansamblites Night Star, Pepper Sauce, Linnutee… Antti Kammiste bändiga teeme telesaadete projekte ja palju muudki.

Kui palju nädalas tööd on?

See vaheldub vastavalt kalendrile. Aastas on sellised kuud, kus meelelahutustööstusel on mõõnaperioodid ja siis on kõigil tööd vähe.

Näiteks jaanuar/veebruar on tavaliselt selline aeg, aastavahetuse trall on inimestest üle käinud, jõulukingid viimase põntsu rahakotile andnud, no mis pidu siis sellel ajal pead.

Samas suvel, kui on tuuride aeg, oleks mõnedel kuupäevadel vaja kloonimistehnoloogia imesid rakendada, et jõuaks kõik pakutavad tööd ära teha. Mõnele kuupäevale tuleb 3-4 pakkumist ja mul on olnud päris mitu olukorda, kus olen teinud kahe erineva bändiga mängu samal õhtul.

Aga kui mingit keskmist arvutada, no siis ma pakun välja, et kolm mängu nädalas näiteks.

Kui palju Eestis veel sinusuguseid professionaalseid kitarriste on, kes puhtalt muusikast elavad? Kas profimuusiku jaoks on praegu head ajad?

Neid ikka on. Ma ei oska mingit numbrit pakkuda, aga arvan et professionaalseid kitarriste, kes puhtalt muusikast ära ennast majandavad, on võibolla mõned kümned.

Mis puutub nüüd sellesse, et kas profimuusiku jaoks on praegu head ajad, siis minu arvates on asjad nii, et tegelikult pole meil kõigil kunagi paremat aega ega hetke, kui on just meie praegune hetk ja aeg. Ei minevikust ega tulevikust ei leia me neid paremaid aegu. See ei tähenda aga, et unistama ei peaks.

Viriseda ja nuriseda võib alati ja seda me ka oskame, kuigi see pole kunagi mingi lahenduseni viinud. Niikaua kuni sa elad ja hingad, on sul alati võimalus midagi ette võtta. Ja eks profimuusik ole samasugune inimene ja ühiskonna liige nagu kõik teisedki.

Kui on ühiskonnas asjad hästi, siis on ka profimuusiku jaoks head ajad. Kui on rasked ajad, ega siis profimuusiku elugi õitse.

Kas Dialog ei ole nüüd hiljem kutsunud koos nendega mängima?

Ei ole ega saagi, sest seda bändi enam ei eksisteeri juba umbes 20 aastat. Suhtlen kõigi meestega siiamaani ja kui mõned aastad tagasi Anne Veskiga Moskvas esinemas käisime, siis sain kokku ka Dialogi laulja ja helilooja Kim Breitburgiga, kes tegi mulle, tõsi küll, huvitava pakkumise, Moskvasse elama tulla ja seal stuudiokitarristina tööle hakata.

Mul on aga Eestis lapsed ja pere, rohelised niidud ja kinnisvara ning see ettepanek ei tundunud mulle kuigi ahvatlev.

Missugune on sinu meelest maailma geniaalseim kitarririff või terve muusikapala, mille autor sa tahaksid ise olla?

Ma ei taha kohe kindlasti kellegi teise kitarririfi autor olla, olgu see nii geniaalne kui tahes. Meil igaühel on oma asi ajada ja omad rifid siia maailma luua ja vot nende autor ma tahan küll olla!