Inimesed

"Juhtkoer ei haugu 68 korda järjest, et öelda, mis number buss tuleb." (7)

Juhan Mellik, 2. mai 2014 07:00
KAKS KOERA JA KAKS NAIST: Anu Lokke koos kuningpuudel Luna (vasakul) ja Christel Sogenbits koos labradori retriiveri Roosiga valmistuvad sukelduma otse lõvikoopasse - Tallinna vanalinna turistide vahele. Foto: LAURA LANTS
"Juhtkoer ei haugu ju 68 korda järjest, et ütelda omanikule, mis number buss tuleb. Aga ma olen kohanud inimesi, kes reaalselt nii arvavadki!" meenutab vaegnägija Christel Sogenbits markantsemaid seiku üldsuse teadmatusest. "Isegi kui ta seda teeks, oleks buss ammu juba läinud."

Vaegnägija Sogenbits ja juhtkoerte treener Anu Lokke valmistuvad kolmapäeval tähistatud rahvusvahelise juhtkoerte päeva puhul harivaks jalutuskäiguks Tallinna vanalinnas. Sogenbitsi saatja on seitsmeaastane labradori retriiver Roosi, Lokke oma aasta ja kahe kuune kuningpuudel Luna.

Külma kõhuga loomad

Õiged käsklused kõlaksid: "Otsi parem tee!" ning seejärel kohe "Otsi vasak sebra!" Kusagilt üle mururiba lõigata juhtkoeraga ei saa. "Juhtkoer käib nurgeliselt," iseloomustab Sogenbits.

Asume teele mööda Harju tänavat. Esimene reegel, mida peaks teadma iga juhtkoeraga vaegnägijat kohtav inimene: mitte mingil juhul ei tohi loomale midagi pakkuda! Tegelikult oleks parem vältida üldse igasugust suhtlust rakmetes oleva koeraga. Loom teeb tööd ja igasugune ärritus ainult segab keskendumist. Teine tarkus kõlab: mitte kunagi ei tohi haarata inimesel käe alt kinni ja hakata teda kuhugi vedama. Enne tasuks ikkagi küsida, kas ja kuhu on vaja minna.

Harju tänava turismiinfopunkti eest satuvadki Sogenbits ja Lokke koos Roosi ja Lunaga silmitsi terve trobikonna algkooliealiste lastega. "Oi, kui nunnu!" kõlavad erutunud kilked. Kuid nii Roosi kui ka alles väljaõpetatav Luna ei tee kiusatuste peale teist nägugi.

Juhtkoertele võib inimestest ohtlikumakski osutuda hoopis teiste koerte seltskond. Lokke teab rääkida, kuidas nii mõnigi treeninguetapis juhtkoer on ära rikutud, kui loom on pidanud rinda pistma agressiivse liigikaaslasega. Tagajärgi saab olla kaks: koer muutub kas liiga araks või liiga agressiivseks. Kummalgi juhul temast enam asja ei saa.

Harju tänava alguses jäävad loomad pidama seal, kus plaaditud väljakusillutis läheb ühtäkki üle munakiviteeks. Siin peitub paradoks: kui näiteks ratastooliinimeste huvides on võimalikud lauged üleminekud eri tasapindade vahel, siis vaegnägijatega on vastupidi ? mida äratuntavamad on märgid, et maastik muutub, seda parem.

"Otse!" kostab käsklus pärast lühikest arupidamist. Sogenbits ütleb, et keskmiselt omandab üks juhtkoer koolitusega 30?40 väljendit, sõna ja lauset. See on sõnavara, mille abil hiljem linnas orienteeruda.

Mida pikaajalisem on suhe inimese ja koera vahel, seda suurema osa moodustab tegelikult mitteverbaalne koostöö. Näiteks teab Roosi juba automaatselt, kuidas Sogenbitsi kodu juures liigelda: kolm korda üle tee ja paremale.

Koera ukse taha jätta ei saa

Kõige hullem suhtumine, mis võib juhtkoeraga vaegnägijat mõne äri või ametiasutuse uksel tabada: palun jätke loom ukse taha. "See oleks sama hea, kui öelda ratastooliga inimesele, et palun jätke tool nüüd siia, tõuske püsti ja liikuge ise edasi!" toob Sogenbits võrdluse.

Eraldi mure on inimestega, kes kipuvad punast foorituld mitte millekski pidama. Mitte iga ülekäik pole varustatud vaegnägijatele mõeldud helisignaaliga. Kui rahvas tormab valel ajal üle tee, siis järeldab sellest koergi, et nüüd läheb minekuks. Eriti võivat sellist vaatepilti kohata Kaubamaja ja Viru keskuse vahelise ülekäiguraja juures.

Tegelikult möönavad Sogenbits ja Lokke, et viimase kaheksa aastaga on inimeste teadlikkus märgatavalt suurenenud. "Üheksakümnendate algul käisid Soome koertekoolitajad meil külas. Nemad ütlesid Tallinna tänavate peale: teil pole siin mingit harjutusväljakut vajagi, terve linn on niigi nagu kuumaastik!" muigab Sogenbits.

Vana turu kael vanalinnas tekitab Lokkes nostalgilisi elamusi. "Vene ajal oli siin avalik WC, siis oli siin hea lõhna järgi orienteeruda," mäletab ta vanu nippe.

Esmaklassiliseks juhtkoeraks pürgija huvides on, et teda harjutataks maast-madalast kõige erinevamate mürade, lõhnade ja keskkondadega ? et loom säilitaks igas olukorras kaine mõistuse ja ei ehmuks.

Viru tänava alguses püsti pandud tellingutest möödudes ei tee koerad teist nägugi. Kuigi Lokke mäletab juhust, kui tema kunagine koer oli töömeestest vedelema jäetud kindad pihta pannud – harjumuse jõud on suur. Juhtkoerad on õpetatud maast korjama üles asju, mis pimedal maha kukkunud. Samal põhjusel ei pea koer kandma ka suukorvil

Turistidele orienteeritud restoran Viru tänava lõpus on erivajadustega külalistega ilmselt juba harjunud. Neljajalgne kunde ei tekita vähimatki hämmeldust ja tellitud veekauss saabub ilma ühegi lisapalveta.

Sogenbits ütleb, et sellised kohad jäävad oma loomuliku suhtumise poolest meelde ning alati on hea tunne tagasi minna.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee