Foto: TEET MALSROOS
Inimesed
30. aprill 2014, 07:00

Muusikud Vraidi mälestuskontserdi eel: eelkõige meenub Silvi nakatav naer (5)

"Teadupärast tegeles Silvi astroloogia ja horoskoopidega ning tema enda käega pihlakast tehtud väike rist, millele on punane villane lõng peale keritud, ripub mul ka praegu, kui ma autoga sõidan, silme ees," räägib muusik Jaan Elgula, et Silvi Vraidi hing on temaga kogu aeg kaasas.

Elgula on üks kuueteistkümnest eesti muusikust ja pillimehest, kes koos legendaarse Silvi Vraidiga eri aegadel ? kes rohkem, kes vähem – üles astus ja täna Silvi Vraidi mälestuseks seda taas teeb. Vraidi mälestuskontserdil "Valguses ja varjus" Tallinna Kaarli kirikus astuvad peale Fixi raskekahurväe teiste seas üles Silvi poeg Silver, Kaire Vilgats, Novella Hanson, Maria Listra, Jaan Elgula, Raivo Tafenau ja teised.

Möödunud suvel lahkunud Silvi oleks kahe päeva eest saanud 63aastaseks. Kontserdil kõlavad "Nagu merelaine", "Valguses ja varjus", "Vana pildiraam" ja "Magus valu" on vaid mõni näide Silvi pikast ja uhkest repertuaarist.

Oma mälestusi Silvi Vraidist jagasid Õhtulehele neli täna õhtul mälestuskontserdil üles astuvat artisti.

Jaan Elgula: "Mul on autos Silvi kingitud rist."

"Teadupärast tegeles Silvi astroloogia ja horoskoopidega ning tema enda käega pihlakast tehtud väike rist, millele on punane villane lõng peale keritud, ripub mul ka praegu, kui ma autoga sõidan, silme ees. See rist on tulnud minuga kaasa igasse minu uude autosse," räägib Elgula.

"Mäletan, et kui ma 1990. aastate algul linnahallis Kuku raadios saateid tegin, käidi sealkandis hirmsal kombel autodes sees. Siis Silvi siduski punase lõngaga kokku kaks pihlakaoksa ja ütles, et ma selle kuskile autosse paneksin. Ma ei saanudki kunagi teada, mis väe ta sinna juurde lisas, aga pärast seda pole üheski mu autos enam sees käidud. Ma ei tea, kas see oli juhus või midagi muud, aga igatahes olen ma sellest ajast päris palju autosid vahetanud ja kõikides nendes on rippunud Silvi kingitud rist. Nagu ta ripub mul tänagi autopeegli küljes," meenutab Elgula.

Ta ütleb, et ennekõike kaigub tema kõrvus tänaseni Silvi naer. "Ta oskas nii kõlavalt ja hästi naerda, et see otsekohe kõiki nakatas ? isegi neid, kellel võib-olla hetkel polnud kõige parem tuju. Silvit ma mäletan ikka Tartu ajast ja eks ma noorukina, kellel hing sees helises ja kellel oli muusika hinges, neid vanemaid lauljaid ikka jälgisin ja ega seal Tartus kedagi teist eriti peale Fixi polnudki, kelle kontsertidel käia."

Elgula hinnangul oli Vrait Eesti vaieldamatult parim multistilist. "Ta oskas laulda erinevaid stiile ja jube õigesti. Ta võis vabalt laulda koos Ultima Thulega kas rokki või bluusi, ta tegi koos Justamendiga kantrit, ta tegi šansoone. Tal oli väga hea keelevaist. Inglise filoloogina oli tal kindlasti lihtsam laulda ka teistes keeltes ? igatahes minu jaoks oli see nagu päris, kui ta laulis ka prantsuse keeles. Öeldakse ikka, et pole asendamatuid inimesi, kuigi mina tema mantlipärijana küll hetkel kedagi teist ei näe. Kui, siis ehk Kaire Vilgatsit, kes on samuti multistilist ja kes samuti suudab olla igas stiilis väga veenev," ütleb Elgula.

Ta laulis Silvi mälestuskontserdil ka eelmisel aastal. "Ma arvan, et seekord kõlab minu esituses Uno Naissoo "Elame veel": see on see, et "läbi rõõmu, läbi mure läheb looklev tee, üle rõõmu ja mure me elame veel!". Ja võib-olla lugu "Mööda teed, mis on kividega kaetud."

Priit Pihlap: "Silvi viimaseid kuid ei tahagi mäletada."

"Ausalt öeldes olen ma veel tänagi staadiumis, kus ma reaalselt ei võta omaks, et Silvi on läinud," tunnistab Vraidile läbi tema loometee väga lähedal seisnud helilooja, laulja ja muusik Priit Pihlap. "Silvi traagilise lõpu tõttu tema viimaseid kuid ma ei tahagi hästi mäletada, aga varasemast perioodist on mul meeles Silvi lõputu lõkerdamine ja naer. Ükskõik, milliseid Silvi vanu lindistusi ka ei kuulaks, olgu see kas või näiteks Valkoneni "Valguses ja varjus", jääb hing kinni. Kuulad, et harukordne, harukordne, harukordne… Selles mõttes ei saa kellegi tulekust lauljana Silvi asemele juttugi olla, kuigi mina sellesse ei usu, et asendamatuid inimesi pole. Aga oma põlvkonna jaoks on Silvi tõesti asendamatu," usub Priit Pihlap. "Sellise ampluaaga naislauljat, nagu Silvi oli, no andku jumal… Samas ei taha ma teha liiga tänastele noortele lauljatele, kes on tohutult andekad ja töökad ja ma ei tea, mis neist saab viiekümneaastaselt," ütleb helilooja, laulja ja muusik Priit Pihlap, kelle esituses kõlavad mälestuskontserdil Priidu enda lood "Vana pildiraam" ja "Magus valu". "Üks hiidvana lugu ja teine uuem, neid ma kindlasti laulan."

Novella Hanson: "Silvi jalajälg on kustumatu."

"Mulle meenub Silvi millegipärast alati seoses mu tütrega, kes oli temast väga vaimustatud, kui ta käis koos meiega kaasas Fixi kontserdireisidel, kus siis Silvi ja mina solistidena üles astusime," tulevad lauljanna Novella Hansonile esimesena pähe just need mälestused. "Tütar laulis alati Silvi lugusid kaasa, teadis neid peast, tahtis koos Silviga laval olla ja alati tema kõrval seista," ütleb Novella Hanson, kelle sõnul jääb Silvi Vrait meie mälestustesse ja südametesse ikka sellisena, nagu ta oli.

"Ega päris uut Silvit ei saa meil kunagi olema," usub ta. "Sest igaüks jätab ikka oma jälje. Aga milline see jälg on, sõltub artistist. Selge see, et Silvi jalajälg meie muusikas on väga tugev ja kustumatu."

Tõnu Raadik: "Silvis oli alati olemas kaks poolust."

"Minule meenub Silvile mõeldes ennekõike tema naer. Ta võis olla tõsine-tõsine ja kui siis korraga naerma purskas, naeris kuidagi jahmatavalt isiklikult," mäletab Tõnu. "Silvis oli alati olemas nagu kaks poolust. See oli alati jahmatav ja lõbustav, kui Silvi nalja tegi. Minu jaoks oli see alati ootamatu, aga samas tore."

Tõnu mäletab ühte esimestest omakirjutatud lugudest, mille nimi oli "Vihm". "Mäletan, et minu meelest oli see hästi nukker ja kurb lugu, aga Silvi oskas selle laulda kuidagi kosmiliseks. Muud moodi ei oska ma seda kirjeldada ega seletada. Ühesõnaga, ta oskas sellesse loosse lisada sellise tasandi, mida ma iial oodanud poleks. Alles hiljem, vanema ja targemana, sain ma aru, et ainult väga head lauljad suudavad ühte või teise laulu sisse panna midagi sellist, mida sa eales ei oota ega oska ette näha. Teine lugu, mida ta laulis koos Ivo Linnaga, oli "Jõulutervitus 1941", kuhu ta poole loo pealt sisse tuli ja alati jooksid mul seda kuulates sipelgad üle selja. Justkui kõik oleks korraga ümberringi jahedaks läinud," ütleb Tõnu Raadik.

Tänasel kontserdil laulab ta mõneti üllatuslikult Tiit Saluveeri "Hällilaulu". "Minu jaoks on see väga puudutav lugu," põhjendab Raadik oma valikut.

Hetkel ta Vraidile meie muusikamaastikul mantlipärijat ei näe. "Aga küll ta tuleb," usub ta samas. "Nii nagu Silvi omal ajal tõusis justkui ei kuskilt. Sest tegelikult meie noortes lauljannades potentsiaali ju on."