Urmas Espenberg | Kas lapse huvidele ikka on mõeldud? (12)

Kampaania on nüüd jõudnud riigikogusse vormistamise faasi. Selle tagasilöögina kannatavad tulevikus oluliselt nii perekond – ja mis eriti kurb – kui ka juba sündinud või veel sündimata lapsed.

Homovankril hoog sees

Kas võtame eeskuju Iraanist, kus isegi ühekordset seksi mehe ja naise vahel kutsutakse ajutiseks abieluks ning selle kohta peab olema kirjalik või suuline leping? Kui liberaalses Euroopas kaks inimest elavad vabalt, siis miks peaks seda seadustama.

Sotsioloogina, kes süvitsi uurinud ka inimeste seksuaalelu mitmesuguseid tahke, olin kunagi homode probleemidesse mõistvalt suhtuv inimene. Väike osa inimestest sünnib homoseksuaalse orientatsiooniga ning pole mõtet neid nende orientatsioonis süüdistada ega taga kiusata. Tolerantsus oli veel mõni aeg tagasi vägagi kohane märksõna.

Aastatuhandeid on meil olemas olnud klassikaline normaalne toimiv peremudel, kus olemas isa, ema, lapsed, ehk ka vanaema ja vanaisa. Selle kõrval eksisteerisid küll ka siis igasugused suhted, homoseksuaalsedki, aga keegi ei seostanud neid perekonna mõistega. Liberaalse maailma arenedes tekkis mõte, et homoseksuaalseid suhteid võiks legaliseerida. Mis seal ikka, nii tehtigi. Kuid üsna pea hakkasid selguma tolle uue pöörde varjuküljed. Nii Euroopas, USAs kui ka paljudes latiinoriikides läks asi kiiresti käest ära.
Homoaktivistidega liitusid hilisema elu käigus homoseksuaalse sättumuse omandanud ja biseksuaalid. Nende lobi osutus väga viljakaks paljudes lääne feminiseerunud ja nõrkades parlamentides. Katoliku kiriku preestrite lastepilastusafäär nõrgendas Püha Tooli positsiooni sedavõrd, et seni väga konservatiivne Roomagi oli sunnitud homoabielud heaks kiitma. Homovanker sai sisse nii tugeva hoo, et omasooiharate tolereerimise jätkuks hakati otsekohe nõudma homoabielude võrdsustamist klassikalise meeste ja naiste abieluga ning sellega kaasnes mõistagi laste omamise ja kasvatamise õigus. Võrreldamatud asjad taheti teha üleöö võrdseks!

Juhtuski nii, et ma olen nüüd hoopis muutunud homopropaganda vastaseks, kusjuures eriti ärritab mind homopaaridele antav õigus soetada ja kasvatada lapsi. Miks?

On vääramatu tõsiasi, et lapse soetamiseks läheb vaja isa ja ema, vähemasti seemne- ja munarakke, mis viitab küll juba kunstlikule viljastamisele, mis on suhteliselt loomuvastane, aga eostumisprobleemidega paaridele mõeldud abinõuna siiski aktseptitav. Keegi ju ei aimanud ette, et kunstliku viljastamise võtavad oma arsenali nii feministid kui homoseksuaalid. Teine variant on lapse adopteerimine lastekodust, aga sealtki võetud lapsel on isa ja ema kunagi olnud, isegi kui adopteeritakse kusagilt Aafrikast. Igal lapsel siin maailmas on ema ja isa ning kellegi pole õigus seda teadmist temalt ära võtta. Laste kasvatamisega on lugu aga nii, et teoreetiliselt saaks homopaar sellega võib-olla isegi hakkama, kuid praktikas kujuneb see jube piinarikkaks, eriti laste jaoks.

Homod kuritarvitavad

Siin tulebki välja homode egoism ja egotsentrilisus. Homosuhe on eeskätt oma sättumuse, iha, naudingute ja armuvajaduste rahuldamise vahend. Lisaks nõutakse sellele teistmoodi nähtusele kas kirikuõpetaja või dokumendi alusel ülejäänud 95% ühiskonna aktsepti. Lastesaamise soov ei taltu koos oma homoseksuaalse sättumuse realiseerimisega, eriti tugeva emainstinktiga lesbide puhul.

Homoseltskond on neid asjaolusid kurjasti ära kasutanud. Lesbipaaride puhul on arsenali võetud nii kunstlik viljastamine kui ka lihtsalt kokkuleppeline meesdoonor. Meespaaridele jääb üle ainult adaptsioon, kui nad alustavad oma kooselu ja neil pole olnud orientatsiooni muutuse eelsest perioodist varem lapsi. Kui selline adaptsioon seadustatakse, on asi väga halb.

Lesbide seksuaalne aktiivsus on suhteliselt madal ja naiste truudus seetõttu oluliselt suurem kui homomeestel. Seda arvestades ei ole lesbiperes kasvava lapse olukord ehk nii hull kui kahe mehega koos kasvava lapse seis. Meeshomod vahetavad tihti partnereid, ei ole truud, omavad kõrvalsuhteid ja harrastavad grupiseksi. Kuidas selline kasvukeskkond lapsele mõjub, ei ole keeruline aimata. Peale selle on teada, et pereelu ei ole ainult ühine seks ja kiindumus, vaid enamasti ikka majapidamistööd ja tohutu rutiin, mille talumise võimet meestel ilma naisabikaasata selgelt napib.

Kas lapse huvidele keegi mõtleb? Kas keegi hoolib laste koolikiusamisest, narrimisest, psüühilisest survest ja pingest? Vaevalt Euroopa Liit, kes lubab rangeid meetmeid heteroseksuaalsete teisitimõtlejate suunas, suudab kontrollida iga kooli või sõjaväeosa.

Kas homopaar tahab sellele mõelda või on oma egoismis nii kinni, et lihtsalt ei hooli oma lapse tulevikust? Abielu kui kasvukeskkond on eeskujuks lapsele tema tulevase elumudeli kujundamisel. Selle kohta puuduvad veel pädevad uuringud, ent sotsioloogina tean, et teatud aktsepti saanud asjad ühiskonnas progresseeruvad kiiremini, kui me arvata oskame. Homoperekonnad hakkavad paratamatult taastootma homoseksuaalsust ühiskonnas. Kui enne homoabielusid võis rääkida 3–5% homoseksuaalse sättumusega osast elanikkonnas, siis peagi võib see arv jõudsalt kahekordistuda.

Kaitskem oma lapsi ja perekonda. Ärgem lõhkugem traditsioonilisi väärtusi, mida hiljem on väga raske, kui mitte võimatu taastada.