SUURED JA VÄIKESED FÄNNID: Kitarrist Steve Hackett ütleb, et tema kontserte käivad kuulamas nii vanad kui noored. Fännid saadavad Steve’ile vahel kingitusigi. «Enamasti on need muidugi plaadid või fotod,» ütleb ta.Foto: em concert
Inimesed
22. aprill 2014, 07:00

Legendaarne kitarrist Steve Hackett: mu kollektsioonis on 30 kitarri (3)

"Mul on umbes 30 kitarri, neil kõigil on erinev kvaliteet ja funktsioonid," räägib 12aastaselt kitarrimängu selgeks õppinud kitarrilegend Steve Hackett (64), kes annab juba 28. aprillil kontserdi Nokia kontserdimajas.

Steve Hackett on Briti laulja-helilooja-kitarrist. Kasvades oli mehel ligipääs paljudele pillidele, kuid kitarri vastu hakkas ta huvi ilmutama alles teismeeas. "Õppisin pillimängu ise selgeks," ütleb ta.

"Sain esimese kitarri 12aastaselt oma isalt. Pillikeeled olid liiga kõvad ja panid mängides mu näpud veritsema, aga ma jäin endale kindlaks," räägib mees.

Steve’i kollektsiooni 30 kitarrist peab ta oma lemmikuks The Fernandes Gold Topi, rahaliselt on kõige kallim aga 1957. aastal valminud Gibson Les Paul.

Aastatel 1970–1977 oli Steve Briti progerokiansambli Genesis kitarrist. Mees lahkus bändist, et arendada soolokarjääri. "Ma igatsen kutte ja armastan neid kõiki siiani, aga mul on lihtsam sooloartistina töötada. Mulle meeldib artistlik vabadus," ütleb Hackett, miks ta soolokarjääri kasuks otsustas.

Genesisega jõudis ta ühtlasi kõvasti tuuritada – kõige pikemalt oldi teel üheksa kuud järjest. "Oma tervise hoidmine on selle juures kõige raskem asi," toob ta välja ühe miinuse.

Steve on varemgi korra Eestis käinud, kui esines 1988. aastal Rock Summeril. "Ma nautisin seda väga ja tundus, et Eesti inimesed on väga sõbralikud," ütleb ta.

"Seekord jään Eestisse umbes kaheks päevaks, kuna jõuan siia tuuri keskel. Eesti on väga ilus koht ja ma ootan väga siia tagasitulemist."

Jaanus Nõgisto fännab Hackettit

Eesti kitarrist Jaanus Nõgisto on suur Hacketti fänn ning temalt palju inspiratsiooni saanud. "Steve Hackett on üks möödunud sajandi 1970. aastate alguse suurtest kitarrimängu reformijatest-uuendajatest," ütleb Nõgisto.

"Tema jalajälg (või õigem oleks öelda ikkagi käejälg) tollal aktuaalses muusikas on absoluutselt erakordne."

Nõgisto sõnul inspireeris Hacketti kitarrikäsitlus ja looming teda ennastki Ruja aegadel katsetama ja sarnases võtmes mõtlema. "Mäletan, et tahtsime Margus Kappeliga 12keelseid kitarre mängides saavutada lähedasi kõlavälju, näiteks Ruja esimesel heliplaadil lugu "Põhi, lõuna, ida, lääs..." mängides," meenutab ta.

Nõgisto ütleb, et pärast Hacketti lahkumist Genesisest kaotas tema igasuguse loomingulise huvi bändi vastu. "Nii unikaalse käekirjaga vennikest polnud lihtsalt võimalik asendada. Ta on üks vähestest kitarrimängijatest, kelle käekirja ja heli tunneb eksimatult ära loetud sekundite jooksul, ükskõik, mis seltskonnas ta parasjagu mängib. Ja mänginud on ta ju palju."

Nõgistol endal pole olnud võimalust Genesise kontserdil käia, kuid salvestised, mida internetiavarustest leida võib, kinnitavad tema veendumust, et Hackett on vapustav muusik. "Selline eepiline loojutustamise viis rokkmuusikas võib tänapäeval tunduda arhailine ja mittemoodne, aga "moodne" popmuusika polegi mind kunagi eriti huvitanud."

Hacketti kontserdil on Nõgisto aga käinud – 1988. aastal Rock Summeril. "See oli šokeerivalt julge ja kaskadöörlik ettevõtmine – mängida nailonkeeltega kitarril vaikset muusikat staadionitäiele inimestele, kellest märkimisväärne osa on purjus ja ootab lavale mingit üles-upitatud popartisti. Ta hüpnotiseeris platsi ära," meenutab Jaanus ja lisab, et Hackett on ainus artist, kes talle sellest ajast Rock Summeri kontekstis meelde on jäänud.

"Tema üdini britilikus olekus on midagi aristokraatset ja orgaaniliselt suurejoonelist. Unikaalne muusika ja imetlusväärne esitaja," ei ole Nõgisto kiidusõnadega kitsi.

"Ta on tulnukas ajast, kui rokkmuusika ja selle loojad olid veel vabad ja loovad inimesed, mitte naljakate produtsentide orjad ja kehad moetööstusele ning seltskonnaajakirjandusele."