Inimesed

Leida Rammo: "Vanadus on üks nihu asi, ainult et sa pead oskama sellega toime tulla." (10)

Jaanus Kulli, 21. aprill 2014 07:00
LILLEMERES: Kuhu ka silm ei vaataks, on Leida Rammo Mustamäe korteris praegu igal pool lillesülemid. Foto: TEET MALSROOS
Lepime Leida Rammoga kokku, et seekord teatri- ja filmitööst palju ei räägi, kuigi paljud nooremad ei pruugi kohe kokkugi viia, et see käbeda olemisega nääpsuke naine, kes mängufilmi "Viini postmark" kuulsas kastivabriku stseenis hüüdega "seltsimees Taskuu-uu!" Ervin Abelit taga otsib, on seesama Leida – endiselt peaaegu sama käbe ja nääpsuke. Suurel reedel tähistas ta oma 90. sünnipäeva.

Seetõttu ei taha ta oma Mustamäe korterisse praegu ära mahtuda, sest kuhu ka silm ei vaataks, on igal pool lillesülemid. Teiste seas ka presidendi saadetud uhke lillebukett. Kuigi tegelikult armastab Leida üle kõige kollaseid tulpe. Nagu ta armastab ka endiselt hommikuti võimelda, kord kuus endast seitse aastat vanema südamesõbrannaga paar tundi maailmaasju arutada ja selle juurde mõned pokaalid head veini juua. See, et Leida teatrit armastab, on niigi selge. Nagu ka kirjandust, millele paraku nõrgaks jäänud nägemine on kriipsu peale tõmmanud.

Samal teemal

Juubel oli teil tegelikult juba kaks päeva tagasi. Kuidas enesetunne on?

Püsti seisan. Ja katsun selle tähelepanuga leppida. Sest ma olen intervjueerijatele alati vastu tulnud, sest ka minu mees oli ajakirjanik ja ma tean, kui raske on intervjuusid teha. Eks ma mõnikord ikka aitasin teda, sest tema oli natuke sissepoole tüüp. Selline vaikseke. Mina näitlejana olin aga harjunud rääkima. Teinekord käisin talle isegi mõne idee ette. Mis aga tervisesse puutub, siis aastaarv mulle ei loe. Eks mul loomulikult ole need puudused, mis igal vanainimesel. Kuigi vaim on valmis, on liha nõder.

Teil on seljataga väga pikk elu, aga oleks võinud minna ka teisiti, kui te nooruses Viinis pommilõksust imekombel eluga poleks pääsenud?

See on tõsi. See on tõesti ime, et ma sellest olukorrast välja tulin. Ma olin küll pommivarjendis, aga ka see varises viimaks kokku ja mul tekkis õhupuudus. Sest kui ma lõpuks pärast teadvuse kaotamist ärkasin ja silmad lahti tegin, oli esimene mõte – ja see on mul tänini selgelt meeles –, et näe, jumalariik on ikkagi olemas. Sest ma ei uskunud, et pärast surma veel elu võiks olla, aga näe, ikkagi on. Küllap aitas sellele mõttele kaasa ka miski kummaline valgus selles koolimajas, kuhu mind oli viidud. Kuni ma pikkamööda aru sain, et olen reaalselt elus.

Kui te oma elule tagasi vaatate, siis mis selles teile ennekõike tähtsana tundub?

Teater on olnud ikka kõige tähtsam. Lõpetasin gümnaasiumi ju Saksa okupatsiooni ajal ja pool meie klassist sõitis siit minema. Nii ka mina. Belgias kaalusin tükk aega, kas sõidan edasi Ameerikasse või tulen tagasi koju. Mõlemad variandid olid olemas. Lõpuks tulin ikkagi teatri pärast tagasi. Teadmata isegi seda, et mu ema ja õde kodumaale jäid. Sest algselt pidid nad Rootsi sõitma, kuna mu vanaema oli rootslanna. Võib-olla oleks ma ka Ameerikas teatris läbi löönud, sest ega sealgi naiskoomikuid väga palju pole. Samas kahtlen selles. Ma rääkisin küll head inglise keelt, aga emakeel on ikka emakeel.

Jah, noorena olin ma hirmus rahutu hing, aga mul on väga hea meel, et sellise valiku tegin ja kodumaale tagasi tulin. Usun, et ma tean siiamaani, mis teatris hea ja mis halb on. Tollane teatrikriitik Sergei Levin ütles ikka, et ma hakkaks teatrikriitikuks, sest ta leidis, et mul on terav ja õiglane pilk. Ma vastasin ikka ja alati, et tänan väga, aga ma oleks parema meelega laval.

Millega te praegu oma päevi täidate, mis nende sisse mahub?

Imetlusväärne on endiselt teie mälu. Millega te seda virgena hoiate?

Ei ole ta mul midagi suurepärane. Mäluaugud on päris tugevad. Eriti nimede suhtes. Ma ei tea, kas inimesel ongi ajus üks koht, kuhu nimed koonduvad ja et minul on just see koht lagunema hakanud. Teised jälle lohutavad, et noorematelgi on nimedega raskusi. Nii et lausa Alzheimerit pole, küll aga mäluaugud. Huvitav on see, kuidas mälu edasi tegutseb ja tunni aja pärast tuleb üks või teine sõna või nimi meelde.

Kõige targem olin ma muidugi 16aastaselt. Siis ma lugesin tohutult palju. Hiljem olen avastanud, et ma tegin tollal mõnesse raamatusse ka märkusi ja tuleb tunnistada, et 16aastase tüdruku kohta polnudki need kõige rumalamad. Olin ju üpriski varajasest lapsepõlvest küllaltki iseseisev, sest ema mind ei juhendanud. Pigem vastupidi, mina püüdsin natuke teda mõjutada ja kasvatada.

Võib ju eeldada, et paljud sõbrannad on siit ilmast juba läinud. Kes need on, kellega te kõige rohkem suhtlete?

Mul on väga hea sõbranna, kellel on suurepärane mälu ja kes esindab kõige paremas mõttes esimese vabariigi aegset intelligentsi. Mais saab ta 97aastaseks. Väga selge mõistusega ja arukas, ainult et füüsiliselt on ta nõrk ja kahjuks oli ta ainuke, kes ei saanud tulla mu sünnipäevale, mida ma linnast väljas pidasin.

Kord kuus käin ma tal külas ja siis on meil neli-viis tundi rääkimist. Võtame väiksed dringid ja arutame maailmaasju. Seinast seina.

Tihti räägime sellest, kui palju me siin maailmas rahmeldame, aga õnnelikuks sellest rohkem ikka ei saa. Eks me räägi ka vanadusest. Mõned ütlevad, et vanadus on tore asi. On selliseid. Aga vana inimene ei saa väga õnnelik olla. Kui sa ikka enam täisvereliselt tegutseda ei saa, oled sa õnnest väga kaugel. Vanadus on tegelikult üks nihu asi, ainult et sa pead oskama sellega toime tulla.

Ühesõnaga, üksikuna te ennast ei tunne?

Ei, kindlasti mitte. Mäletan, kui ma aitasin Mari Möldril Ruut Tarmost raamatut teha. Tollal puutusime palju kokku. Ta oli siis ka juba üle 80, kuigi ma ei saanudki teada, palju, sest oma õiget vanust ta varjas ja tegi ennast nooremaks. Aga Mari kurtis mulle, kui üksik ta tegelikult on. Kord ütles ta mulle, et tal on tunne, et elaks justkui maailmas üksi. Et inimesed, kes talle kunagi midagi tähendasid, on läinud. Mina ei saa seda öelda, sest mul on palju õpilasi ja ma ei tunneta seda.

Samas on teada teie suur huvi nanotehnoloogia, elektriautode, aktsiahindade ja kõiksuguste spordirekordite vastu? See huvi pole kuskile kadunud?

Nüüd on mul uus hobi. ­Freenergy ehk alternatiivenergia, kus inimesed hakkavad tootma või siis juba toodavad ise energiat. Kahjuks ei saa ma selle kohta netist enam lisa lugeda, kuna mu silmanägemine on läinud väga viletsaks. Aktsiaturud mind praegu väga ei huvita, sest olen väikeinvestor. Mulle kuuluvad aktsiad vaid neljas börsiettevõttes ja ega sealt suurt midagi tule. Kui sul on 100 000 aktsiat, siis on asi ehk teine, mul on igas ettevõttes vaid 1000 aktsiat, mis tähendab, et need on vaid sendid, mis sealt tulevad. Kuigi mingeid dividende tekib ja mul on tunne, et aktsiaturg on panganduse maailmast siiski kindlam.

Täna, kui me teiega juttu ajame, on esimene ülestõusmispüha. Milline on teie suhe kirikuga, kas te näiteks uuestisündi usute?

Ma olen ateist. Gümnaasiumis sõja ajal lugesin ma jõuluaktusel Marie Underi luuletust "Jõulutervitus 1941". Saalis teised nutsid ja usuõpetuse õpetaja tuli pärast minu juurde ja ütles, et ta ei saa uskuda, et mina jumalasse ei usu. Vastasin talle täitsa siiralt: "Igaühel on oma jumal. Minu jumal on teater." Samas – piibli kümme käsku on väga õiged. Kui neid vaid täidetaks, oleks maailm meie ümber palju parem.

Mis on see esimene mõte, kui te hommikul silmad lahti teete?

Et mida ma täna tegema pean. Siis joon oma väikese hommikukohvi ja kui juba vähe toibunud olen, hakkan võimlema. Ja muidugi mõtlen ma sellele, kuidas ma suren. Mitte et ma surma kardaks, aga mulle teeb muret, kus ja kuidas ma suren.

Lõpetame rõõmsamates toonides. Ei hakkagi küsima, milline oli kõige toredam sünnipäevakink, aga kindlasti oli kõige üllatavam presidendi saadetud lillebukett?

See oli tõeline üllatus, mida poleks tõesti oodanud! Ma ei saa siiani aru, miks ta selle mulle saatis. Siin peab mingi põhjus olema.

Ikka endiselt lahe ja rõõmus

Leida Rammo (18. aprill 1924) oli abielus ajakirjanik Avo Lorentsiga, kellega tal on tütar Kai. Kirjanik Helju Rammo õde. Lõpetanud 1943. aastal Tallinna 4. tütarlastegümnaasiumi ja 1950 Riikliku Teatriinstituudi. On töötanud töölisteatri baasil loodud nn esimeses noorsooteatris 1944–1948, juhtinud Paul Pinna rahvateatrit 1952–54, Tallinna TSN Täitevkomitee teenindus- ja tootmisosakonna juhataja 1956–63. Töötanud Rakvere teatris, teatrites Endla, Estonia, rahvateatris Noorus ja Tammsaare rahvateatris.

Mänginud filmides "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964), "Viini postmark" (1967) ja "Hullumeelsus" (1968), telefilmis "Noor pensionär" (1972) ja telelavastuses "Rudolf ja Irma" (1985).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee